Sellest, kuidas möödus aasta 2020

Kui mõelda nüüd natukene tagasi möödunud aastale, siis vau, eksole. Vau just seetõttu, mis maailmas toimub. Ja me ikka saame hakkama.

Õnneks või kahjuks ei ole kunagi olnud minu blogi maailmaparanduslik, vaid lihtsalt paranduslik ja remondilik ja ehituslik.

Tuleb tõdeda, et aasta vältel sai jälle looma moodi tööd rügada. Küll tundub see nii kauge minevikuna, sest suured tööd said valmis suvel ja nüüd oleme juba peaaegu pool aastat valge inimese kombel elanud.

Täpselt aasta tagasi sai valmis vannituba. Ja eile oli esimene ummistus, hehe. Ei saanudki lõpuks aru, millest see tekkis, aga loodame, et saime sellest jagu. Vannituba on endiselt minu lemmik ruum majas. Ega meil õnneks neid tubasid ülemäära palju ei ole kah, et valik keeruline oleks. Vannituba kukkus meil nii hästi kuidagi välja, et patt oleks millegi üle nuriseda. Okei, valged vuugid põrandal on idiootsuse tipp, aga selle eest ma saan ainult iseendast süüdistada. Ja panipaiku võiks ka veidi rohkem olla, aga nii väikeses ruumis kõike head ka ei saa.

Juba jaanuaris askeldasime köögi ja esiku kallal, mis täielikult valmisid suvel. Kui ma ütlesin, et vannituba on mu lemmik, siis teist kohta jagavad esik ja köök. Igal hommikul paneb mind naeratama see, kui lähen mööda oma kirjust tapeedist ja udupeentest puidust ustest, mille ma täitsa ise korda tegin, et võtta punasest retrokülmikust kassitoitu, et härrad karvased ometi mind rahule jätaks. Meie köök on pisike ja hästi sigrimigri, aga see vist ongi meie. Mulle meeldib aina rohkem, kus kõik on hubane ja käe-jala juures ja võib-olla isegi natukene mustlaslik.

Natukene tunnen end süüdi, et me ei teinud lõpuni trepiseina, mida suure hurraaga plaanisime. Aga ma leian, et me oleme nii palju tööd teinud, et natuke võib puhata ka. Tõepoolest ma vahel tunnen, et ma ei jaksa enam ühte kruvi ka seina lasta või teha ära oma lubatud värviparandused. Arvan, et kogu sellest ehitustrallist taastumine võtabki natuke rohkem, kui paar kuud aega.

Järgmise aasta eesmärgid on siiski korda teha 1) trepisein ja võibolla natuke värvida ka treppi ennast, 2) ehitada valmis garderoob või teha sellest ruumist midagi kasulikku, 3) värvida elutoa seinad, panna liistud ning võibolla ka vahetada tapeet ning 4) kui igav hakkab siis välja mõelda, kuidas saaks muuta teise korruse planeeringut, hehe. Aa ja 5) ehitada uus eeskoda.

Tundub, et tegemist nagu on, eksole. Samas ei ole meil enam absoluutselt kuskile kiire, sest kõik eluks vajalik on olemas ja ülejäänud on selline pigem tati nokkimine.

Aga ilusat pühadeaega, te mõned inimesed, kes endiselt siia blogisse tühja tuult tulete taga ajama!

Sellest, kuidas kuidas köögiplaadid vahetatud said

Ma ikka mõtlen, kui lõpmata tubli minu Peremees on. Ühel päeval ostsime plaadid, teisel päeval kiskus vanad seinast maha ja paigaldas uued ja kolmandal päeval oligi kõik täitsa valmis. Samas, kui eelmised plaadid ootasid oma vuugisegu juunikuust saadik. Tundub, et kellelegi vist kohe üldse ei meeldinud need teised.

Igatahes, pean ka mina endalegi uskumatult sõnu sööma ja tunnistama, et Peremehe valik läks täkkesse ja uued plaadid on väga kenad. Võib-olla sutsu kenamadki, kui teised. Igatahes valgust annavad need küll oluliselt rohkem juurde ka ilma töötasapinna valgustiteta. Mõtlengi hetkel, kas üldse on neid kunagi vaja paigaldada.

