Sellest, kuidas me saime lõpuks terrassi

Tark õpib oma vigadest, eks. Juba mitu aastat oleme pidanud plaani, et teeks maja ette terrassi, kus perekeskis mõnusalt aega veeta. Ja alati oli ikka rahaga midagi paremat teha. Kuni selle kevadeni, kui otsustasime, et olgu, teeme ära. Selle vahega ainult, et kui me oleks selle teinud esimesel aastal oleks tulnud hinnaks X, eelmisel aastal hinnaks X x2 ja nüüd maksime lõpuks kolmekordse summa, sest no ehitus ja hinnad. Aga valmis ta sai ja juba kena kuu aega oleme saanud seal ka vedeleda.

Üheskoos terrassiga ehitas Peremees ka kaks treppi ja ma ei saaks rohkem rahul olla. Või noh, saaks küll, aga seda siis, kui järgmisel kevadel hakkame kõiki ehitisi üle õlitama (kiik, liivakast, terrass ja trepid), sest mulle ikka meeldiks, kui need oleks pruunikat tooni.

Ostsime ka markiisi, mis meid vihma ja kesklõunase päikese eest varjaks ja ma arvan, et läks täitsa täppi. Muidugi oleks mõnusam, kui saaksime lõõskava päikese eest ka õhtupoole varju, kuid kuna me ei tahtnud statsionaarset lahendust ehitada, siis ajab praegune variant ka asja ära.

Sellest, kuidas vaikselt taas asju nokitseme

Ja ei, suure suuga küll oleme pidanud plaane uue magamistoa ehitamiseks, kuid kuna leiame, et kui teha, siis ikka nii, et on ilus ja päriselt ka meeldib… siis on remont seni veninud sobivate ukselahenduse mitteleidmise tõttu.

Variante on laualt läbi käinud mitmeid, aga kõigil olid mingid omad miinused ja nii me alles otsustamisega poole peal olemegi. Esialgne idee oli teha lükanduks. See aga peaks enamus ajast lahti olema, et elutoa osa mingitki valgust saaks. Lisaks ei saaks ust panna “õigele poole” põske, seega kogu kupatus jääks veidi kentsakas. Siis avastasin ma, et ideaalne oleks kahepoolne uks, kus klaasruudud oleksid peaaegu maani. AGA kuna meie ülemine korrus on nagu hiireurg ja väga madala laega, siis standardmõõdus ust paigaldada ei saaks. Leidsin, et kui me maksame mingit roppu raha, siis ma ei ole nõus, et hakkame ukselehte ja lengi ise väiksemaks lõikama. Uurisime, mis maksaks erilahendus ja need numbrid lõid küll mul silme eest kirjuks. Põhimõtteliselt kogu toa eelarve läheks üksnes uste peale. Korra mõtles Peremees et ehitab ise meile sobiva lahenduse, aga see jäi ka soiku. Oleks küll olnud kordades soodsam, aga ma ei suutnud seda kuidagi enda peas ilusaks mõelda. Õnneks on mu isal ühes uksetehases häid tuttavaid, kelle kaudu ehk saab need unistuste uksed nii, et kogu kirsturaha ei pea tallele panema.

See oli küll praegu short story long, aga no.. ups.

Igatahes on ilmad aina paremaks muutumas ja see annab nii palju energiat, kui üldse väikelapse vanematel olla saaks, eksole. Eelmisel nädalal kupatasin Peremehe poodi, et ta jumala eest mulle lõpuks ahjuvärvi koju tooks. See rõve punase tellisega pliit ajas mul aina enam südant pahaks ja otsustasin, et on viimane aeg talle värvikuub selga pintseldada. Ei saa salata, sai sitast saia küll. Muidugi ta mingi meistriteos ei ole, aga silmale ikka natuke ilusam vaadata. Võin öelda, et olen värvimistöödes ikka täitsa vilunud juba, kuid selle pliidi ilme uuendamine oli nagu lapsemäng. Tikkurila Muuri värv on super hea katvusega ja kerge peale kanda. Kattis kogu selle pornograafia juba tegelikult esimese kihiga. Sellegipoolest maalerdasin peale kaks kihti ja juba 30 minuti pärast oli värv puutekuiv.. ja kogu töö oli haisuvaba! Mainin juurde, et plaanisime küll asendada oma õnnetu pliidikese korraliku ahjuga, aga nagu ikka- äkki järgmisel aastal. Tahame seekord oma raha ja energia natuke mujale suunata.

