Sellest, kuidas me vist talveunne jäime

Meil siin Eestimaal figureerib poole kohaga talv. Ja meie ehitustööd vist jäid seetõttu talvunne. Noh, tegelikult ma valetan, sest Peremees askeldab tihtipeale millegi kallal ja mina.. mina lihtsalt olen. Mul on koguaeg nii suur väsimus, et kui ma tööl ei peaks käima, siis ma vist magaks hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni.

Kui muidu Owe ei ole mind utsitanud midagi tegema väga ja olen ikka ise kohusetundlikult oma projektidesse suhtunud, siis nüüd mainib ta nädalas ikka mitu korda, et millal need seinad siis värvitud saavad. Ja mul on natuke juba piinlik ka sellepärast. Ma tean, et olen laisk, aga luban, et enne jõulupidustusi ma need seinad värviga katan! Või noh, mõnegi.. Kui mõtlen, mis siis täpsemalt värvikihi alla minema peavad, siis 1) kaldsein 2) garderoobi seinad. Ei ole ju palju. Eksju..

Trepiga seoses, ma ei teagi enam, mida teha sellega. Selge on see, et üle me seda millegagi ei löö, meile jääb vana ja kriuksuv (loodetavasti mitte varsti kokkukukkuv) trepp. Siiani tahtsin ma kindlasti selle ka valgeks värvida. Aga mul vist hakkab see valge hullus üle minema ja tegelikult, kõik asjad ju ei saa valged olla. Ok, värvime pruuniks? Ei värvi, sest siis jääb see trepiauk nagu mingi suur kuristik- pime ja tume. Mida ma siis teen? Peremees pakkus, et jätame naturaalseks. Ee, ok, mulle just meenus see aeg, kui ma üritasin ilmselt sama rohelist värvi maha saada meie telekalaualt.. noh, lõpuks see muidugi õnnestus, aga ikka ilgem jebimine oli. Aga samas, mulle meeldiks selline trepp ja ilmselt tuleb need jalad sealt tagumiku alt välja võtta ja üles leida jälle see sisemine ehitusfanatt..

Aga igatahes, kõige tähtsamast! Peremees, tubli mees ehitas vahepeal tuulekindlaks meie elutoa taguse seina ja paigaldas trepi peale uue ja uhke ukse, et meil veel natukenegi soojem oleks. Ja tundub, et tema süsteemid toimivad. Vahepeal on külmaraadid isegi alla -10 läinud ja meil ei löö veel ükski pingviin elutoas kulpi! Esialgu planeeritud otsaseinad jäävad siis järgmisesse aastasse. Ehk ikka elame talve üle.

Üldse on juba praegu nii mõnus kodus olla. Tõime eelmisel nädalavahetusel tuppa kuusepoisi, mida Maru küll elu eest hävitada üritab, aga siiani on see siiski vastu pidanud. Ehk sellepärast, et Owe lasi kuusejala põranda külge kinni või leidsime lihtsalt sitke isendi?! Kes teab. Ja kuna praegune kuusk on suurem, kui eelmisel aastal, siis pidime tuba ümber tõstma ja ma valetan, kui ütlen, et ma ei olnud räigelt pöördes sellest. Tegelikult vahetasime vaid teleka ja diivani asukoha omavahel ära.. aga peab ütlema, et nii mõjub kõik paremini. Ahjusoe jõuab ilusti diivanil istudes sinna ja kuna meil on nüüd hiiglaslik teler, siis sobib ka see paremini suurde seina.

 

Sauu

Advertisements

Sellest, kuidas mitte midagi muutunud ei ole

Nagu elus ikka, vahel juhtub asju. Ma ütleks lihtsalt, et #elu. Juhtus ka nüüd ja kui vahepeal oli juba tunne, et paneks oma asjad kokku ja koliks ära, siis nüüd õnneks on esialgne peata olek veidi taandunud.