Praeguseks on tõenäoliselt Peremees juba pistikud ühendanud ja ainsad, mis puudu on, on reelingu nagid, et saaksin veel rohkem asju endale kokku kahmata.. ja üles riputada, hehe.

Aga pikk jutt on näka jutt. Vaata ise.

Sellest, kuidas me köögis seinaplaate vahetama hakkame

No jah noh. Peremees andis reedel teada, et mu valitud tumehallid seinaplaadid talle ikka kohe üldse ei meeldi ja tema tahab uusi.

Kuna jõulud on tulekul, mis omakorda tähendab, et mu vanaema hakkab vaikselt end külla sättima, on eluliselt tähtis, et kõik tööd oleksid valmis. See tähendab ka seda, et need armetud köögiplaadid oleksid vuugitud. Vastasel juhul kuuleme vähemalt iga päev, kuidas ikka niimoodi ei sobi noortel inimestel elada. No ja selles vaimus olen hakanud Peremehele aina sagedamini ka mainima, et ole nüüd hea poiss ja tee ära. Seni on ta end kuidagi välja vingerdanud ja mina mõelnud, et küll teeb, kus ta pääseb.

Nüüd siis tuli härra välja seisukohaga, et esimesed plaadid on okse ja tema neid vuukida üldse ei tahagi. Õnneks olen ka mina ajaga kannatlikku meelt arendanud ning leidsime kompromissi, et kui tahab uusi, siis okei, ma valin välja, tema ostab ja paigaldab.

Millised siis need uued plaadid olema peaks? Mul pole õrna aimugi, sest minu arvates on vanad ka normaalsed ja nende kõrval ma teist valikut üldse ei näinudki. Kulus ikka tükk aega enne, kui ma mingi pildi suutsin ette kumada.

Kammisin veidi ehituspoodide kodulehti läbi ja tulemus oli üsna nukker, sest ükski toode ei tekitanud seda tunnet. Või, kui tekitas, maksis ruutmeeter plaati jaburalt palju.

Mõned siiski õnneks natukene kõnetasid. Kas kuusnurksed plaadid või hoopis laduda kalasaba mustrit. Praegu tundub olevat väga populaarne valik telliskivimuster, aga minu jaoks see vist siiski pole. Kindlasti peavad uued plaadid olema heledad, sest muidu poleks väga vahetamisel mõtet. Helehalle ma vist ei panekski, sest siis jääks üldpilt liiga hall.. vist. Ma ei tea, ma ei oska ümber teha asju, mis mulle meeldivad, haha.

Mälestuseks siis armsad tumehallid plaadid (mis ma saan äkki re-use’ida kuskil mujal, khm).

Sellest, kuidas ma kardinaid tellisin

Kevadine korontsik harjutas inimestes välja veebishoppamise ja mis seal salata, eelistan isegi iga kell netist asju osta, kui päriselt kuskile end kohale vedada.

Olen juba ammusest ajast olnud kimpus elutoa kardinatega, sest ei sobinud üks ega teine variant. Lõpuks otsustasin, et paneme esialgu lihtsalt voldikud ja eks kunagi siis vaatab edasi, kui uue diivani hangime. Vähemalt ei ole kõigile tänavale näha, mis siin majas toimub.

Ühe hooga otsustasin koridori ka uue ruloo tellida. “Talveruloo” nagu mulle ikka öelda meeldib. “Suveruloo” oli erkkollane ja tundus, et ta on praeguse aastaaja jaoks natuke liiga lõbus.

Esimese ruloo tellisin Deverist. Jäin kõigega rohkem kui rahule, sest suhtlus, hind ja töötajate professionaalsus olid tasemel. Ja kuna ma nüüd koridoris ruloo kinnitussüsteemi ei tahtnud vahetada, vaid ainult kanga osa, siis otsustasin ka uued kardinad just sealt tellida.