Järgmiseks projektiks kulus meil ei rohkem ega vähem, kui 3 tundi ja kuskil 25 eurot ja selle üle olen ma küll kohe uhke. Idee sain armsatelt Kodukootud kodu Gethelilt ja Laurilt, kelle kodusaaga mind eriti kõnetab, sest ka nemad kasutavad oma pesa renoveerimiseks palju isemoodi lahendusi ja lisaks nokitsevad suures osas asjade kallal ise. Kui muidu on meil Peremees see vend, kes tahab eseme loomisel olla ideest lahenduseni kogu kupatuse autor, siis seekord võttis ta Laurilt snitti ja ehitas Oliverile valmis ronimiseks redeli, mida moodsa nimega kutsutakse Pikleri kolmnurgaks. Või noh, mis ehitas… Enamus au andis ta minu kanda ja oli abiks nõu, natukese jõu ja täpsete lõigetega. Minu kanda jäi mõõdistus, aukude puurimine, liimioperaatoriks olemine ja lihvimine, et lapsel ikka oleks ohutu oma esimesed turnimised teha. Tulemus sai oma aja- ja rahakulu kohta ikka täitsa vahva ja mis kõige tähtsam – pojale meeldis.

Nii me siin ajaga kaasa tiksume, naudime kevadet, aga üritame ikka võimalusel jälle millegagi hakkama saada.

Sellest, kuidas valmis eeskoda vol 3

Nonii, nonii, nonii!

Ometigi on lõpule jõudnud meie (praeguseks) viimane suur ehitustöö ja valminud on ahjusoe eeskoda. Nagu mäletame, siis tööd algasid mais. Ei saaks öelda, et kiirelt kokku klopsitud, onju. Aga ega ehitus ju polnudki raske ja aeganõudev, pigem venis asi, sest paar kuud oli meie elu täitsa hektiline ning remont lihtsalt seisis. Lisaks olid ehitusmaterjalid nii jaburalt kallid, et lihtsalt ei tõusnud käsi topelt summasid maksma. Aga nüüd on küll eeskoda valmis.

Kui tavaliselt mul ikka progressist on pildimaterjali küll ja veel rohkem, siis seekord see nii paraku ei ole, sest ma lihtsalt ei saanud käsi nii palju külge panna või kasvõi niisama juures passida. Aga ega tööprotsessid olid ju nagu ikka – karkass, vill, kips, pahtel, lihvimine, põrandavalu jaaaaaa nii edasi.

Peremees tõdes, et lapse sünd on pannud meid uutmoodi töötama, sest ajaline ressurss on piiratud ning liigutama peab end topelt kiirusel. Ja nii saigi nii mõnelgi õhtul enne magamaminekut ühtteist nokitsetud ning ka värvirull liikus seinal väga nobedalt.

Viimistlusega läks seekord eriti libedalt, sest seda, milliseid põrandaplaate ma tahan, teadsin juba siis, kui alles kööki ehitasime. Seinavärvi valik sai samuti otsustatud minutiga. Lakke läks valge laud nagu ka koridoris ning köögis ja see polnud isegi kordagi arutluse all.

Kuidagi olin ma kunagi Pinterestist endale silme ette mananud kapilahenduse, mida ilmselgelt poest osta ei saa ja nii pidigi Peremees (nagu ikka) ise mööblitüki valmis ehitama. Aga kuna peitu tahtsid pugeda ka elektrikilbid, siis nendele sai samuti kuub peale meisterdatud.

Kui ma esialgu tahtsin nagid panna kapi juurde seinale rippuma, siis õigepea sai selgeks, et see on halb idee. Nagid peaksid asetsema üsna kõrgel ja pikemaid jopesid niikuinii ei saaks sinna riputada. Ilmselt pean ostma mingi harkjala hoopis, aga selle otsustame jooksu pealt, kui vajadus tekib.

