Sellest, kuidas see Depo ikka täielik pask on

Tänaseks oli planeeritud retk Lätti ehituspoodi. Praegu sõidamegi koju, ise väsinud nagu pulmitanud kõutsid.

Ütlen ausalt- oleks eelmisel korral natuke asjalikuma pilguga ringi vaadanud, oleks seekord minemata jätnud. Pood on täis küll odavaid hindu, kuid mina ei leidnud sealt mitte midagi muud, kui meie nurrumootorile uue liivakasti. Ma olin NII pettunud, et pidin keset poodi nutma hakkama. Eelkõige otsisime sealt laepaneele ja tahtsime ikkagi ka osta tapeedi ja seinavärvi. Lisaks ehk ka lae- ja seinavalgustid. Nendel asjadel oli põhirõhk.

Alustame algusest- meile sobiva pikkusega laepaneele seal üldse ei müüdudki. Ainult 2.7m ja mitte grammigi vähem. Okei, no pole hullu, lähme Espakisse, sealt saab ka hea diili.

Hakkasime tapeeti valima. Oli ja nagu ei olnud ka. Peamiselt ikka ei olnud. Häda pärast ehk oleks mingi rõveda saanud, aga me ei ole nii rikkad et ühes aastas kaks korda tapeeti vahetada. No ja kuna sobivat tapeeti ei olnud, siis ei saanud ka seinavärvi osta.

Kõndisime valgustite vahel ja selleks hetkeks kirusin end juba põrgu põhja. No kas oli vaja nii pikk retk ette võtta ei millegi pärast. Jah, lampidega läks samuti aia taha. Kui me oleks soovinud sellist eriti venepärast sitsi-satsi-sädelust või valgusteid aastast 2000, siis poleks jõudnud äragi valida. Aga kuna minu meelest vähemalt peaksid meie laes ja seintes ilutsema tagasihoidlikud, kuid efektiivsed isendid, siis jäin tühjade kätega.

Jalutasime poest välja, minul nutuvõru ümber suu ja jonn täie hooga möllamas, kui tulime ideele, aga miks mitte korraks vaadata Valga K-Rauta ja jumal ole tänatud selle otsuse eest. Saime sealt kõike! Ok, ehk mu ettekujutus ja Peremehe soov oleks olnud ehk naaaaatukene teised, siis jäime lõpuks ikkagi oma valikutega rahule. Lisaks kulutasime poes hulga vähem raha, kui minu linnuaju varem kalkuleerinud oli. Olin tõeliselt õnnelik ja ootan juba homset, et saaksime seinu värvima hakata ja tapeedi ära panna.

WOHOOO!

PS! Kindlasti ei ole Depo nüüd nii pask ja mõttetu nagu mina seda praegu arvan ja on inimesi, kes saavadki sealt endale kõik vajaliku. Aga minu arvamus on minu oma..

Advertisements

Sellest, kuidas jälle plaanid kerkivad

Kui muidu on see blogivärk jooksnud nii, et kord kuus tulen midagi jälle seletama, siis nüüd on möödunud üksainumas nädal ja siin ma olen.

Et mitte enda ja teiste aega liialt kulutada, räägin kiirelt. Panime pühapäeval lõpuni topeltkihi musta põrandat ja laupäeval juba põrutame Lätti, et saaks oma raskelt kogutud raha seintesse, lakke ja mujale toppida – läheme ehituspoodi. Ma olen seal eestlaste paradiisis käinud varasemalt ühel korral, kuid tol hetkel oli see pigem jalutan-läbi-vaatan-mis-silma-hakkab käik ja mingeid numbreid või kindlaid soove minuga kaasas ei olnud. Seekord oleme hästi valmistunud, Peremees on iga viimse kui sentimeetri paberile pannud ja loodame, et saame üle piiri käiguga mõistliku hinna eest võimalikult palju asju.

Idee poolest võiks väljamaalt ära osta ka tapeedi ja värvi, kuid selles ma sada protsenti kindel ei ole. Paar aastat tagasi, kui ämmal elutoas remonti tegime, siis juhtus selline lugu, et kuna me tahtsime värvi ja tapeeti vaheldumisi panna, siis Bauhausi teenindaja kindel “jah, need värvid jäävad identsed” lõppes sellega, et meil on nüüd beež tapeet ja rohekas värv seinas. Mu esialgne idee oli seekord minna Värvikeskusesse, kus müüakse nii värve ja tapeete ja koos asjaliku värvikonsultandiga endale parim lahendus välja valida. Aga eks paistab, mis saab- kui Lätis ikka super ilusat ja meile sobivat seinakatet näen, ega ma seda sinna ka ei jäta.