Pidasin pikka ja põhjalikku vestlust müügiosakonnaga ja kiirelt oligi tellimus tehtud. Ja veel kiiremini jõudsid aknakatted kohale.

Paraku tuli tõdeda, et kolmest tellitud aknakattest sobis ainult.. üks. Ja selle voldikkardina nööri hammustas ka Maru juba esimese 5 minutiga katki. No kena. Tundsin, kuidas üks silm juba tõmbles, kuid õnneks olin ma kodust ära ning keegi mu viha enda nahal tundma ei pidanud.

Selle aja peale, kui ma koju jõudsin, olin juba piisavalt rahunenud ja suutsin asja isegi mõistusega võtta, kuigi veidi pettumus oli küll. No ja muidugi küsimus, et mis siis edasi. Kas nüüd on raha maha visatud või saab veel asjast asja. Ma eeldasin, et kardinate mittesobivus ei ole tingitud minupoolsest veast, aga kunagi ei tea, eksole.

Kirjutasin müügiesindajale ja järgmisel päeval vastust lugedes tundsin, kuidas tegu on ilmselt Eesti kõige parema klienditeenidajaga. Ettevõte võttis 100% vastutuse tekkinud vea pärast, andis kiirelt sisse uue tellimuse ja lõppude lõpuks ei tahtnud nad valesti toodetud esemeid ka veel tagasi. Ma ei tea küll, mida mul nendega pihta on hakata, aga ometi olen ma üllatunud nii kliendisõbralikust teenindamisest.

Tõenäoliselt tellin nüüd igavesti kõik aknakatted just neilt. Ja telli sina ka!

Sellest, kuidas köök nüüd ausalt ka valmis sai

Uskumatu, et on alles oktoober ja meie majapidamises on köögitoolid olemas. Ei läinudki jõuludeni! Toolid muidugi ostsin ära lõpuks täiesti emotsiooni ajel ja öelgu kõik, mis tahavad, mulle tulemus meeldib ja täitsa okei on istuda kah.

Nüüd võib vist päris kindlalt öelda, et köögis on kõik valmis. Natuke on sellist pettumust ja kurba meelt ka, sest kuigi jah, ma soetan koju igasuguseid tarvilikke ja vähem tarvilikke asju, et ikka olemist paremaks või ilusamaks teha, siis enam ei ole seda asjade valimise elevust. Suured otsused on tehtud, seinad püsti ja põrandad maas, mis sa ikka nii väga muudad, onju. Heal juhul ostan uue vaiba, kardinad või muud tilu-lilu. Et see üks peatükk paratamatult saigi elus läbi. Sisendasin endale koguaeg, et kui meie maja valmis saab, siis never again – mitte iialgi ei ole ma nõus enam uuesti seda kadalippu läbi tegema. Aga inimese ajul on erakordne võime panna unustama ka kõige jubedamaid asju ja praegu ma isegi natukene igatsen seda objektielu. Meie esimene elutöö on valmis.. enamjaolt, haha.

Sellest, kuidas ma otsustasin hakata kunsti tegema

Hahaa.. miski selles pealkirjas ei klapi. Mina ja kunst? No ei.

Aga igatahes, kui algusest alustada, siis ühel suvepäeval leidsin internetist mingi suvalise lehe, kus näidati igasuguseid lahedaid seinapilte ja muid -kaunistusi. Kuna aga ma ei oska ega taha ise mingeid asju meisterdada, siis sinna see jäi. Kuniks sõitsime eksprompt ühel hommikul põhjarannikut avastama. Käisime igalpool ringi ja tagasiteel koju leidsin ma ühe viljapõllu, kus ääres kasvas lugematul arvul värvilisi taimi. Pirn lõi pea kohal põlema ja käskisin Peremehel ahvikiirusel auto seisma jätta, et siis läbi nõgeste unistuste poole sumbata. Haarasin kaasa kõike, mis kätte jäi ja kujutasin ette, kuidas kodus hakkan taimi raamatu vahel taimi kuivatama ja hiljem kaunistab seina üks lahe herbaarium…i laadne asi.