Uskumatu lausa, et polegi midagi enam jube rõvedat majas. Ja kaua meil selleks aega läks? Tõsiselt kaua valminud kaunike.

Aga et meil liiga igav ei hakkaks, siis kohe varsti ehitame teisele korrusele juurde kibekiirelt uue toa. Esialgu oli plaan Oliver panna meie praegusesse suurde magamistuppa, aga aasta ema otsustas, et pole tal midagi nii suurt tuba tarvis esialgu. Eks tulevikus, kui peaksime siin veel elama, siis saame vastavalt vajadusele edasi vaadata.

Stay tuned! Sau.

Ei saa jätta mainimata, et postitus ei ole teps mitte ahjusoe nagu tol hetkel väitsin meie uut eeskoda olevat. Enam pole eeskodagi ahjusoe.. aga noh, eks tibusid loetakse ikka kevadel, eksju. Ütlen kohe ära, et siis, kui kirjatükki üllitasin (novembris) ei saanud vapseeeee see eeskoda valmis. Sest kes see viimaseid viimistlustöid ikka kohe esimese korraga tegema hakkab. Nii saidki põranda-, lae- ja nurgaliistud ning lagi ise paika alles aasta alguses. Mõtlesin veel, et kuna koridorikapp ei ole ka õlitatud, sest ma ei viitsinud seda algul juurde garaaži vedada ja nüüd on soojad ilmad juba varsti varsti tulemas, et las ta siis olla selline nagu on seniks.. kuni enam ei ole.

Aa.. ja me otsustasime, et ülemine korrus vajab ikkagi suuremat remonti. Ups.

Sellest, kuidas me uue trepi tegime

Väike clickbait ka ikka algusesse, sest nii rikkaks me vahepeal siiski saanud ei ole, et endale uus trepp hankida. Aga küll see jõukas Kanada vanaonu ka lõpuks oma rahalaevadega tuleb.

Trepisaaga on selle blogiga ikka käsikäes käinud ja teadagi, et see teekond lihtsate killast olnud ei ole. Alguses oli meie trepp tumeroheline (nagu kõik siin majas) ja värvikihi all peitus veel igasugust möksi, mis kunagi leiutatud on. Kui minu algne unistus oli kogu kupatus puhtaks küürida ja katta ainult õliga, siis õigepea sain aru, et soovitud tulemust me ei saavuta. Mingites meeltesegadustes värvisime me trepi küljed valgeks ja astmed tumepruuniks. Käis ju kah, aga ega see mulle ei meeldinud.

Mina oleks kohe trepi valgeks võõbanud, aga Peremees ei olnud nõus. Jäi siis nii. Kuniks tuli välja, et uue värvikihi peal on sokiga ikka väga libe mööda treppi liuelda. Hakkasime plaani pidama, et mis edasi teha. Peremees pakkus, et võiksime panna astmetele libisemiskindla teibi, aga teades oma kassihärrasid, siis olin kohe vastu, sest teip koguks üsna palju mustust.

Siis jõudsime kokkuleppele, et paneme hoopis astmevaibad ja nii need täitsa vähese raha eest ära ostsingi. Aga endiselt jäid mind kripeldama need pruunid astmed ja võtsin nõuks, et saagu, mis saab, mina värvin need valgeks.

Kui ühel pühapäeva hommikul ilmselgelt enda tahtest olenemata ärkasime kell 6, mõtlesin aega ratsionaalselt kasutada ja lapse une ajal kiirelt astmed üle võõbata. Järgnes aga paras fiasko. Juhtumisi oli laps sellel päeval pahas tujus ja kippus pahasti nutma, Peremees arvas, et ma peaksin sekkuma, üks kass juba oli saba pidi värvipotis ja teine üritas mööda seinu põgeneda. Kõige selle kiuste sain ma aga pooleks päevaks 16 astet värvikihi alla. Ja kõik jäid veel ellu ka, hehe.

