Sellest, kuidas me lõpuks endale garderoobi saame

Ma olen koguaeg pasundanud, et meil on garderoobi jaoks lausa eraldi ruum ja võiks ju eeldada, et see on selline staarilik walk-in closet, aga tegelikkuses on meil üks mõne ruutmeetri suurune, kahest seinast uste ning ühest seinast elektrikilpidega kaunistatud väike uberik. Sellegipoolest saab seal tõenäoliselt väga edukalt kõik oma riided hoiustada ja natuke muud kraami ka.

Olen seni koguaeg seda planeerimist edasi lükanud, sest mulle tundus see ilmatuma raske ja keeruline.. ja üldse ei tea ma garderoobisisudest mitte midagi. Kuniks me käisime reedel mu ema juures ja nii muuseas oli tal seal üks Elfe riiulisüsteemide kataloog. Tal endal on sisustatud sahver nendega ja väga hästi toimib asi. Hakkasime tegutsema. Peremees visandas mõne minutiga paberile enda ettekujutuse asjade paigutusest ja imekombel mulle täitsa sobis see ka. Tegime vaid mõned mugandused ning asusin hinda kalkuleerima. Elfe enda süsteemide lõplik hind mulle ei meeldinud, sest meie eelarve põhirõhk on sellel aastal siiski uue eeskoja ehitamisel ning beebile vajalike esemete soetamisel. Aga mida teeb vaene inimene, kui tal siiski on soov saada endale see õnnetu garderoob? Ta läheb Ikeasse! Olgu taevased jõud tänatud selle poe eest. Lisaks on Ikeal ka väga toredad plannerid, mis mind juba teiskordselt päästsid. Panin oma mõtted programmi ja vähem, kui poole tunni pärast oli meil garderoob olemas. Ja veel poole soodsam, kui Elfe oma! Ei jäänud muud üle, kui rahakoti rauad lahti laksata ja tellimus sisse anda.

Esialgu eeldasime, et saame oluliselt suuremat seinaruumi kasutada, kuid tuli välja, et tänu sellele, et meil on kahes seinas ukseaugud, siis paraku see ei õnnestu. Selle koleda rohelise ukse peab säilitama, sest sealt pääseb katuse alla, mis omamoodi on meile ka nagu panipaik, aga tegelikult väga tähtis ohutuse seisukohast. Elektrikapi seina me küll lõpetame vanade põrandalaudadega ära, kuid ega sinna vist tõenäoliselt midagi muud paigutada ei saa, sest kappi ennast kuskile mujale enam viia ei saa ja riiulid või mingi kummut jääks jälle uksele ette. Seni oleme planeeritavasse garderoobinurka igasugust kolu kogunud ja täiesti teadlikult ei ole ma lasknud Peremehel mingeid riiuleid ehitada, sest mida mugavamaks sa endale elu teed, seda väiksem on tõenäosus, et üldse kunagi midagi muutuks.

Minu ülesandeks on see nädal oma kodust aega natuke paremini planeerida, kui päev otsa ristseliti diivanil pikutada, siis lubasin pühalikult, et hangin garderoobi uue valgusti ning värvin seinad. Peremehega koostöös ehk mõnel õhtul lõikame lauad ära ja ta paigaldab liistud. Ruumi katma jääb tavaline uks. Ma vahepeal mõtlesin, et võiks mingi laheda lükandukse meisterdada, aga see idee ei sobinud mitte ja mis mul siis rohkem kraaksuda. Peegel saab edaspidi asetsema selle rohelise ukse peal ja sellega meenuski, et pean mõõdud võtma ja kuskilt (khm, ema juurest äkki) ühe peeglipoisi koju vedama.