Laepaneelid ostame samuti kindlasti ära ja kes teab, ehk parketigi. Kuigi viimases ma nii kindel ei ole, sest tähtsam on hankida villa.. ja see ei ole üldse odav lõbu.

Aga elame, näeme!

Sellest, kuidas.. mul ei ole enam vabandusi

Me ausalt nüüd hakkame jälle asjalikuks. Suvepuhkus küll venis oodatust pikemaks (mais ma ennustasin kahte nädalat, khm), kuid mina vähemalt juba tunnen, et käed sügelevad ja teotahe hakkab endast taas märku andma. Akud on laetud ja enam ei saa olla ühtegi vabandust laiskuseks.

Ja siit läheme jälle edasi uute ideedega. Imelik on mõelda, et kuidas ma kunagi, keset lammutust-ehitust, üldse midagi planeerida sain. Kõik mu ideed on vähemalt kaheksa korda vahetunud või ringiratast käinud ja kui aus olla, ega ma täpselt tea siiani lõpplahendust. Aga vähemalt oleme vahepeal ära otsustanud tapeedi ja seinavärvi suhte- kes kuhu. Tuleb ainult minna tapeedipoodi ja sealt mõlemale sobiv muster leida.. mis ilmselt saab paras triangel olema, aga pöidlad pihku! Paari nädala jooksul ostame ära ka laepaneelid ja veel terve koormaga villa lae peale, et septembris, kui meile ahi paigaldatakse, hoiaks midagi seda soojust kinni ka.

Oma seinapaneelide valmistamisoskuses ma pole endiselt targemaks saanud. Sellel lihtsal põhjusel, et me pole neid paneele valmis teinud. Aga nüüd proovime jälle ja ma väga-väga-väga loodan, et see üritus õnnestub, sest ma ei taha uuesti hakata muretsema, mis meil trepiseina kaunistama tuleb.

Kui eelmisel kuul saime mega cooli tugitooli endale esimeseks mööbliesemeks, siis loetud päevad tagasi ma skoorisin meile hea hinnaga ka väga korraliku kiiktooli. Ma pole kindel, kas ma tahaksin ka kiiktoolil katte vahetada või mitte. Ma väga suur lillesõber ei ole, aga samas, kate on alles hiljuti asendatud uuega ja väga heas seisus.38544000_1870637499898294_2130159979015962624_n

Ma korjan igasugust mööblit kokku ja unistan ühest, teisest ning kolmandast, aga kes see ütleb, kas meil üldse ruumi nende jaoks on…

Jube huvitav on see, et kui ma olen alati mõelnud pigem murega, et millal see kodu (loe: ülemine korrus) valmib, siis nüüd on mind järsku tabanud teadmine- VARSTI! See on ikka väga varsti ja uskumatult väikeste tööde taga kinni.

Õnneks ei ole seda muret, et töö pärast korruse valmimist otsa saaks, sest suurem ju vajab veel tegemist- köök ja vannituba. Aga et end mitte hauda mõelda, siis ma parem juubeldan, et äkki ikka saame enne talve oma elutoas oma telekat vaadata.

Sellest, kuidas ma uue armastuse leidsin

Meie peres on kuidagi välja kukkunud selle remondiga nii, et kui midagi liikuma hakkab, siis täiel kiirusel ja kui ei, siis.. noh, üldse ei. Või oli see hoopis nii mu blogi täitmisega…

Enne, kui ma sain viimase postituse avaldada, kerkisid imeväel meie magamistoa akna taha tellingud. See on nüüd sellel aastal kolmas kuu, kus kiunun nagu siga aia vahel, et meil on vaja see armetu majakülg ära värvida. No kohe nii-nii väga on v-a-j-a… ja kohe. No, et Peremees enneaegselt peast halliks ei läheks, siis vahel ta ikka täidab mu soove ka. Enda meelerahu huvides. Ja laupäeval saigi kolme mehe tööna meie osa uue punase kuue.  Loodaks nüüd, et naabrid ka piisavalt teotahtelised on ja suve jooksul oma paar meetrit majast suudaks ära värvida, siis oleks üldpilt juba täitsa kena.