Pärast värvi kuivamist tegi Peremees, nagu ikka, astmevaipu ümber, et need paika saaks.. ja valmis ta oligi! Ma ei ütle, et olen loobunud uuest trepist unistamast, aga igal asjal on oma aeg. Praegune lahendus on küll paras Kodutunne, aga vähemalt on kõigil nüüd jälle natuke ohutum.

Sellest, kuidas meie uus elukorraldus remonti pärsib

Ma isegi ei kujuta ette, mida siin viimati kirja käisin panemas. Tean ainult seda, et olin päris rase. Tänaseks on meie pere viieliikmeline ja viimane uus tulija saab õigepea juba kahe kuuseks.

Mis me vahepeal teinud oleme? Kui aus olla, siis mitte midagi. Seni oleme uue elukorraldusega harjunud ja kuna olukord on kõigi jaoks võõras, siis avastamist ja kohanemist on õige palju.

Sellegipoolest on Peremees siiski paari asja kallal nikerdanud ja plaanis veel paljutki. Näiteks tuleb enne talve kindlasti ära valada esiku põrand, et paigaldada sinna küte. Muidu on meie esimene korrus jälle kevadeni jaburalt külm. Ideaalis saab õigepea valmis kogu ruum, sest tööd seal palju ei ole. Paraku ei ole Peremehel ka aega küllalt palju, et tegeleda igapäevatööga, oma ettevõtte töödega, kasvatada poega ja teha veel kodus ka asju. Aga tasa ja targu, ilmselt varsti siiski valmib ka esik.

Kuna mul jälle aega on, aga paraku on minu esmane missioon elus hoida meie pisipoega, siis selle tõttu tunnen end enamus aja suhteliselt kasutuna. Õnneks aga laps kasvab ja meie koos temaga, seega aina enam tekib rohkem vabu momente või lihtsalt võimekus tema rutiinist aru saada ning oma päevaplaani selle järgi sättida.

Sellega seoses loodan õigepea ära värvida meie trepikese. Ikka valgeks, kui keegi küsis. Seda seetõttu, et otsustasime paigaldada astmevaibad kuna sokiga käies on trepp väga libe ja viimane, mis me tahaks, on see, et keegi lapsega sealt alla sajaks. Kuna aga valitud vaip on hall, siis pruun aste sinna alla ei sobi kuidagi. Peremees mu ideega muidugi nõus ei ole, aga no vaatame, eksju.

Lõpuks aga lisan siia pildikesed meie “uutest” mööbliesemetest.

Mänguasjakast, sest Oliveril on oma vanuse kohta juba praegu väga palju mänguasju ja prognoosin, et ega neid vähemaks ei jää.

Teiseks pidi Peremees kiirelt ehitama telekalaua, sest ostsime uue teleka ja paraku see vana peale enam ei mahtunud. Nagu ikka- materjaliks vana põrandalaud ja tulemus mu meelest väga okei.

Sellest, kuidas asjad vahepeal arenenud on

Olgu natuke neetud see päev, kui Peremees otsustas, et saagu, mis saab, tema hakkab lisaks palgatööle ka ettevõtjaks ja nii ongi. No iseenesest on ju kõik hästi, aga niigi ennast igale poole lubav mees on nüüd veel rohkem hõivatud ja paraku käib see ju vaba aja arvelt. Mis tähendab, et meie kodused asjad liiguvad enam-vähem teosammul.

Aga sellegi poolest ei tulnud ma siia kiruma Peremehe soovi olla sõltumatu ning pidada oma pere viisakalt üleval, vaid rääkima, et vahepeal siiski said mingid asjad tehtud ka.

Ühel pühapäeval suutis Peremees olla nii tubli ja pani ukse ette maha kivisillutise, mis minu meelest on nii hea ja nii mõnus, sest enam ei tule mulle tuppa nii palju liiva ja muud jama õuest. Töö iseenesest oli easy-peasy, kuid aega võttis omajagu. Õhtu lõpuks oli meil aga uus ilus tantsuplats.