Esimeste miinuskraadidega sai selgeks, et ahi on hea ja ahi võib olla tulikuum, aga paraku ei küta see meie lahmakat elutuba ära. Ja väljas oli alles kuni -3 kraadi. Mis siis saab, kui tuleb -20? Mina olin muidugi paanikas ja silmini ahastust täis, aga nagu vana hea Peremees ikka, leidis tema, et proovime veel üht koma teist ja kui need ka ei aita.. vot, siis vaatame edasi. Vahel ma ikka mõtlen, et olen väga õnnistatud, et mu kõrval selline külma kõhuga vend on, kes võib-olla hetkeks satub paanikasse, aga siis jälle kiirelt lülitub ümber ja halamise asemel hakkab lahendusi mõtlema. Mina ilmselt oleks ammu juba ühe otsa pileti Elroniga Tallinnasse võtnud ja Lasnamäe panelkas end kenasti sisse seadnud.

Aga teema juurde tagasi.. Oli šokk, et arvestades meie möllamist seinte villatamisega ikka tuba nagu hundilaut on. Aga kui hakata järele mõtlema, siis tegelikult kuidas ma sain enamat loota. Välisseinad on ju kõik ainult pude voodrilaud, sealt edasi sada aastat vana saepuru ja siis tuleb alles meie vill. Aga mis tuult kinni hoiab? Mitte miski. Mõeldud-tehtud, võtsime plaani, et sellel aastal veel proovime elutoa poolse välisseina ära teha. Aga esialgu ei mahtunud see töö eelarvesse, sest selle väikese nikatsi ümbertegemine ei ole üldse mitte odav lõbu. Õnneks on veel vaja sama tööd teha, aga katuse all, seega võtsime hoopis selle ette. Elutoa ja magamistoa seinatagune on siis käidav ala, kus saab ka maja teistele osadele ligi ja üldse selline nõme koht, kus puhub tuul nii, et ei saagi aru, kas oled toas või õues ja kõige halvem on see, et kinni päriseks seda panna ei saa. Seega hankisime hunniku tuuletõket ja prusse, õnneks vill oli juba olemas ja lapime oma seinad kinni. Magamistoa poolne osa on meeletu jamamine, sest tööd saab teha seal ainult põlvili. Aga karkassi me ehitasime juba ära, seega jääb ainult vill ja tuuletõke panna ja see on juba nohu. Teisel pool on veidi kergem, sest kuna elutoas meil kaldlae osa selles seinas pole, siis tööd saab õnneks teha normaalselt püsti seistes.

Loodaks, et varsti kohe lumi ja karge talv kaela ei tule, sest natuke tuleb raha koguda ja saaks selle aastanumbri sees teha veel ära ka otsaseina.

Tulevikule mõeldes, otsustasime, et varem või hiljem tabab magamistuba ka sama saatus. Ja kuigi me mõned aastad tagasi magamistoas kerge remondi juba tegime, saime aru, et tegelikult tuleb ka seal kõik seinad lahti kiskuda ja viisakalt ära soojustada.. ehk noh, #elu ja mina saan ikka oma magamistoa remondi. Vahet ei ole, et majas pole ühtegi kohta, mis lõplikult valmis oleks, hehe. Aga see on täielik tulevikumuusika ja erilist ärevust ma veel selles osas ei tunne.