Kui mina ise pole nädalavahetuse jooksul suutnud kodus kohe mitte midagi ära teha, siis Peremees teeb selle eest topelt ja nii oligi täna plaanis osa ehitusprahti veel prügilasse viia. Mõeldud-tehtud. Jälle natuke vähem.

Lisaks skooris Peremees oma õelt ÜLI laheda eseme, mis ühtlasi on meie elutoa kõige esimene mööblitükk. Stockholmis on väga vinge sekkar Myrorna, kust on pärit julgelt pool mu riidekappi ja lisaks müüvad nad ka mööblit ja tehnikat ja muid vidinaid. Kui viimastest on mul üsna ükskõik, siis mööblit käisin küll seal iga kord ammulisui vahtimas. Kui vaid saaks, tassiks kõik minema! Igatahes Myrkast sai alguse ka mu palav armastus “kõrvadega” tugitoolide vastu. Neid oli seal igasuguseid- uusi, vanu, ilusaid, koledaid.. aga nad kõik tundusid just see, mida mina oma koju ükskord tahan. Ja täpselt selline tugitool meil nüüd kodus ilutseb. Või noh, tegelikult on ta praegu üsna kulunud ja väsinud, kuid pole midagi, mida uus ja värske pealiskate ilusaks ei muudaks. Tundub, et mul on jälle üks projektikas!

 

36780615_1694548847280280_3008765676228706304_n

Sellest, kuidas ikka veel midagi ei liigu

Kui tulid soojad ilmad ja üheselt perre ka laiskus, arvasin, et mõlemad on mööduvad. Ent siiski, on juuli algus, suvi on olnud oma parima käitumise juures ja meie maja teisel korrusel puhub preeriatuul.

Okei, tegelikult ma natuke liialdan. Asjad siiski mingil määral juba edenevad. Otsustasime mõni aeg tagasi, et kuna saepuruplaat meie raskust ei kanna ja ilmselt võib kunagi saatuslikuks saada, siis on mõistlik teine kiht musta põrandat risti peale panna. Nädalavahetusel Peremees põrandateoga ka alustas, eilegi sai veidi nikerdada ja paariks päevaks nüüd on veel tööd. Vähemalt on teada, et põrand peab vastu.

Ahjujuttu ka. Paras peavalu on see saaga ikka olnud. Mõtteviis “aega on” viis meid sinnani, et ahjumees ütles, et meil võib ju aega olla, aga temal ei ole. Esiti ma ei teadnudki, mida teha, kust kaljult end alla visata. Aga nüüd, olles siin erinevaid lahendusi uurinud, leian, et ehk on isegi hea, et pottsepp meile ise ahju ehitama ei tule. Miks? Meile tulema pidanud ahi oleks kaalunud  4-5 tonni. See tähendab, et kõige hullem stsenaarium oleks viinud meid mõne aasta jooksul koos selle ahjuga esimesele korrusele. Teiseks ei saanud ma vist täpselt esiti aru, milline see ahi välja nägema hakkaks. Kui reaalsus kohale jõudis, siis ohkasin kergendatult- hea, et ma oma jonni jätsin. Kuna meile kõrgusesse ahju ehitada ei saa- laed on 2m, siis oleks pidanud ehitama laiusesse. Ja see tähendab, et meil oleks väga väga madal, aga väga väga lai soojuskeha keset elamist jäänud. Kolm asjatundjat neljast soovitas meile valmisahju. See on vähemalt poole kergem, poole väiksem.. ja poole ilusam. Mina siis kohe võtsin kõik võimalikud kontaktid ette, et kes siis kellest parem on ja kes mulle kõige ilusama ahju maha müüb. Selleni ma ei jõudnudki. Aga kõikidest kõige rohkem imponeeris Ahja moodulahi. Tundub selline, mis võiks meid truult teenida, kuid kuni me pole seda ise oma silmaga vaatama jõudnud, otsust veel teha ei saa.

Seega järgmine käik on ahjupoodi, et teada saada, kas meil on match made in heaven või saame jälle vastu pükse.

Kui juhtub, et kõik lähebki hästi, siis tuleb küll lõpuks ahvi kiirusel jalad tagumiku alt välja võtta, korstnajalg viimistleda ja lagi paika panna, sest neid töid pärast ahju paigaldamist teha ei saa.