Sellest muidugi tõstsin ma kiunu, sest arvestades, mis ehitusmaastikul hindadega toimub, ei ole absoluutselt mõtet praegu hakata puidust terrassi ehitama ja mida päev edasi, seda vähem mulle taaskord see idee meeldib.
Minu meelest oleks mõistlik olnud sillutist jätkata ning sellest pisike olesklemise koht teha. Niimoodi oleks kahe ukse esised ja terrass olnud ühendatud. Aga Peremees mind, enda ja minu ema ei kuula ja tema tahab ikka puitu. No, proovime natuke veel, et äkki ikka suudan ta meelt muutma panna.

Tubli inimene tellis vahepeal ära ka vihmaveesüsteemid, mis maksid jaburalt palju, aga mida ilmselgelt ikkagi vaja on. Kui Peremees Olly müügimehega suhtles, siis pakuti ühte ja mõni päev hiljem juba 20% kõrgemat hinda. Õnneks saime siiski kaubale ja maksime esialgse summa, kuid see, mis ehitusbuum maailmas teeb on ikka täitsa hull ja praegu ongi normaalsus, et toodete juurdehindlus on 100% ja rohkemgi ning hinnad muutuvad igapäevaselt. Õnneks meie oma koduste tegemistega selle kaosega väga pihta ei saa, aga natuke ikka.

Nüüd tuleb oma nimekirjaga edasi minna ja veeplekid ning vundamendi kiviplaat veel osta, mis natuke selline suurem väljaminek on. Aga kuna varsti on jälle talv käes, siis paratamatult peab vundamendi soojustustööd ära tegema, et selle võrra jälle natukene soojem oleks.

Sellest, kuidas tehti uus eeskoda vol2

Kui Peremees endale puhkust planeeris, oli ta väga optimistlik, et nädalaga saab uus eeskoda valmis. Tuleb tõdeda, et ei saanud.
Ta andis ennast absoluutse maksimumi ja vahel venisid tööpäevad lausa õhtul kella kümneni, kuid paraku on endiselt veel asju, mis lõpetamist tahavad. Aga alustame sealt, kus viimasel korral pooleli jäin!

Seina- ja katusekarkassi ehitamine siiski käis imekiirelt, sest Peremees on selles töös nii vilunud, et võib seda ilmselt pimesi teha. Hommikul alustatud sõrestik oli õhtuks igatahes valmis.

Järgmisel päeval, kui mina töölt saabusin vaatas mulle vastu mingi karbik, mis täitsa juba meenutas kellegi eluruumi. Rõveda ilma kiuste olid seinad kaetud tuuletõkkekipsiga, tagasi pandud isegi välisuks ja ehitatud kahtlaselt korralik “ajutine” trepp. Teadsin, et siin on miski mäda ja hiljem tuligi välja, et Peremees tahtis sellega näidata, et puidust trepp võib kenake olla.
See trepidilemma on meil kodus pikalt õhus olnud, sest Peremees on puidu usku, samas, kui mina pooldan pigem betoonist treppi. Maja teine trepp on betoonist ja ma ei tea, miks me ei peaks samasugust tegema. Kui lisada ka asjaolu, et õigepea saab maha pandud uni-kivi, siis ma isegi korraks ei kaalunud puidu varianti. Lisaks oleks see vihmaga libe ja kulub päikesega ja mädaneb ja… sada häda. Aga Peremees suutis mind siiski pehmeks rääkida, sest plaanis on veel sellel suvel teha üks pisike terrassike köögiakna alla, mis siis sujuvalt läheb trepiks üle. Oskuslikult kasutas ta väljendeid “lihtsam lapsevankrit tuppa lükata” jne, mis ilmselgelt olid õiged nupud, kuhu vajutada, hehe. Kaval!

Emadepäeva hommikul lootsin, et äkki täna tuleb üle mitme nädala Peremehe esimene puhkepäev, aga kus sa sellega. Esimesel võimalusel üritas ta ikka oma redelid kohale vedada ja niiviisi saigi õhtuks peale katus ning peaaegu valmis ka tuulekastid.

Kuna ristiinimesed on kellegi rumala poolt sunnitud puhkama ainult kaks päeva nädalas, siis on ka meil aega nokitseda erinevate projektide kallal ainult nädalavahetuseti. Seni on Peremees õnneks oma energia suunanud eeskotta ja kohe mitte ei suuda ma teda ära kiita.