Väike fun story ka. Ühel päeval, kui seda seinatagust karkassi tegime.. või noh, Peremees ehitas, mina olin rohkem niisama abitööline, siis hakkasin rääkima, et oh, vaata, Oweke, kui siit nüüd natuke nii ja nii ümber ehitada, et saaks ju täiesti arvestatava lastetoa sinu tööriista ruumi arvelt. Pilk, mis mind sealt hämarusest teiselt poolt maja tabas oli ikka väga killer ja kohe kästi mul rumal jutt jätta. Aga ikkagi, kuhu siis Peetrikese tuba tuleb…

Sellest, kuidas jälle vanast uut looma hakkame

No nii. Võib öelda, et ülemine korrus on peaaegu valmis. Peaaegu sest teha on vaja:

  1. põrand
  2. värvida kaldsein
  3. värvida veel kaks väikest seina
  4. panna liistud
  5. panna köis
  6. ehitada valmis panipaik
  7. värvida trepp
  8. panna seina voodrilaud
  9. soojustada veel veidi seina tagant
  10. plaatida ahjuesine
  11. teha aknapõsed
  12. panna ära viimane laepaneel
  13. värvida kriidivärviga sein

Ok, me ei ole üldse kuskil sealmaal, et midagi oleks peaaegu valmis. Tegelikult on nimekiri küll pikk, kuid tööd on enamasti sellised nipet-näpet, et ma isegi ei viitsi muretseda nende pärast.

Aga loetud päevad tagasi tegeles härra arvutiproff juba alumise korruse joonisega, mõõtis ära iga viimse kui sentimeetri ja pani selle kõik paberile. Mulle ütles vaid, et prindi mitu koopiat, siis on hea erinevaid visandeid teha. Okk, mis me nüüd siis teeme juba all remonti vä? Tegelikult veel ei, aga plaan küpseb. Teeme need khm, väikesed tööd üleval ära ja vist tulebki hakata jälle lõhkuma. Seinu, põrandaid, lagesid.. kõike. Oh, kas nii kaua mulle seda puhtust antigi?

Lisaks tegi Peremees umbkaudse hinnakalkulatsiooni ning alumise korruse (köök, tualett, koridor) ehitus ei löögi materiaalses mõttes hinge kinni, mis on muidugi järjekordne hea uudis. Samuti ei ole see ehitustegevus nii töömahukas.

Oleme nädala jagu elanud koos ka Manniga ja minu meelest on see üks omamoodi tegelane. Ei oska mina temaga ümber veel käia. Olen elus kokku puutunud igasuguste ahjudega, aga sellise kõrgklassi 21.sajandi tegelasega küll mitte. Raske on aru saada, kui palju neid puid peab panema ja kas ikka saab sooja, sest ahi, kurat hakkab sooja andma alles mitme tunni pärast. Aga noh, harjume, harjutame, küll see Mann meil varsti käpas on.

Sellest, kuidas meile lõpuks ahi tuli

Tegelikult tahtsin ma seda postitust kirjutama hakata juba eelmisel nädalal, kui sai kindlaks määratud ahju saabumise ja paigalduse aeg. Aga kuna meie peres on kombeks, et midagi ikka läheb valesti, siis arvasin, et oleks riskantne oma õnnejoovastus juba trükimusta pressida.

Igatahes, siiani isegi pole midagi valesti läinud. Neljapäeva hommikul tuli kaks alusetäit mingeid.. asju, millest siis paari tunni pärast hakati meile ahju kokku panema. Mulle, kui kõrvalvaatajale tundub küll, et selle protsessi juures on kõige raskem töö moodulite tassimine ja meie puhul on see siis maja eest mööda kitsast treppi teisele korrusele. Ülejäänu tundub olevat lapsemäng. Nagu pusle kokkupanek, ainult selle vahega, et segu tuleb kasutada. Väike offtopic- kuna töömehed eelmisel nädalal päris lõpuni ahju laduda ei jõudnud, siis jäid meile nädalavahetuseks mõned moodulid põrandale oma aega ootama. Sellest tundis maailma kõige suuremat rõõmu meie kolmas pereliige Maru, kes igal võimalusel seal blokkide vahel lustis. Usun, et tema on küll täna pettunud, kui üles minnes avastab, et ta salakäigud on mingiks mõttetuks seinaks ehitatud.