Sau!

Sellest, kuidas sein lõpuks värvitud sai

Selleks kulus enam-vähem üks kuu ja kuus tundi, et meie teise korruse viimase seina (krunt)värvitööd oma lõpu saaksid. Täpsemalt siis kuu aega hoovõttu ja kuus tundi armutut rullimist, mis täna isegi mu tuharates tunda annab. Tundsin eile nii suurt vastumeelsust üles minna, kus juba ämblikud endale koha sisse olid võtnud ja hunnikute viisi kärbseid ja muid putukaid õhtusöögiks nautinud. Ja kui lõpuks mu töö tehtud oli, oi, kus ma olin uhke. Ja natuke oli silmas ka häbi- et ma nii laisaks olin muutunud ja seda tööd aina edasi lükanud. Aga tulemus sai kena. Väga kena isegi. Peremees kiitis samuti heaks, eks tuleb uskuda.

Eile, kui tulemust imetlesime, võtsime vastu ka otsuse, et peab vist teise kihi musta põrandat risti peale panema. Me kaotame sellega küll oma niigi napikat toakõrgust, kuid vana põranda lahtivõtmine ja alt kiiludega toestamine oleks hirmus suur töö. Rumal, rumal, rumal oli oma ideest kõrvalde kalduda (osb panna) ja minna odavama vastupanu teed. Aga no. Konkreetselt meile kahele paari sentimeetri kaotamine midagi hullu ei tee, kämbud nagu me oleme. Aga siis saab vähemalt kindel olla, et tulevikus ei pea saepuruplaate JA parketti üles võtma.

Hea on küll suvel lebotada ja aias nokitseda ja ujumas käia ja päikese käes akusid laadida, kuid loodan, et järgmised kolm kuud tuleb lisaks ka koledaid ilmasid, sest meil on väga palju tööd teha suve jooksul. Alustades siis ahjust, korstnast, trepist ja lõpetades eeskoja soojustamisega. Suvi on ainus ideaalne, ja ka viimane aeg nende tööde teostamiseks ja mul on isegi palju-palju puhkust, kuid minust üksi on vähe, sest Peremehel on tööasjades hooaeg ja see kitsendab meie võimalusi kõik sügiseks valmis saada oluliselt. Aga fingers crossed, et laiskus jälle peale ei tuleks ja saaks sügiseks ikka oma elutoas oma telekat vaadata.

Panen siia paar pilti ka, mis hommikul unise peaga tundusid telefonis vaadates täitsa arvestatavad inimestele näitamaks.. nüüd mu arvamus on muutunud. Kui viitsin teen millalgi uued, hehe sau!

 

 

Sellest, kuidas laiskus peale tuli

Esiteks tahan öelda aitäh uutele ja vanematele lugejatele, et vahel ikka siia lehele eksite. Mu lugejaskond on kasvanud veidi, seetõttu tunnen pidevalt väikest survet midagi kirja panna..

..aga kurb tõsiasi on see, et eelmisel nädalal saabusid suveilmad ja kuigi ma väga-väga tahaks, siis mitte ei suuda end sellise päikesepaistega üles korrusele värvima sundida. Lisaks on ju vaja lilli istutada ja peenraid teha ja koguaeg õues olla, sest üheksa kuud sombuseid ilmasid, vihma ja lund on oma töö teinud. Ma lohutan end sellega, et ilmselt kahe nädalaga saab suvi otsa ja järgmised kolm kuud on mul aega kasvõi hambaharjaga seda seina värvida.

Vahepeal hankisime puuduoleva segu ja peremees sai oma pooliku töö lõpetada, seega sellega on ühelpool.. ja natuke aitas mindki- kattis seinad Aquastopiga.

Edasi saab olema nii:

  1. hirmus laisk perenaine võtab ennast kokku ja värvib selle õnnetu seina ära.
  2. pererahvas meisterdab endale lõpuks valmis seinapaneelid.
  3. peremees viimistleb korstnajala.
  4. kutsume pottsepa, et enne sügist endale lõpuks ahi saada
  5. lihvime ja hullame trepiga, et ka sellest eluloom saaks
  6. lähme ehituspoodi- ostame lae, põranda, seinavärvid ja tapeedid
  7. kolime sisse

Kui seinalahendusest rääkida, siis inspiratsiooni saame omaenda rahvuskaaslaste loomingust- Olikol tegeleb väga kihvtide lahendustega. Aga kuna nende hind meile sobiv ei ole (ühegi firma oma pole, haha!), siis tuleb asi ise korda ajada.