Nädalakese elasime sellises omamoodi beežika eesruumiga majakeses, mis õnneks õigepea sai endale ülejäänud majaga matchiva punase kuue.

Voodripaigaldusest järgnev nädalavahetus oli nii kehva ilmaga, et me päriselt ka saime puhata. Kuni siis tänaseni… mil Peremees, nagu ikka, alustas juba kuke ja koiduga. Ta lõpetas ära tuulekastid, meisterdas uksele ja aknale põsed ning paigaldas kõik vajalikud liistud. Nüüd sai lõpuks eeskoda oma näo ja mulle väga meeldib, millega hakkama saime.. või noh- Peremees sai, sest minu panus oli väga väike.

Kahjuks ei saa öelda, et eeskoda on nüüd päris valmis väljast ja hakkame beebi tulekut ootama, sest kõigepealt tuleb osta vihmaveerennid, lõpetada vundamendi soojustamine, arvestada ja tellida veeplekid ning välja mõelda, kuidas lahendame trepivärgi. Aa ja uued välisvalgustid on ka vaja hankida. Et vot sulle nädal aega tööd. Põhimõtteliselt oleme kuu aega selle asjaga tegelenud ja ikka ei saa valmis! Aga selles oli Peremehel õigus, et sisuliselt nädal kulus uue onni püsti panemiseks ja ega see ju mulle mingi üllatus ei ole, et lõpphäälestus ongi aeganõudvam. Lisaks on mõned tööd ka tubased, mis ma kindlasti tahan, et need tehtud saaks enne juulikuu lõppu. Hopes up!, et ma oma nõudmistega Peremeest siiski enneaegselt hauda ei aja, aga beebi saab tulla normaalselt korras koju!

Sellest, kuidas ikka täiega viltu veab

Kuna tundub, et Peremees veel mõnda aega nokitseb eeskoja kallal, siis tähendab see, et seni ei saa ma ka teist osa lõpuni kirjutada. Mingi aeg aga hõikasin siin välja, et meil juhtus maailma suurim õnnetus ja elu hakkab lõppema, seega proovin hoopis selle võla kustutada.

Igatahes oli üks aprillikuu hilisõhtu, kui Peremehega hambaid läksime pesema ja märkasin valamukapi ja vetsupoti vahel, et valgeks värvitud sein on kahtlaselt roosakas. Mõtlesime esialgu, et äkki on Peremees seal määrdunud riietega aelenud, kui meil see kohutav sitauputus oli ja ta vetsupoti ümbert silikooni ära lõikas või lihtsalt valgus mängib imelikult. Siiski ei andnud see mulle rahu ja tõmbasin valamukapi seina eest ära, et näha, kas on ikka silmapete või milles asi. Ei saa öelda, et vaatepilt mul lõuga maani ei vedanud, kui selgus, et nüüd on meil küll üks väga suur probleem.

Kogu valamukapi tagune oli deformeerunud mustaks ja kiire pilk võis kinnitada, et tegemist on hallitusega. Peremees arvas kohe, et kuskil mingid veetorud lekivad ja kuna talvel oli koguaeg sees ka põrandaküte, siis oligi see parim keskkond hallituse tekkele. Olime olukorra ees, kas kiirelt ise tegutseda ja sein ning põrand lahti kiskuda või proovida asja lahendada läbi kodukindlustuse.
Otsustasime, et võtan koheselt ühendust Ergo kindlustusega ja kuna damage was done, siis ootame vähemalt ära, mida nad ütlevad – kas saadavad kohe seenele või võiksid nad selle jama hüvitada.