Kasutatavat seinapinda jäi meile lõpuks 100 x 140 cm ja kogukõrgust 2 meetrit. Väga priisata ei ole ja kui alguses plaanisin, et teen meile ühesugused garderoobi pooled, siis lõpuks pidi Peremees ikka leppima ainult 80 cm lahendusega, sealjuures minu pool jääb 140 cm, hehe. Aga arvestades, et meie praegune “riidekappide” lahendus on oluliselt kitsamates oludes, siis tegelikult peaks Peremees päris õnnelik olema. Redeli ruum pidi esialgselt pooleks minema, kuid tõsiasi on see, et minu kasutada on tubli 3/4, sama lugu ka kummutiga. Ups. Ma nüüd ausõna luban, et uues garderoobis ma proovin (!) mitte tema ruumi hõivata oma asjadega.

Selline see uus lahendus jääks. Mitte midagi erilist, aga arvan, et see on piisavalt praktiline ja funktsionaalne, et oma hilbud ja muu kraam sinna ära paigutada ning magamistoas selle arvelt ruumi beebiasjadele teha.

Lugu sellest, kuidas jumal naerab, kui meie plaane teeme

Nii vist on alati. Et meie planeerime ühte ja tegelikkuses läheb hoopis teisiti. Nui neljaks, et läheb.

Kui ma siin koguaeg olen ikka rääkinud ja mõelnud, et tööd on edaspidi oodata nipet-näpet ja ega väga enam teha ei ole, siis tundub, et ikkagi on. Meie plaanimajandus on muidugi nagu bipolaarne tüdruk, ühel päeval tahame ühte ja teisel päeval teist, aga tundub, et varem või hiljem peame ehituse suuremalt, kui tapeedivahetus, taaskord käima lükkama.

Igatahes on lood nüüd nii, et meie perega on otsustanud liituda minu ja Peremehe sünnipäevaks üks väike armas poisslaps ja tõenäoliselt mingis eluetapis oleks vaja talle ehitada oma tuba.

Nüüd ongi küsimus, kas me teeme selle valmis enne tema sündi või mitte. Tegelikult saaksime me vabalt ilma hakkama ka paar aastat ja võib-olla juhtub, et selle paari aastaga me hoopis saame endale uue kodu hankida. Ei tea, eksole.

Oleme Peremehega juba kuid vaaginud igasuguseid variante ja seni pole suutnud lõplikku otsust teha. Muidugi oleks hea teha see töö ära enne lapse sündi, sest kes see tahab pärast objektil elada (no mulle meeldib, aga beebile vaevalt) ja kuna me niikuinii tahtsime ülemist korrust veidi värskendada ja magamistoas natuke suuremat remonti teha, et miks mitte siis kohe kogu töö ära teha, onju. Teisalt ei küsi vastsündinu oma vanematelt veel mitu head aastat midagi ja saaksime hakkama ka kolmekesi meie üsnagi suures magamistoas. Sellisel juhul jääks alles raha, aeg ja meie närvirakud.. ja probleemi lahendus lükkuks lihtsalt edasi. Muidugi on veel ka kolmas stsenaarium – et me üldse kolime mingil ajaperioodil perioodil uude kohta (kas siis ehitame uue kodu või renoveerime mõnda vana maja), aga kuna meil praegu veel midagi kindlat ei ole, siis sellega arvestada väga arvestada ju ei saa.

Mina pooldan muidugi kõige enam seda, et me teeksime kohe suure remondi ära ja elaksime siis oma vanas kodus nii kaua kuni keegi meile uue annab. Aga siin on muidugi jälle mitu miinust. Esiteks on see väga suur töö. Teiseks tuleb lahti võtta suur osa katusest, et paigaldada katuseaken ja kuna meie katus on selline ausõna peale tehtud ning ei vasta kõikidele nõuetele, siis võib juhtuda, et meil on varsti kodus kõva läbisadu. Et seda ei juhtuks, võiksime teha ühe toa ka ilma aknata, aga see ei ole just eriliselt elevust tekitav variant. Raha muidugi tahab ka see töö omajagu, aga ma arvan, et see ei oleks ületamatu takistus, sest noh.. raha ei ole meil kunagi, aga maja ju valmis sai, hehe.

No igatahes, kodus õhtuti teleka ees, on mida arutada. Eks peame tõsiselt maha istuma ja paika panema iga idee plussid ja miinused ja siis vaatama, mille kasuks oleks arukas otsustada.