Minu õnnetuseks oli imeilusatest mooniõitest koju jõudes ainult üks elutu kogum alles jäänud. Ülejäänud vitsad viskasin ikkagi raamatu vahele ja… sinna nad jäid. Peaaegu kaheks kuuks.

Kuna suurem tuhin läks üle, aga seina midagi tahtsin, siis ostsin vähemalt ühe suvalise valge A3 formaadis pildiraami, milles minu õnneks juba oli sees mingi joonistus, mis koridori seinale ka enam-vähem sobis.

Nädalavahetusel hakkasin kuurist midagi otsima ja nii leidsin ka oma poolelioleva projekti riismed. Kanarbikku olin ka kuskilt hankinud ja see nüüd ainult pudises seal, aga raamatu vahel olid sõnajala lehed ning muu malts isegi täitsa okeilt ära kuivanud ja mõtlesin, et lähen proovin, kas neid saaks pildiraami paigutada.. kui ei, siis vähemalt saab head tulehakatust.

Aga raami nad läksid ja tulemus sai minu meelest täiega lihtne ja täiega lahe. Onju?

Sellest, kuidas hing ikka uusi asju tahab

Mulle tundub, et pärast seda, kui meie köök kasutuskõlblikuks sai, on merre voolanud ikka suur hulk vett. Tõsiasi on aga see, et möödas on vaid paar kuud ning natuke aega laisklemiseks.

Paraku on minu sisemine (kodu)shopahoolik siiski veel elus ning kuigi ma tean, et arukas oleks kevadiseks eeskoja ehitamiseks raha koguda, tahan ma ikka uusi asju osta. Peamiselt kööki ning õnneks on tegemist siiski tarvilike asjade, mitte suvalise träniga.

Viimane ost saabus meile alles mõned tunnid tagasi ning kööki ehib nüüd külmikuga samas seerias kasvanud röster.

Jah, tagasein on endiselt vuukimata. Peremees lubas jõuluks. Jään ootama.

Millegi pärast olin ma koguaeg täiesti kindel, et punane saiapraadija meile kolib, kuid kui ostu eest tasunud olin, alles siis hakkasin mõtlema, et mis saab, kui see üldsegi ei sobi. Õnneks on väike kirsipunane mašina üsna kenake ning minu arvates sobib see tasapinnale hästi. Kuna samasugust on ka veekeetjat, olin vahepeal valiku ees, et kumb siis ikka soetada. Mõlemad meie kööki sobinud ei oleks. Määravaks sai see, et alates köögi valmimisest, on ainult kahel korral tarvis läinud kuuma vett ning selle saime me edukalt kohvimasinast, aga röstleivast unistasin ma kordades rohkem.

Väga tähtsad lisad köögis on ka mikrolaineahi ning kappide ülasokkel. Sokliga oli õnneks lihtne- kuna me ei viitsinud jamada ja paigaldasime pehme ventilatsioonitoru (mis on oi-oi, kui kole) ja härrad kassid ei kavatsenudki lõpetada kapi otsast käimist, ei olnud pikalt mõtlemist ning tuli Baltestisse uus tellimus sisse anda.

Mikrokaga oli vahepeal selline teema, et mina poleks seda ostnudki. Muidugi oli veidi ebamugav osasid toite soojendada, aga siiski mitte midagi ületamatut. Lisaks olin ma kogu oma tavaari juba paigutanud pinnale, mida kasutasin riiulina, kuid mis siiski igataes ühte integreeritavat ahjukest. Peremehe sõna jäi peale ja nii see agregaat tee meie koju ka leidis.

Ostsime ka ennetavalt talvele mõeldes uue välisukse, mis peaks meid hulleimast külmumissurmast päästma, aga eks siis ole näha. Veel tuleb enne miinuskraade natuke ajutiselt ruumi siiski soojustada ja selle töö võtame lähiajal ette.

Samuti saavad pärast aastat (või natuke isegi rohkem?) vaagimist endale kardinad ette ka elutoa aknad ning talvise rüü selga koridori pikk aken. Kuna need tooted on alles valmimisel, siis pildile ma neid püüda pole saanud. Aga varsti… sest mul on veel magamistoaga ka natuke mõtteid.