Meie õnneks tuli juba järgmisel hommikul vastuskiri, et Koduabi tuleb lähipäevil ja fikseerib olukorra ning kõrvaldab arvatava lekke. Nii ka juhtuski ja arvasime, et saime need rattad käima, enam veetorud ei leki ja ootasime rõõmsalt kahjuhindajat. Loetud päevad hiljem saabus temagi ja üsna vahva mehepoeg asus kõike dokumenteerima. Paraku avastas ta, et santehniku kõrvaldatud leke ei olnud siiski toiminud ja see idiootne liitmik tilkus ikka veel samast kohast. Ei jäänud muud üle, kui uuesti kahjukäsitlejaga ühendust võtta, et nad uuesti santehniku saadaks, kes siis omakorda uuesti lekke kõrvaldaks. Seekord võttis torumees asja vähe põhjalikumalt ette ja vahetas kõik liitmikud ja torud lekkepiirkonnas ja tundub, et seni see lahendus toimib.

Kui kahjuhindaja käis, siis oli meil kolm valikut, kuidas olukorda lahendada – kas teeme ise ja kahju hüvitatakse rahaliselt, otsime ehitusfirma, kes tuleb vannituba korda tegema või saadab kindlustus omapoolse koostööpartneri. Vaagisime pikalt esimese ja viimase variandi vahel, sest kõige kindlam oleks ise asi korda teha, aga kuna teatavasti füüsikaseadustele omaselt tilgub vesi allapoole.. sinna, kus on põrand puitkonstruktsioonidega, siis ei osanud mitte üks selgeltnägija ka öelda, mis olukord seal veel ees ootamas on. Seega otsustasime, et las tuleb kindlustuse valitud ehitusfirma ja hakkab seda asja parandama. Arvan, et see on vist kõige kindlam variant, sest kui tuleb välja, et ka põrandal on suured kahjustused, siis saavad nad otse sellega tegeleda. Lisaks oli hinnapakkumises välja toodud see, et nad kavatsevad teostada hallitustõrje ja kuivatada põrandat nädal aega, seega see on juba suur pluss.

Minu ootused on igatahes kõrgel ja süda kuidagi kahtlaselt rahul, kuigi tööd algavad alles tuleval nädalal. Kuu aega tagasi tundus see olukord kohutav ja masendus tuli peale, aga nagu ikka asjadel on kombeks – need laabuvad.
Hopes up ja loodame, et rohkem selle vannitoaga mingeid sekeldusi ei tule!

Aa ja teinekord ma kindlasti kohe pärast remonti ei ütle, et krt oleks pidanud tumedamad/heledamad/teistsugused põrandaplaadid ostma, võtame põranda üles vä?!

Sellest, kuidas tehti uus eeskoda vol 1

Kõik sai alguse esimesel maipühal, kui hunnik mehi hommikul kell 9 hakkasid igasuguseid huvitavaid juppe mu maja küljest ära kiskuma. Töö edenes kiirelt ja pruukis mul vaid korraks kodust ära käia, kui juba oli enamus lammutusest tehtud.

Eeskoja (hommiku)päikesepoolne külg oli täiesti mädanenud ja sealt oleks võinud lausa rusikaga läbi lüüa. Imestasin, et üldse kuidagi see onn püsti püsis.

Järgmise silmapilgutusega oli lammutatud betoonist trepp,ning hoolega liiva välja kaevatud ja juba ehitas Peremees ajutist välisust, mis näeb üsna totakas välja, kuid täidab oma funktsiooni väga edukalt. Isegi varastele jätsime teate, kui meid juhuslikult ei peaks kodus olema.

Esimene päev lõppes hilja ja mina oma vaalamõõtu kehaga suutsin veel ainult diivanile end vedada ja sinna ma jäingi… et teisel hommikul olla virk ja kraps ning alustada voodrilaudade värvimisega.

Ei ole ju mingi saladus, et ma üks värvikunn olen ja nii ma endale mõnusas päikesepaistes töökohta ette valmistasin. Tuleb tunnistada, et mu füüsiline võimekus on kõvasti langenud ja selle arvelt tõusnud laiskus ja saamatus, sest kui ma kuus tundi hiljem töö lõpetasin, olin kõver nagu raagus puuoks. Selleks päevaks olid minu liigutamised jällegi liigutatud, aga lauad said värvitud, pole midagi öelda.

Peremees ehitas kibekiirelt samal hommikul saalungi ja kui ta onu oli maja ühel küljel vundamendi soojustamisega lõpetanud, said poisid hakata hullama seguga, et taldmik päeva lõpuks ära valada.