EDIT: otsustasime üksmeelselt, et suuname energia hoopis magamistoa värskendamisele. Kuna seinad ja põrand tahavad niikuinii ammu juba soojustamist, siis on kõige õigem see enne beebi sündi ära teha. Peremehe arvates on elutoa kaheks löömine kökimöki, seega meest sõnast ja teeme teise magamistoa siis, kui selleks päriselt ka vajadus tekib (tegelikult Peremees ähvardas, et ta kolib ise sinna tuppa ja seetõttu ma ei olnud nõus selle ehitamisega, hehe). Kõigepealt teeme ära väikesed tööd, mida juba iidamast-aadamast oleme planeerinud – trepisein ja garderoob ja vähe soojemal ajal võtame magamistoa ette. Ja päris enne beebi sündi siis ehitame uue eeskoja vast kah!

Sellest, kuidas möödus aasta 2020

Kui mõelda nüüd natukene tagasi möödunud aastale, siis vau, eksole. Vau just seetõttu, mis maailmas toimub. Ja me ikka saame hakkama.

Õnneks või kahjuks ei ole kunagi olnud minu blogi maailmaparanduslik, vaid lihtsalt paranduslik ja remondilik ja ehituslik.

Tuleb tõdeda, et aasta vältel sai jälle looma moodi tööd rügada. Küll tundub see nii kauge minevikuna, sest suured tööd said valmis suvel ja nüüd oleme juba peaaegu pool aastat valge inimese kombel elanud.

Täpselt aasta tagasi sai valmis vannituba. Ja eile oli esimene ummistus, hehe. Ei saanudki lõpuks aru, millest see tekkis, aga loodame, et saime sellest jagu. Vannituba on endiselt minu lemmik ruum majas. Ega meil õnneks neid tubasid ülemäära palju ei ole kah, et valik keeruline oleks. Vannituba kukkus meil nii hästi kuidagi välja, et patt oleks millegi üle nuriseda. Okei, valged vuugid põrandal on idiootsuse tipp, aga selle eest ma saan ainult iseendast süüdistada. Ja panipaiku võiks ka veidi rohkem olla, aga nii väikeses ruumis kõike head ka ei saa.

Juba jaanuaris askeldasime köögi ja esiku kallal, mis täielikult valmisid suvel. Kui ma ütlesin, et vannituba on mu lemmik, siis teist kohta jagavad esik ja köök. Igal hommikul paneb mind naeratama see, kui lähen mööda oma kirjust tapeedist ja udupeentest puidust ustest, mille ma täitsa ise korda tegin, et võtta punasest retrokülmikust kassitoitu, et härrad karvased ometi mind rahule jätaks. Meie köök on pisike ja hästi sigrimigri, aga see vist ongi meie. Mulle meeldib aina rohkem, kus kõik on hubane ja käe-jala juures ja võib-olla isegi natukene mustlaslik.

Natukene tunnen end süüdi, et me ei teinud lõpuni trepiseina, mida suure hurraaga plaanisime. Aga ma leian, et me oleme nii palju tööd teinud, et natuke võib puhata ka. Tõepoolest ma vahel tunnen, et ma ei jaksa enam ühte kruvi ka seina lasta või teha ära oma lubatud värviparandused. Arvan, et kogu sellest ehitustrallist taastumine võtabki natuke rohkem, kui paar kuud aega.

Järgmise aasta eesmärgid on siiski korda teha 1) trepisein ja võibolla natuke värvida ka treppi ennast, 2) ehitada valmis garderoob või teha sellest ruumist midagi kasulikku, 3) värvida elutoa seinad, panna liistud ning võibolla ka vahetada tapeet ning 4) kui igav hakkab siis välja mõelda, kuidas saaks muuta teise korruse planeeringut, hehe. Aa ja 5) ehitada uus eeskoda.

Tundub, et tegemist nagu on, eksole. Samas ei ole meil enam absoluutselt kuskile kiire, sest kõik eluks vajalik on olemas ja ülejäänud on selline pigem tati nokkimine.