Igatahes.. kui moodulid olid üles transporditud, avastasime, et ega terves mõõdus meile see ahi ikka mingi valemiga tuppa mahu. Tuli üks lüli vahelt ära jätta ja nüüd saame endale siis ahju, mille kõrgus jääb umbes 170-180 cm vahele.

Paigaldus ideaalis peaks kestma üks või kaks päeva, aga ometi praegugi kuulen, kuidas relakas maja ees tuure üles võtab. Aga on oht, et tänaseks õhtuks saame me siiski endale lõplikult valmis ahju. Hurraa! Ma olen seda nii kaua juba oodanud.

Nagu ikka, tuleb ka see ahi vaikselt ja rahulikult sisse kütta, kuid ehitusmeeste sõnul toimub see protsess lausa kaks nädalat. Ja korraga võib kütta umbes kilo jagu halge.  Läheb raskeks see ootamine, millal ükskord korralikult saab tuld teha ja lõpuks sooja nautida.

Enne, kui me Ahja ahju kasuks otsustasime, otsisin internetist tagasisidet nende kohta, aga tegelikkuses ei leidnud ma mitte midagi. Müügimeestelt ma küsida ei tahtnud, sest eks igaüks kiidab ju ikka oma. Juku saigi tellitud suhteliselt puusalt tulistades ja lootes, et me väga rappa ei jookse oma valikuga. Nüüd, kui juba on hilja otsuseid muuta, sest ahi aina kerkib, siis kuulen ja näen igalpool, mida keegi arvab sellest. Kus te varem olite?! Meie õnneks olen vaid positiivset kuulnud ja isegi meie korstnapühkija kostitas mõne roppsõna ja kiidulauluga.

Möödapanek nr 1- meile saadeti vale ahi. Asi iseenesest hull ei ole, sest kuigi mudel on teine- saime Juku asemel Manni, siis kõrgust sai moodulite eemaldamisega reguleerida. Ja sisud on neil niikuinii samad. Õnneks. Aga mõtlen nende peale, kes said meie madalama Juku, kuigi tahtsid 210 cm kõrget Manni. Vaesed inimesed.

Ok, aga meil on nüüd igatahes ahi!

 

Sellest, kuidas ma jälle midagi pekki keerasin

Howdy! 

Aeg möödub linnulennul ja juba on oktoober silme ees terendamas. Olustik meie peaaegu valmis elutoas muutub aina jahedamaks. Ainus, mis veel lohutab on see, et kaks ilmatuma pikka nädalat, siis saame hakata ahju kütma ja mina lõpuks soojas olema.

Vahepeal väga midagi ehituslikku toimunud ei olegi. Ostsime veel viimase vajamineva villa ära, mis nüüd ootab homset, et keegi ta lahti rulliks meie lae peale.

Kuna pesapunumine on täies hoos ja garderoobi meile, nagu räägitud, esialgu ei tule, pidime kummuti ostma. Kuna kumbki meist ei kannata oodata, siis internetist tellimine oli välistatud. Kammisime mitmeid poode läbi, kuid SEDA õiget nagu ei olnud kuskil. Kui oli, maksis see vähemalt mitu korda rohkem, kui eelarve lubas. Lõpuks leidsime RUG Mööblikauplusest ühe, mis mõlemale täitsa meelepärane oli. Poest muidugi seda kohe kaasa osta ei saanud, pidime tellima. Mõeldud-tehtud. Saime kiirelt kauba kätte.. ja tundus, et kõik laabub kenasti, kuniks.. selgus, et meile on saadetud laost täiesti defektne toode, mille osadel detailidel leidus isegi kellegi verd, rääkimata sellest, et sahtlid kokkupandult keeldusid liikumast. Kirjutasin sellest kohe järgmisel päeval firma lattu ka, et selline asi on juhtunud ja soovin asendust. Ja mis siis juhtuma hakkas, oi johhaidii. Ilmselt sattusin mingi äärmiselt kibestunud vanamuti otsa, sest mingit viisakust kliendiga suhtlemisel ta küll üles ei näidanud. Ähvardas mind ja lõpuks väitis, et me ise oleme defektid tekitanud. What the hell, tõepoolest. Olin juba sõbrantsi toetusel valmis Tarbijakaitseametisse pöörduma, et oma õigust nõuda, kuid lõpuks Peremees ja viimne kaine mõistus mu peas ütlesid, et seda lahingut me ei võida. Kõik selle firmaga suhtlemisel oli väga vale ja andsingi alla. Owe ehitas lõpuks kummutit veidi ümber ja saame seda nüüd hädapärast kasutada ka.