Tsutsufrei ja järgmise korrani!

Sellest, kuidas ma terve suvi otsisin ühte lauda

Kuigi ma väga ei lootnud, et see blogi veel kellegi eluvaimu näeb, siis siin me oleme. Tööd on küll valmis, aga minu õnneks kahjuks ei valmi ju oma maja kunagi ja koguaeg mõtted liiguvad, et mida järgmiseks teha.

Endiselt on meil mingid nipet-näpet tööd tegemata, sest Peremees kategooriliselt keeldub isegi remondist mõtlemast. Ma natuke tahaks talle seda pahaks panna, aga ega väga ju ei saa, sest tööd on rügatud küll ja veel rohkem. Las ta siis natuke tõmbab hinge.

Igatahes on enamus suvest kestnud perekond Hallikute söögilaua saaga, aga see ei ole ju uudis, et ma kas ostan asjad ära a) läbimõtlemata ja kiirelt või b) valin ja kaalun igat varianti väga põhjalikult (ja suure tõenäosusega lõpuks saan närvivapustuse).

Köögiremondi alguses oli mul kindel visioon, et tahan valget puidust söögitoakomplekti, aga kui meenutasin, et meil on kaks kassi, kelle elu missioon on vara lõhkuda, siis valge laud jääb kindlasti mängust välja. Ja siis ei suutnud ma otsustada, kas hele tamme toon sobiks meile kööki või mitte. Tehniliselt on see väga tagasihoidlik valik, kuid kuna meil on niigi palksein ning põrand ja töötasapind tammekas, siis kas see liiale ei lähe. Otsustasin, et ei lähe. Järgmine küsimus – kas kandiline laud või ümmargune. Mulle meeldiks ümmargune, aga sellised, mida saab ka pikendada (sest meil vahel ikka käivad külalised veel) maksavad hingehinda ja mina ei ole nõus rahakotti avama. Aga samas mulle tundub, et 120 pikk kandiline laud jääb nagu elevant keset tuba.

Oeh. Ilmselgelt olen ma selle teema enda jaoks juba nii üle mõelnud ja oleks pidanud kohe alguses hetke ajel tegutsema.

EDIT: Kõik see meeltesegadus sai kirja eile. Otsustasin, et kuna praktilisus on siiski tähtsam, kui silmailu, ostame me ühe pikendatava kandilise laua, aga sinna juurde ei taha ma toole, mis on samast komplektist, vaid midagi muud. #bipolarmuch

Et siis järgmine postitus tuleb jõulude paiku toolisaaga kohta?

Sau.

Aa ja ma tahaks panna elutuppa päris kardinad, aga ma ei saa, sest meil ei ole normaalset diivanit ja me ei saa osta normaalset diivanit, sest mul on osad seinad veel värvimata.. ja ma ei saa seinu värvida, sest magamistoa remont on tegemata. Ehk ma ei saagi kardinaid?!

Sellest, kuidas me edasi läheme

Kulus enam-vähem kolm ja pool aastat ning täpselt 102 postitust, et meie kodu saaks valmis. Või noh, mis valmis. Pigem kasutuskõlbulikuks. Endiselt ootab oma järge eeskoda, mille tõenäoliselt lapime kinni küll veel nüüd varsti, kuid uue ehituseks läheb alles järgmisel kevadel.

Köögi, vannitoa ja esikuga oleme me mõlemad päris rahul, eks nipet-näpet tahab veel tegemist, aga suures plaanis on kõik täitsa mõnus.

Ülemise korrusega on aga nii, et ega see meile enam väga ei meeldi. Ilmselgelt on nõnda pika aja vältel muutunud nii maitse kui ka oskused ning eks see esimese aasta ehitus oli nagu ta oli- peaasi, et valmis saaks.