Aga ilusat pühadeaega, te mõned inimesed, kes endiselt siia blogisse tühja tuult tulete taga ajama!

Sellest, kuidas kuidas köögiplaadid vahetatud said

Ma ikka mõtlen, kui lõpmata tubli minu Peremees on. Ühel päeval ostsime plaadid, teisel päeval kiskus vanad seinast maha ja paigaldas uued ja kolmandal päeval oligi kõik täitsa valmis. Samas, kui eelmised plaadid ootasid oma vuugisegu juunikuust saadik. Tundub, et kellelegi vist kohe üldse ei meeldinud need teised.

Igatahes, pean ka mina endalegi uskumatult sõnu sööma ja tunnistama, et Peremehe valik läks täkkesse ja uued plaadid on väga kenad. Võib-olla sutsu kenamadki, kui teised. Igatahes valgust annavad need küll oluliselt rohkem juurde ka ilma töötasapinna valgustiteta. Mõtlengi hetkel, kas üldse on neid kunagi vaja paigaldada.

Praeguseks on tõenäoliselt Peremees juba pistikud ühendanud ja ainsad, mis puudu on, on reelingu nagid, et saaksin veel rohkem asju endale kokku kahmata.. ja üles riputada, hehe.

Aga pikk jutt on näka jutt. Vaata ise.

Sellest, kuidas me köögis seinaplaate vahetama hakkame

No jah noh. Peremees andis reedel teada, et mu valitud tumehallid seinaplaadid talle ikka kohe üldse ei meeldi ja tema tahab uusi.

Kuna jõulud on tulekul, mis omakorda tähendab, et mu vanaema hakkab vaikselt end külla sättima, on eluliselt tähtis, et kõik tööd oleksid valmis. See tähendab ka seda, et need armetud köögiplaadid oleksid vuugitud. Vastasel juhul kuuleme vähemalt iga päev, kuidas ikka niimoodi ei sobi noortel inimestel elada. No ja selles vaimus olen hakanud Peremehele aina sagedamini ka mainima, et ole nüüd hea poiss ja tee ära. Seni on ta end kuidagi välja vingerdanud ja mina mõelnud, et küll teeb, kus ta pääseb.

Nüüd siis tuli härra välja seisukohaga, et esimesed plaadid on okse ja tema neid vuukida üldse ei tahagi. Õnneks olen ka mina ajaga kannatlikku meelt arendanud ning leidsime kompromissi, et kui tahab uusi, siis okei, ma valin välja, tema ostab ja paigaldab.

Millised siis need uued plaadid olema peaks? Mul pole õrna aimugi, sest minu arvates on vanad ka normaalsed ja nende kõrval ma teist valikut üldse ei näinudki. Kulus ikka tükk aega enne, kui ma mingi pildi suutsin ette kumada.

Kammisin veidi ehituspoodide kodulehti läbi ja tulemus oli üsna nukker, sest ükski toode ei tekitanud seda tunnet. Või, kui tekitas, maksis ruutmeeter plaati jaburalt palju.

Mõned siiski õnneks natukene kõnetasid. Kas kuusnurksed plaadid või hoopis laduda kalasaba mustrit. Praegu tundub olevat väga populaarne valik telliskivimuster, aga minu jaoks see vist siiski pole. Kindlasti peavad uued plaadid olema heledad, sest muidu poleks väga vahetamisel mõtet. Helehalle ma vist ei panekski, sest siis jääks üldpilt liiga hall.. vist. Ma ei tea, ma ei oska ümber teha asju, mis mulle meeldivad, haha.

Mälestuseks siis armsad tumehallid plaadid (mis ma saan äkki re-use’ida kuskil mujal, khm).

Sellest, kuidas ma kardinaid tellisin

Kevadine korontsik harjutas inimestes välja veebishoppamise ja mis seal salata, eelistan isegi iga kell netist asju osta, kui päriselt kuskile end kohale vedada.