Kindlasti ei soovita ma mitte kellelgi ülalmainitud poest midagi osta, sest kui midagi on valesti, keeldub firma vastutamast ja sa ise oled loll, et neile oma raha andsid. Väga ebameeldiv kliendikogemus igatahes.

AGA, kuna mul on nüüd kummut, millel on kihvtid käepidemed ja mul täiesti juhuslikult tuli meelde, et emal on ka sellised kuuris seismas, siis otsustasin, et teen öökappe natuke ümber. Täispuidust öökapid skooris Peremees kunagi Soomest ja esialgu plaanisime need emale anda.. sest need lihtsalt ei sobinud meile. Aga nüüd tuli plaanid ümber teha, sest meil on 80 cm kõrge voodi ning tavalised öökapid jäävad meile madalaks. Nii pidingi jälle ema juurest oma kapid tagasi nõudma. Spreitasin käepidemed mustaks ja nokitsesin kappide kallal, et ka need valgeks värvida ja voila!, meil on nüüd.. natukene sarnased mööbliesemed magamistoas. Tuleb ainult uued seinariiulid osta (khm, ka valged) ja jälle on toal uus ilme. Hurraa!

Peremehel on plaanis üks tuus DIY projekt. Ta üritab SELLE video põhjal endale teha arvutilauda ja ma olen suht excited, mis mu armas meistrimees välja suudab võluda!

Sellest, kuidas sügis tuli heade uudistega

Juhhuu! Hurraa. Meil on tapeet! Mitte, et see nüüd teab mis suur asi oleks, aga mulle väga-väga meeldib, mis see muster meie toaga teeb ja isegi Peremees ütles, et jah, täitsa okei on.. ja tema poolt selline tagasihoidlik arvamus on tegelikult väga hea! Algul mulle tundus, et äkki jääb liiga pealepressiv ja veidi trippy muster, aga tegelikult nii ikka pole. Meil on ajutiselt selline salatiroheline diivan, mis igal muul ajal ajaks mind öökima, aga praegu tundub, et see meie uue seina ette sobib kohe täitsa hästi.  Töö käis iseenesest kähku ja suurema segaduseta, isegi mustrisse ajamine oli täitsa talutav.  Tänapäeval on ikka kõik nii kergeks tehtud, tänu taevale.

Kui ma siiani arvasin, et ülemise korruse räpased tööd lõppesid katusealuse korrastamise ja prügi äraviimisega, siis eelmisel nädalal kolis Peremees veel korrus kõrgemale- lakapealsele, et ka sealt 6-meetriseid laudu ja sodi alla tuua ja asendada see kõik villaga. Väga rõve ja avaldan austust, sest mina ei julgenud lae peale isegi vaatama minna, rääkimata seal töötamisest. Aga et ei saa olla head ilma halvata, siis kõige selle pahna maa peale saamiseks tuli maja küljest ära võtta voodrilaud ja nüüd meil ongi huvitava lahendusega otsasein.. mis eelduse kohaselt siiski enne talve jälle vana ilme tagasi saab.

Villasaaga aga pole ka selle tööga lõppenud, natuke tahaks veel seinte taha ja lae peale panna, siis võib juba peaaegu täitsa kindel olla, et meil talvel ikka soe ka saab olema..