Magamistoas oleme me teinud ainult kerge uuenduskuuri tapeedi ja seinavärvi näol, aga tegelikult tahavad seal seinad soojustamist ja põrand tõstmist. Mul on hetkel detailselt isegi silme ees, milline lõpptulemus mulle meeldiks, aga eks ole näha, millal selle remondiga võiks ja tahaks pihta hakata. Uude magamistuppa tuleb kindlasti ehitada ka riidekapp, sest noh, garderoob ju meil kunagi valmis ei saanudki.

… sest otsustasime, et tegelikult oleks ilmselt mõistlikum ehitada see ruum teiseks magamistoaks. See aga tahab suuremat tööd, sest mõne ruutmeetrisest onnist tuleb mingil viisil leiutada viisaka suurusega ruum.

Üldse on meil ülemise korruse planeering nii kohutav, sest kunagi me ei suutnud välja mõelda, kuidas oleks parem ja nüüd peab sellega leppima. Meil on peaaegu 30 ruutmeetrit suur magamistuba ja pisike kunku.. nagu Harry Potteril. Need kaks mõistlikult jaotatuna oleks tegelikult ideaalne suurus kahele magamistoale. Elutuba on aga nagu koppel, kuid seda ei saa ka kuidagi jagada, sest seal on ainult üks küttekeha. Nokk kinni, saba lahti. Eks tuleb natukene aastatega kogunenud kavalust kasutada ja kuidagi need toad mõistlikumaks muuta.

Et kokkuvõtlikult võib öelda MOTT – oma maja ei saa kunagi valmis. Peame elu esimese vaba suvepuhkuse ja siis kolime oma töödega tagasi ülemisele korrusele. Stay tuned.. ja ära Peremehele ütle, et ma jälle ehitama tahan hakata.

Sellest, kuidas köök jälle peaaegu valmis sai

Nonii! Aeg lendab ja esimene selle suve puhkus sai juba läbi. Üle mitme aasta olime tõsiasja ees, et tegelikult polegi enam midagi teha, vaid päriselt saab ka niisama oleskleda.

Seda ainult seetõttu, et köök on täitsa kasutuskõlblik ning peaaegu valmis. Nagu ikka on mingid pisitööd- plaatide vuukimine, ülasokli paigaldamine, samuti tuleb soetada natuke inventari juurde ja vist ongi valmis.

Muide kui esialgu plaanisime õhupuhastile vedada ventilatsioonitoru, mis silmale on ilus ja jääb nähtavale, siis esimene õhtu seinakappidega näitas, et see plaan ei tööta mitte. Härrad neljajalgsed arvasid, et kapipealsed on väga head kohad, kust kõrgustest välja vaadata ning teisi käpaga lüüa. Õnneks kiire kõne Baltestisse ja juba oligi tellitud ülasokkel, et järgmine telefoninumber, mida valida, ei oleks kodukindlustuse infoliin.

Meie kauaoodatud külmkapp külmutab rõõmsalt toitu ja esimesed roadki on pliidil valminud. Viimasena ühendaski Peremees veesüsteemid ja õhupuhasti. Kapid koguvad aina enam igasuguseid vidinaid ja kuigi ma algul arvasin, et ega meil ju palju asju pole, siis juba praegu näitab elu muud.

Saime kätte ka esimese sünnakingi, mis oli nii üle võlli, et ma korraks mõtlesin seda mitte vastu võtta. Mu vanemad kinkisid meile Jura E80 kohvimasina, mille hind on kergelt öeldes jahmatav. Kuigi me mõlemad oleme Peremehega kohvisõbrad, siis ulmelistes kogustes me seda ei joo ja täiesti oleks piisanud algelisest automaatsest või filterkohvimasinast. Samas tuleb tunnistada, et pärast esimest tassi kohvi ei olnud ma nõus enam masinat loovutama. Aga nagu meie peres ikka kombeks, siis samal hetkel sain aru, et masinaga pole kõik päris korras ja kohvipuru sahtli nurgast immitseb mingit vedelikku välja. Nii ma siiski pidin masina ära andma, et keegi targem selle terveks raviks.. aga vähemalt saab varsti jälle head kohvi hommikuti juua. Loodetavasti tervest masinast tulnud kohvi.

Aga kuna pikk jutt on teadagi jutt, siis vaatame paari pilti.