Olen juba ammusest ajast olnud kimpus elutoa kardinatega, sest ei sobinud üks ega teine variant. Lõpuks otsustasin, et paneme esialgu lihtsalt voldikud ja eks kunagi siis vaatab edasi, kui uue diivani hangime. Vähemalt ei ole kõigile tänavale näha, mis siin majas toimub.

Ühe hooga otsustasin koridori ka uue ruloo tellida. “Talveruloo” nagu mulle ikka öelda meeldib. “Suveruloo” oli erkkollane ja tundus, et ta on praeguse aastaaja jaoks natuke liiga lõbus.

Esimese ruloo tellisin Deverist. Jäin kõigega rohkem kui rahule, sest suhtlus, hind ja töötajate professionaalsus olid tasemel. Ja kuna ma nüüd koridoris ruloo kinnitussüsteemi ei tahtnud vahetada, vaid ainult kanga osa, siis otsustasin ka uued kardinad just sealt tellida.

Pidasin pikka ja põhjalikku vestlust müügiosakonnaga ja kiirelt oligi tellimus tehtud. Ja veel kiiremini jõudsid aknakatted kohale.

Paraku tuli tõdeda, et kolmest tellitud aknakattest sobis ainult.. üks. Ja selle voldikkardina nööri hammustas ka Maru juba esimese 5 minutiga katki. No kena. Tundsin, kuidas üks silm juba tõmbles, kuid õnneks olin ma kodust ära ning keegi mu viha enda nahal tundma ei pidanud.

Selle aja peale, kui ma koju jõudsin, olin juba piisavalt rahunenud ja suutsin asja isegi mõistusega võtta, kuigi veidi pettumus oli küll. No ja muidugi küsimus, et mis siis edasi. Kas nüüd on raha maha visatud või saab veel asjast asja. Ma eeldasin, et kardinate mittesobivus ei ole tingitud minupoolsest veast, aga kunagi ei tea, eksole.

Kirjutasin müügiesindajale ja järgmisel päeval vastust lugedes tundsin, kuidas tegu on ilmselt Eesti kõige parema klienditeenidajaga. Ettevõte võttis 100% vastutuse tekkinud vea pärast, andis kiirelt sisse uue tellimuse ja lõppude lõpuks ei tahtnud nad valesti toodetud esemeid ka veel tagasi. Ma ei tea küll, mida mul nendega pihta on hakata, aga ometi olen ma üllatunud nii kliendisõbralikust teenindamisest.

Tõenäoliselt tellin nüüd igavesti kõik aknakatted just neilt. Ja telli sina ka!

Sellest, kuidas köök nüüd ausalt ka valmis sai

Uskumatu, et on alles oktoober ja meie majapidamises on köögitoolid olemas. Ei läinudki jõuludeni! Toolid muidugi ostsin ära lõpuks täiesti emotsiooni ajel ja öelgu kõik, mis tahavad, mulle tulemus meeldib ja täitsa okei on istuda kah.

Nüüd võib vist päris kindlalt öelda, et köögis on kõik valmis. Natuke on sellist pettumust ja kurba meelt ka, sest kuigi jah, ma soetan koju igasuguseid tarvilikke ja vähem tarvilikke asju, et ikka olemist paremaks või ilusamaks teha, siis enam ei ole seda asjade valimise elevust. Suured otsused on tehtud, seinad püsti ja põrandad maas, mis sa ikka nii väga muudad, onju. Heal juhul ostan uue vaiba, kardinad või muud tilu-lilu. Et see üks peatükk paratamatult saigi elus läbi. Sisendasin endale koguaeg, et kui meie maja valmis saab, siis never again – mitte iialgi ei ole ma nõus enam uuesti seda kadalippu läbi tegema. Aga inimese ajul on erakordne võime panna unustama ka kõige jubedamaid asju ja praegu ma isegi natukene igatsen seda objektielu. Meie esimene elutöö on valmis.. enamjaolt, haha.

Sellest, kuidas ma otsustasin hakata kunsti tegema

Hahaa.. miski selles pealkirjas ei klapi. Mina ja kunst? No ei.