Trepist veel nii palju, et vaene tegelane on praegu eriti nukker, seega tekib väike ärevus, mis me temast välja suudame võluda.

Stay tuned!

Sellest, kuidas meil vahepeal läinud on

Selleks hetkeks, kui ma uut kirjatükki tulen kirja panema, on ilmselt kõik seinad meie majapidamise teisel korrusel värvitud. Hetkel on 3/4 tööst tehtud, kuid kaldsein, vana raip, on ikka veel oma uhkes pahtlises rüüs. Seda lihtsalt sellepärast, et palusin peremehel veel igaksjuhuks vuugid ja nurgad üle vaadata. Jõudsin ühel vabal päeval isegi kõik ära lihvida, aga lihtsalt pole olnud aega, et sein valgeks võõbata. Ehk siis sirged seinad ja garderoob on kahe värvikihi all ja näevad välja nii-nii ilusad, kuigi veidi tõele au andes, siis mõned väikesed puudused tulevad värviga hästi välja küll- mõni vuuk oleks võinud naaa-a-aatukene rohkem pahtlit saada. Aga samas ma leian, et need ilmnenud vead on nii väikesed, et enam pahteldama küll ei hakka.  Kui värvi valisime, siis oli põhiline hind, millega me selle endale saame. Ja tegelikult lõpuks valisimegi hoopis krundi asemel laevärvi. See valik ei oleks saanud rohkem täkkesse minna, sest, okei, üks on hea hind, aga tõepoolest lateksvärv katab üli hästi ja värvikulu on peaaegu olematu.

Seintest veel ka nii palju, et garderoobis jäi meil umbes üks kipsplaat puudu ehk sein oli paljas ja ilmselge, et sõiduautoga ma jurakat plaati koju ei too. Mis teeme? Peremehel oli kohe plaan varnast võtta- paneme mu palavalt armastatud köögipõranda lauad seina. Muide, seda viimast ta palus toonitada- täpsemalt, et see oli tema plaan. Ja väga hea plaan. Mina rahul, sest ometigi sain ma kuskile need ilusad lauad ära kasutada. Peremees rahul, sest lahendus oli lihtne ja efektiivne.

Kui meil pottsepp käis, ütles ta, et enne ahju ehitust on meie tööks ära valada põrand ja viimistleda korstnajalg. Viimasega on nii, et mõtlesime igasuguseid lahendusi (nagu ikka), aga vist jääme dekoratiivtellise juurde. Tahame, et ahi ja korstnajalg oleks võimalikult sarnased, eks siis hiljem saab mõelda, milliseks need viimistleme.  Pühapäeval viskasimegi välja meid hästi teeninud pursuika. See oli omal ajal tõesti üks väärt ost. Maksime selle eest kõvasti alla saja euro, aga sooja andis nii, mis jube. Pärast hakkas peremees hurraaga põrandat valama, aga tuli välja, et ostetud segust jääb väheks, nii et praegu on meil see töö veel täiesti poolik.

Vahepeal ostis peremees mulle paar lihvketast, mis käivad relaka otsa. Siinkohal on väga tähtis mainida, et ketaslõikurit ma varem käes pole hoidnud.. vähemalt mitte siis, kui see vooluvõrgus oli. Juhuslikult tahtis ämmamoor, et ta aknalaua uuesti ära lihviksime, sest talle ikka ei meeldinud, et see nii tume oli. Ja no, suure hooga lihvisin ma ka meie oma ära.. aga mitte, et ta ei oleks mulle meeldinud, vaid pigem käsitsi lihvitud pind oli üsna krobeline ja leidsin, et koristamise mõttes on see ääretult ebapraktiline. Relakaga sai aga aknalaua mõnusalt siledaks lihvida. Naistele julgustuseks- relakat ei tasu karta. Kuigi olgem ausad, kõrvaltvaatajale võib asi pentsik tunduda- härrasmees lasi lebolt ühe käega, mina aga hoidsin kahe käe ja surmahirmuga pilli kinni.