Õhtul oli vaja ehitada veel ajutine vihmakaitse, sest esmaspäevaks lubas hullu tormi ja möllu, kuid juhtus hoopis nii, et tuul tuli, aga vihma mitte. Seega sai järjekordse päeva õnnestunuks lugeda, kui tööpäeva lukku panime ja Peremehe laotud fiboblokke vahtisime.

Tänane hommik algas Peremehel ja brigaadil põrandaehitusega ja loodetavasti saab püsti ka seinakarkassid. Siiani on kõik tööd kulgenud ajakavale kohaselt ja isegi natuke kiiremini, kui planeeritud.

Mina oma viimasel puhkusepäeval kulutan asjakohaselt aga liiter värvi, mis ma mõtlematult üsna suurele kogusele laudadele ostsin. Rasedaaju ilmselgelt tõrgub vahel ja ma ei tea, mis ma poes mõtlesin, kui rahulolevalt ainult liitrise purgi haarasin… loll pea on ikka ihu nuhtlus.

Sellest, kuidas me lõpuks trepiseina (peaaegu) tehtud saime

Kas keegi üldse mäletab, kui kaua ma sellest trepiseina tegemisest olen jauranud? Mina küll mitte.

Aga üle-eelmisel nädalal, kui tellisime eeskoja jaoks puitmaterjali, vihjasin Peremehele, et ostku siis ka distantsliist kohe ära, et ei peaks hakkama neid kuskilt eraldi vedama. Distantsliistu paigaldus seina oli puhtalt Peremehe idee ja kuna ma ise paremat varianti ei suutnud leiutada, siis nii jäigi.

Oma peas olin koguaeg ette kujutanud, et tausta võõpan tumedaks, sest nii jääb tugevam kontrast ja üldse ilusam lõpptulemus. Kuna aga ma olin materjali saabumiseni nii laisk, siis tegemata see jäigi ja otsustasime hoopis riskida ning lihtsalt liistu vahed väiksemad jätta. Aasta ehitajad, haha.

Kuna see otsus sai tehtud pärast materjali tellimist, siis kurb tõsiasi on see, et liiste jäi puudu. Ja kohe päris arvestatavalt. Õnneks sõbrad on Peedu puidulaost (kus muide on super head hinnad!) samuti kraami tellimas, siis võtsime kampa ja äkki saame ülejäänud liistud õigepea kätte. Loodetavasti on Peremehel on pisikese puhkuse ajal võimalik sein ka ära lõpetada.

Aga tulemus jäi minu meelest väga kena ja ma ei kahetse üldse, et ei viitsinud laiskusest tausta ära värvida. Lisaks läks kogu kupatus maksma alla 50 euro ja see meeldib mulle vist isegi rohkem, kui sein ise.

Enne oli see trepinurk üldiselt väga rõve ja kole koht, siis nüüd õnneks jäi koledaks ainult kasside tualeti esine põrand. Ma ei suuda meenutada, miks me selle kunagi tegemata jätsime, kui põrandat panime, aga ju siis oli põhjust. Ja kuigi see karjub meile juba mitu aastat näkku, aga midagi muutunud ei ole. Ehk nüüd?

IGATAHES!, kogu selle tralliga selgus, et nüüd on meil ASAP vaja, khm, uut laevalgustit trepi kohale ja võimalusel ka uuesti üle värvida trepp ise. Ikkagi valgeks. Ja paigaldada trepile vaip. Ärge küsige… aga mu rasedaaju ütleb, et nii peab olema.

Muidugi ma nõuan, aga mulle vist ei jõua kohale fakt, et kõik asjad, mille osas ma leian, et need tuleb ära/üle värvida, siis pean ma seda ise tegema. Seni olen ma avastanud, et värvida tuleb 1) kaldsein 2) uuesti teised ülemise korruse seinad 3) pliit 4) trepp. Arvestades asjaolu, et vähemalt kolme kuu pärast me saame kätte oma beebikese, siis ma isegi ei saa aru, miks ma endale loon unelmaid, et kõik see tehtud saab, hehe.