Aga igatahes, kui algusest alustada, siis ühel suvepäeval leidsin internetist mingi suvalise lehe, kus näidati igasuguseid lahedaid seinapilte ja muid -kaunistusi. Kuna aga ma ei oska ega taha ise mingeid asju meisterdada, siis sinna see jäi. Kuniks sõitsime eksprompt ühel hommikul põhjarannikut avastama. Käisime igalpool ringi ja tagasiteel koju leidsin ma ühe viljapõllu, kus ääres kasvas lugematul arvul värvilisi taimi. Pirn lõi pea kohal põlema ja käskisin Peremehel ahvikiirusel auto seisma jätta, et siis läbi nõgeste unistuste poole sumbata. Haarasin kaasa kõike, mis kätte jäi ja kujutasin ette, kuidas kodus hakkan taimi raamatu vahel taimi kuivatama ja hiljem kaunistab seina üks lahe herbaarium…i laadne asi.

Minu õnnetuseks oli imeilusatest mooniõitest koju jõudes ainult üks elutu kogum alles jäänud. Ülejäänud vitsad viskasin ikkagi raamatu vahele ja… sinna nad jäid. Peaaegu kaheks kuuks.

Kuna suurem tuhin läks üle, aga seina midagi tahtsin, siis ostsin vähemalt ühe suvalise valge A3 formaadis pildiraami, milles minu õnneks juba oli sees mingi joonistus, mis koridori seinale ka enam-vähem sobis.

Nädalavahetusel hakkasin kuurist midagi otsima ja nii leidsin ka oma poolelioleva projekti riismed. Kanarbikku olin ka kuskilt hankinud ja see nüüd ainult pudises seal, aga raamatu vahel olid sõnajala lehed ning muu malts isegi täitsa okeilt ära kuivanud ja mõtlesin, et lähen proovin, kas neid saaks pildiraami paigutada.. kui ei, siis vähemalt saab head tulehakatust.

Aga raami nad läksid ja tulemus sai minu meelest täiega lihtne ja täiega lahe. Onju?

Sellest, kuidas hing ikka uusi asju tahab

Mulle tundub, et pärast seda, kui meie köök kasutuskõlblikuks sai, on merre voolanud ikka suur hulk vett. Tõsiasi on aga see, et möödas on vaid paar kuud ning natuke aega laisklemiseks.

Paraku on minu sisemine (kodu)shopahoolik siiski veel elus ning kuigi ma tean, et arukas oleks kevadiseks eeskoja ehitamiseks raha koguda, tahan ma ikka uusi asju osta. Peamiselt kööki ning õnneks on tegemist siiski tarvilike asjade, mitte suvalise träniga.

Viimane ost saabus meile alles mõned tunnid tagasi ning kööki ehib nüüd külmikuga samas seerias kasvanud röster.

Jah, tagasein on endiselt vuukimata. Peremees lubas jõuluks. Jään ootama.

Millegi pärast olin ma koguaeg täiesti kindel, et punane saiapraadija meile kolib, kuid kui ostu eest tasunud olin, alles siis hakkasin mõtlema, et mis saab, kui see üldsegi ei sobi. Õnneks on väike kirsipunane mašina üsna kenake ning minu arvates sobib see tasapinnale hästi. Kuna samasugust on ka veekeetjat, olin vahepeal valiku ees, et kumb siis ikka soetada. Mõlemad meie kööki sobinud ei oleks. Määravaks sai see, et alates köögi valmimisest, on ainult kahel korral tarvis läinud kuuma vett ning selle saime me edukalt kohvimasinast, aga röstleivast unistasin ma kordades rohkem.

Väga tähtsad lisad köögis on ka mikrolaineahi ning kappide ülasokkel. Sokliga oli õnneks lihtne- kuna me ei viitsinud jamada ja paigaldasime pehme ventilatsioonitoru (mis on oi-oi, kui kole) ja härrad kassid ei kavatsenudki lõpetada kapi otsast käimist, ei olnud pikalt mõtlemist ning tuli Baltestisse uus tellimus sisse anda.