SEST ET..

tellimus on tehtud ja septembri lõpunädalatel saabub meie kauaoodatud ahjupoiss Juku. Kui ma algul olin kindel, et kindlasti tahan simsiga ahju, siis päris nii see ei läinud. Kuna ahi ja korstnajalg tulevad kõrvuti, siis oleks sims täiesti tarbetu ja ehk isegi natuke silma riivav olnud. Ahju viimistlusega samuti meil erisoove ei olnud ja nii jäigi valikuks valge antiikkrohv.

Sau!

Sellest, kuidas kõik ikka hästi on

Alates sellest, kui meie ehituspoe retk aia taha läks, on asjad pidevas liikumises olnud. Ja selle üle on mul ainult hea meel.

Tööde alguseks võib lugeda kahe seina värvimist, mis oli tarvis ära teha enne, kui esimene laepaneel paika läheb. Aknasein ja Peremehe arvutinurga üks sein kannavad nüüd igatahes helehalli kuube.

Lae panek oli üsnagi lust ja lillepidu- mõõda, lõika, pane paika. Aga venis see nädalajagu, sest palgatöö tahtis tegemist ning igal õhtul sai vaid loetud tunnid paneele paigaldada. Nüüd on igatahes lõviosa paneelidest paigas ehk elutoa ja koridori lagi on kaetud. Kuigi lage tuli mingi kolm korda üle rihtida ning veel ka lõpuks jäid osad ebatasasused, jäi tulemus ikkagi väga kena ning vead pole silmale nähtavadki.. kui muidugi just otsima ei hakka, hehe.

IMG_2604

Vahepeal suutsin ära osta ka laelambid, aga no, mis elu see oleks, kui kõik ludinal läheks. Ehk kordus natuke Läti stsenaariumit- midagi pole, jonn, leiame mujalt. Leidsingi. Jälle K-Rautast. Kui ma varem pole sellest poest midagi suuremat arvanud, siis nüüd on meid kahel korral juba välja päästetud ja selle üle pean ma tänulik olema. Skoorisime, nagu plaanitud, üsna tagasihoidlikud valged kohtvalgustid. Lambid ise olid ülihea hinnaga, aga mis natuke muigama pani, oli see, et lõpuks tuli pirnide eest peaaegu sama summa välja käia, mis nelja valgusti eest. Seda sellepärast, et elutoa poolsed lambid on meil dimmerdatavad ehk siis valgust saab muuta erksamaks ja hämaramaks vastavalt enda soovile. Teades, et olen paras reklaamiohver, siis usun ka Osrami juttu, et need pirnid nüüd põlevad meil 25 aastat!

IMG_2621

Vaba nädalavahetus on ees ja see tähendab, et tuleb jälle natuke tööd teha- ühte seina on tarvis tapeet panna ja teine veel korra värviga üle võõbata.

Uudiseid natuke ka- otsustasime kollektiivselt, et pole mulle ikka mingit garderoobi vaja (veel) ja teeme ruumist hoopis panipaiga. Seda ehk seniks, kuni alumine korrus valmis on ja üleliigsed asjad ehk sinna kuskile paigutada saab. Praegu on hea elektritööriistu ja muud pudipadi silme alt ära tõsta.

Ahju me endiselt saanud ei ole, kuid läbirääkimised käivad ja praegu pendeldan kahe firma vahel, kes mulle ilusamaid lubadusi anda suudab. Aga parimal juhul septembri lõpuks on meil siiski üks kena moodulahi olemas.

Panen siia kaks pilti ka. Üks siis sellest, et Peremees palus mul laest pilti teha, et hiljem kunagi mäletada, kust juhtmed jooksevad. Välja kukkus selline veidi vahva mindfuck pilt. Teisel pildil oleme just “sisse kolinud” ehk vedasime sõprade juures laenul olnud diivani üles, ehitasime Itella kastidest telekalaua ja hakkasime elama, hehe.