Kui järgmisel vabal päeval seinad lõplikult värvitud saan, siis lõpuks on järg trepi ja sellega külgneva seina juures. Seinaga on väike riskibisness, sest üritame ise teha asja, mis muidu on väga lahe ja poes väga kallis.. aga probleem on selles, et me kumbki pole sarnast asja varem meisterdanud. Fingers crossed, et sein tuleks kihvt!

Ja pilte mul ka ei ole näidata, sest arvasin, et tulen siia, kui mul on kõik seinad eeskujulikud, aga läks hoopis nii. Teine kord!

Sellest, kuidas mulle meeldib teha sitast saia

Minu puhul tihti ei kohta suhtumist, et “ah lähme ostame poest uue”. Mulle ikka meeldib see, kui saan vanale asjale uuesti hinge sisse anda. Ilmselt olen selle pisiku saanud emalt, sest mäletan eredalt korda, kui meie suur kineskooptelekas seinal olles surus raskusega kipsplaadile augu sisse. Mõtlesime, et vaatame, mis seal all on. Mõni tund hiljem avastasime end eufooriliselt kipsi maha rebimas, sest leidsime kihvti palkseina. Kulmineerus see üritus sellega, et nädalaid hiljem kirusime endid põrgu põhja, sest pidime iga kuramuse naela välja kiskuma, aga neid naelu ei olnud mitte üks.. ega sada.. Igatahes läbi suure häda saime seina viimistletud ja siiani käin ja paitan, et on alles ilus sein.

Nüüd, oma kodu ehitades, lööb see vana asja kiiks veel eriti välja. Oleme aja jooksul teinud erinevaid projekte, mis minu meelest on väga-väga lahedalt välja kukkunud.

Alguse sai vist asi sellest, kui leidsime ühest vanast hoonest kasti, mida raudteelased kunagi oma tarbeks kasutasid. Oi, kui rõve see oli. Aga mina nägin asjas potentsiaali ja nühkisin nii, et nina verel, seda rohelist värvi sealt puidu pealt maha. Tänaseks on meil üks omanäoline telekakapp, mis kusjuures võttis koha ühe Postimehe konkursi esikolmikus.

Hiljuti leidsime, et meil oleks tulevikus väga (baari)kappi vaja. Ja kuna ma olen täiesti allergiline igasugustele väikestele kummutitele ja kapikestele keset tuba, siis otsustasime enda oma ehitada seina sisse. Mõeldud- tehtud, aga kapile on ju uksi vaja. Kaalusime üht varianti ja siis teist ja veel ka viiekümne neljandat, kuni lõpuks avastasime, et meil on terve kuur täis vanu aknaid. Nonii, me saime oma uksed. Vedasin läbi lumehangede enda arvates sobivad isendid kohale ja hakkasin nikerdama. Aknad olid vanad ja väsinud ning ilgelt paksu värvikihi all, mis tänu toas suitsetavatele korteriomanikele oli juba kollakas-pruunikaks tõmmanud. Alguses sujus värvieemaldus hästi, fööniga ees ja pahtlilabidaga järel. Aga kui jõudsin sisemiste liistude juurde, siis anna kannatust!- föön tuli nurka visata ja edasi KÄSITSI teha. Ja enam ei aidanud pahtlilabidas, vaid pidi välja otsima väiksemad tööriistad ehk töömaht suurenes märkimisväärselt. Lisaks tahtis fööni kuumus klaasi katki teha ja ilmselt varem või hiljem oleks ma sellega hakkama ka saanud. Peremees veel ütles, et savi need liistud, võtame ära ja ostame poest uued. Võite kaks korda arvata, kas ma olin sellise asjaga nõus või mitte. Käsitsi tuli puhastada ka kõik metallosad, mis kujunes välja parajaks täppisteaduseks. Hiljem lihvisin kareda liivapaberiga kõik üle ja voila! Pole veel otsustanud, kas teen raamid vaha/õli/lakiga üle või mitte, sest mulle väga meeldib praegune pilt. Lõplik tulemus selgub alles siis, kui kapp on pahteldatud, värvitud ja sinna sisse on mingid riiulid aretatud, aga ma usun, et asi saab olema super cool.