Mikrokaga oli vahepeal selline teema, et mina poleks seda ostnudki. Muidugi oli veidi ebamugav osasid toite soojendada, aga siiski mitte midagi ületamatut. Lisaks olin ma kogu oma tavaari juba paigutanud pinnale, mida kasutasin riiulina, kuid mis siiski igataes ühte integreeritavat ahjukest. Peremehe sõna jäi peale ja nii see agregaat tee meie koju ka leidis.

Ostsime ka ennetavalt talvele mõeldes uue välisukse, mis peaks meid hulleimast külmumissurmast päästma, aga eks siis ole näha. Veel tuleb enne miinuskraade natuke ajutiselt ruumi siiski soojustada ja selle töö võtame lähiajal ette.

Samuti saavad pärast aastat (või natuke isegi rohkem?) vaagimist endale kardinad ette ka elutoa aknad ning talvise rüü selga koridori pikk aken. Kuna need tooted on alles valmimisel, siis pildile ma neid püüda pole saanud. Aga varsti… sest mul on veel magamistoaga ka natuke mõtteid.

Tsutsufrei ja järgmise korrani!

Sellest, kuidas ma terve suvi otsisin ühte lauda

Kuigi ma väga ei lootnud, et see blogi veel kellegi eluvaimu näeb, siis siin me oleme. Tööd on küll valmis, aga minu õnneks kahjuks ei valmi ju oma maja kunagi ja koguaeg mõtted liiguvad, et mida järgmiseks teha.

Endiselt on meil mingid nipet-näpet tööd tegemata, sest Peremees kategooriliselt keeldub isegi remondist mõtlemast. Ma natuke tahaks talle seda pahaks panna, aga ega väga ju ei saa, sest tööd on rügatud küll ja veel rohkem. Las ta siis natuke tõmbab hinge.

Igatahes on enamus suvest kestnud perekond Hallikute söögilaua saaga, aga see ei ole ju uudis, et ma kas ostan asjad ära a) läbimõtlemata ja kiirelt või b) valin ja kaalun igat varianti väga põhjalikult (ja suure tõenäosusega lõpuks saan närvivapustuse).

Köögiremondi alguses oli mul kindel visioon, et tahan valget puidust söögitoakomplekti, aga kui meenutasin, et meil on kaks kassi, kelle elu missioon on vara lõhkuda, siis valge laud jääb kindlasti mängust välja. Ja siis ei suutnud ma otsustada, kas hele tamme toon sobiks meile kööki või mitte. Tehniliselt on see väga tagasihoidlik valik, kuid kuna meil on niigi palksein ning põrand ja töötasapind tammekas, siis kas see liiale ei lähe. Otsustasin, et ei lähe. Järgmine küsimus – kas kandiline laud või ümmargune. Mulle meeldiks ümmargune, aga sellised, mida saab ka pikendada (sest meil vahel ikka käivad külalised veel) maksavad hingehinda ja mina ei ole nõus rahakotti avama. Aga samas mulle tundub, et 120 pikk kandiline laud jääb nagu elevant keset tuba.

Oeh. Ilmselgelt olen ma selle teema enda jaoks juba nii üle mõelnud ja oleks pidanud kohe alguses hetke ajel tegutsema.

EDIT: Kõik see meeltesegadus sai kirja eile. Otsustasin, et kuna praktilisus on siiski tähtsam, kui silmailu, ostame me ühe pikendatava kandilise laua, aga sinna juurde ei taha ma toole, mis on samast komplektist, vaid midagi muud. #bipolarmuch

Et siis järgmine postitus tuleb jõulude paiku toolisaaga kohta?

Sau.

Aa ja ma tahaks panna elutuppa päris kardinad, aga ma ei saa, sest meil ei ole normaalset diivanit ja me ei saa osta normaalset diivanit, sest mul on osad seinad veel värvimata.. ja ma ei saa seinu värvida, sest magamistoa remont on tegemata. Ehk ma ei saagi kardinaid?!