Sellest, kuidas see Depo ikka täielik pask on

Tänaseks oli planeeritud retk Lätti ehituspoodi. Praegu sõidamegi koju, ise väsinud nagu pulmitanud kõutsid.

Ütlen ausalt- oleks eelmisel korral natuke asjalikuma pilguga ringi vaadanud, oleks seekord minemata jätnud. Pood on täis küll odavaid hindu, kuid mina ei leidnud sealt mitte midagi muud, kui meie nurrumootorile uue liivakasti. Ma olin NII pettunud, et pidin keset poodi nutma hakkama. Eelkõige otsisime sealt laepaneele ja tahtsime ikkagi ka osta tapeedi ja seinavärvi. Lisaks ehk ka lae- ja seinavalgustid. Nendel asjadel oli põhirõhk.

Alustame algusest- meile sobiva pikkusega laepaneele seal üldse ei müüdudki. Ainult 2.7m ja mitte grammigi vähem. Okei, no pole hullu, lähme Espakisse, sealt saab ka hea diili.

Hakkasime tapeeti valima. Oli ja nagu ei olnud ka. Peamiselt ikka ei olnud. Häda pärast ehk oleks mingi rõveda saanud, aga me ei ole nii rikkad et ühes aastas kaks korda tapeeti vahetada. No ja kuna sobivat tapeeti ei olnud, siis ei saanud ka seinavärvi osta.

Kõndisime valgustite vahel ja selleks hetkeks kirusin end juba põrgu põhja. No kas oli vaja nii pikk retk ette võtta ei millegi pärast. Jah, lampidega läks samuti aia taha. Kui me oleks soovinud sellist eriti venepärast sitsi-satsi-sädelust või valgusteid aastast 2000, siis poleks jõudnud äragi valida. Aga kuna minu meelest vähemalt peaksid meie laes ja seintes ilutsema tagasihoidlikud, kuid efektiivsed isendid, siis jäin tühjade kätega.

Jalutasime poest välja, minul nutuvõru ümber suu ja jonn täie hooga möllamas, kui tulime ideele, aga miks mitte korraks vaadata Valga K-Rauta ja jumal ole tänatud selle otsuse eest. Saime sealt kõike! Ok, ehk mu ettekujutus ja Peremehe soov oleks olnud ehk naaaaatukene teised, siis jäime lõpuks ikkagi oma valikutega rahule. Lisaks kulutasime poes hulga vähem raha, kui minu linnuaju varem kalkuleerinud oli. Olin tõeliselt õnnelik ja ootan juba homset, et saaksime seinu värvima hakata ja tapeedi ära panna.

WOHOOO!

PS! Kindlasti ei ole Depo nüüd nii pask ja mõttetu nagu mina seda praegu arvan ja on inimesi, kes saavadki sealt endale kõik vajaliku. Aga minu arvamus on minu oma..

Sellest, kuidas jälle plaanid kerkivad

Kui muidu on see blogivärk jooksnud nii, et kord kuus tulen midagi jälle seletama, siis nüüd on möödunud üksainumas nädal ja siin ma olen.

Et mitte enda ja teiste aega liialt kulutada, räägin kiirelt. Panime pühapäeval lõpuni topeltkihi musta põrandat ja laupäeval juba põrutame Lätti, et saaks oma raskelt kogutud raha seintesse, lakke ja mujale toppida – läheme ehituspoodi. Ma olen seal eestlaste paradiisis käinud varasemalt ühel korral, kuid tol hetkel oli see pigem jalutan-läbi-vaatan-mis-silma-hakkab käik ja mingeid numbreid või kindlaid soove minuga kaasas ei olnud. Seekord oleme hästi valmistunud, Peremees on iga viimse kui sentimeetri paberile pannud ja loodame, et saame üle piiri käiguga mõistliku hinna eest võimalikult palju asju.