Aga kuna käed rüpes istuda meie majas ei meeldi kellelegi, siis reedel oli hirmsasti vaja midagi teha. Näiteks aknalaudu. Endale ja ämmamoorile. Mina ei tahtnud kindla peale poodi seda ostma minna ja õnneks suutsin ka alumise korruse rahva endaga samamoodi mõtlema panna. Nii, järgmine mure- kust saaks piisavalt laia, eelistatult servamata lauda. Eks ikka puukuuri seinast. Kuna niikuinii on tulevikus idee kaks kuuri omavahel ühendada, ei olnud sellest suurt probleemi. Tassisime mitme meetrised lauad üles objektile, peremees lõikas need vastavasse mõõtu ning nikerdas veidi servade kallal, sest oli puit kohati pehkinud. Ämmakese aknalaud sai ka väheke tooni juurde. Meie ise veel otsustanud ei ole, sarnaselt uste teemaga, kas kasutame ka mingit puidukaitset või ei. Tahaksin, et uksed ja aknalaud jääksid võimalikult sarnased ja naturaalsed. Eks paistab.

Kindlasti ei ole projektid “Vanast uus” meie kodus veel lõppenud, sest üks suurem asi ootab ees- trepp. Kuna meie, praegu roheliseks võõbatud,  puittrepp on selline armas ja iseloomuga, natuke krigisev, siis otsustasime, et jätame talle omase vana välimuse, aga väikese lihvi saab ta ikka värvieemalduse näol.

Kui keegi pärast mu eneseimetlust tunneb, et minu käe läbi võiks ka tema koju midagi uut ja vana, aga lahedat tulla, siis võib vabalt teada anda- mul käed juba sügelevad, et saaks midagi nikerdada!

Sellest, kuidas meile enda remondist väheks jääb

Järjekordne kuu hakkab mööda libisema ja töid-tegemisi jätkub. Seekord ei pajata ma väga meie enese remondist ja edasiminekust, vaid ühest kõrvalprojektist, mis saatuse tahtel tegemist vajas.

Nimelt oli vaja valmis ehitada ämmamoorile magamistuba. Tegemist on ühe toaga korterist, mille me eelmisel aastal endale juurde skoorisime. Ehk siis meie saime köögi ja tema sai teise toa. Kuna nüüdseks on minul vähemalt olemas pilt halvast ja veel halvemast, siis õnneks võib öelda, antud toas me teostasime remondi. Ehituse nime alla ma seda väga ei kategoriseeri. Kuigi noh, seinad oli vaja küll uued ehitada. Peremees ehitajarollis, mina abitöölisena kõrval ja osad tööd jäid Owe onule. Hetkel oleme nii kaugel, et seinad on püsti, pahteldatud, lihvitud ja kruntvärvi all. Hiljuti panime maha ka põranda ning värvisin ära vana, kuid asjaliku plekkahju. Mõned tööd veel on ees ootamas- tapeet ja laepaneelid, aga enamus on tänaseks päevaks tehtud.

Tööle hakkasime nii suure tuhinaga, et ma kahjuks “enne” pilte väga ei jõudnudki teha. Aga long story short– tüüpiline aastaid näinud korter, kus rikaste kombel oli veel kunagi seina saanud kaks kihti kipsi. Kohati oli kõvasti alla pudenenud krohvi, aga üldiselt oli olukord hea.

Vahepeal ikka nii palju oleme endal teinud, et katsime kaldseina kipsplaadiga ja Owe alustas ka pahteldustöid. Aga kuna praegu on õues kõle pakane ja teatavasti ei ole meil funktsioneerivat ahju, siis paraku ei suuda pahtel ilmastikuoludega hakkama saada ja selle kasutamine on võimatu.

Vahepeal kilkasin, et saan oma köögipõrandal lebavat lauamaterjali koridori seinas kasutada, aga kurb tõsiasi on see, et seda on liiga vähe. Ja me peame jälle midagi uut välja mõtlema. Tõsiselt hakkab juba närvidele käima see, et me ei suuda genereerida lahendust, mis mõlemale meeldiks. Peremees arvab, et võiks panna voodrilaua, minu meelest on see kole. Mina arvan, et võiks hankida kuskilt vana puitlauda (pallet vm) ja sellega teha, aga nüüd vice versa ja talle ei meeldi see. Tuleb hakata otsuseid vastu võtma, sest aeg tiksub armutult.

Mul hakkab vaikselt tunne tekkima, et me kaks enam ei oskagi muud teha oma vaba ajaga, kui ainult ehitust. Mis küll siis juhtuma peaks kui ühel sajandil see kõik valmis saab? Ei kujuta ette.

Sau.