Idee poolest võiks väljamaalt ära osta ka tapeedi ja värvi, kuid selles ma sada protsenti kindel ei ole. Paar aastat tagasi, kui ämmal elutoas remonti tegime, siis juhtus selline lugu, et kuna me tahtsime värvi ja tapeeti vaheldumisi panna, siis Bauhausi teenindaja kindel “jah, need värvid jäävad identsed” lõppes sellega, et meil on nüüd beež tapeet ja rohekas värv seinas. Mu esialgne idee oli seekord minna Värvikeskusesse, kus müüakse nii värve ja tapeete ja koos asjaliku värvikonsultandiga endale parim lahendus välja valida. Aga eks paistab, mis saab- kui Lätis ikka super ilusat ja meile sobivat seinakatet näen, ega ma seda sinna ka ei jäta.

Laepaneelid ostame samuti kindlasti ära ja kes teab, ehk parketigi. Kuigi viimases ma nii kindel ei ole, sest tähtsam on hankida villa.. ja see ei ole üldse odav lõbu.

Aga elame, näeme!

Sellest, kuidas.. mul ei ole enam vabandusi

Me ausalt nüüd hakkame jälle asjalikuks. Suvepuhkus küll venis oodatust pikemaks (mais ma ennustasin kahte nädalat, khm), kuid mina vähemalt juba tunnen, et käed sügelevad ja teotahe hakkab endast taas märku andma. Akud on laetud ja enam ei saa olla ühtegi vabandust laiskuseks.

Ja siit läheme jälle edasi uute ideedega. Imelik on mõelda, et kuidas ma kunagi, keset lammutust-ehitust, üldse midagi planeerida sain. Kõik mu ideed on vähemalt kaheksa korda vahetunud või ringiratast käinud ja kui aus olla, ega ma täpselt tea siiani lõpplahendust. Aga vähemalt oleme vahepeal ära otsustanud tapeedi ja seinavärvi suhte- kes kuhu. Tuleb ainult minna tapeedipoodi ja sealt mõlemale sobiv muster leida.. mis ilmselt saab paras triangel olema, aga pöidlad pihku! Paari nädala jooksul ostame ära ka laepaneelid ja veel terve koormaga villa lae peale, et septembris, kui meile ahi paigaldatakse, hoiaks midagi seda soojust kinni ka.

Oma seinapaneelide valmistamisoskuses ma pole endiselt targemaks saanud. Sellel lihtsal põhjusel, et me pole neid paneele valmis teinud. Aga nüüd proovime jälle ja ma väga-väga-väga loodan, et see üritus õnnestub, sest ma ei taha uuesti hakata muretsema, mis meil trepiseina kaunistama tuleb.

Kui eelmisel kuul saime mega cooli tugitooli endale esimeseks mööbliesemeks, siis loetud päevad tagasi ma skoorisin meile hea hinnaga ka väga korraliku kiiktooli. Ma pole kindel, kas ma tahaksin ka kiiktoolil katte vahetada või mitte. Ma väga suur lillesõber ei ole, aga samas, kate on alles hiljuti asendatud uuega ja väga heas seisus.38544000_1870637499898294_2130159979015962624_n

Ma korjan igasugust mööblit kokku ja unistan ühest, teisest ning kolmandast, aga kes see ütleb, kas meil üldse ruumi nende jaoks on…

Jube huvitav on see, et kui ma olen alati mõelnud pigem murega, et millal see kodu (loe: ülemine korrus) valmib, siis nüüd on mind järsku tabanud teadmine- VARSTI! See on ikka väga varsti ja uskumatult väikeste tööde taga kinni.

Õnneks ei ole seda muret, et töö pärast korruse valmimist otsa saaks, sest suurem ju vajab veel tegemist- köök ja vannituba. Aga et end mitte hauda mõelda, siis ma parem juubeldan, et äkki ikka saame enne talve oma elutoas oma telekat vaadata.