Sellest, kuidas plaanid jälle rappa jooksid

No jälle! Nagu ikka! Hakkasime suure hurraaga tegema garderoobi.. ja sinna see jäigi.

Miks, jah? No sest ikka väheke kipitas ja ostsime nagu kiuste alumise korruse ehitusmaterjali. Ja praegu on isegi mõned seinad juba karkassi all. Ja lagi ka. Veitsa igav, sest vahepeal läks juba huvitavaks ja sain ka käe külge.. aga noh, mis seal ikka. Pikka juttu ei ole. Näitan paari pilti.

Aa, issand, kuidas ma unustada sain.

Me saime lõpuks ometi vannituppa kõik vajaminevad vidinad ja natuke peale kah. Me ei suutnud kodus absoluutselt kokku leppida, kas võtta ikka plaanitud LED-peegel või midagi muud ja mida päev edasi, seda rohkem mul kripeldas Mööbliaidas nähtud ning valamukapiga matchiv peegel. Läksime siis Merkuga seda reedel.. vaatama. Ja eks ma vist teadsin juba sisimas, et minuga koos see koju tuleb. Tuligi. Õnneks Peremees ütles kodus, et ta arvas, et see jääb seinas palju koledam, seega success? Igatahes.. olin oma peas plaani valmis teinud ja lootsin varbad pihus, et peale peegli saan ma soetada poest ka ühe nagi, mida Peremeest kuulates me esimesel korral ära ei ostnud. Ja loomulikul minu õnneks oligi nagi meid seal ootamas. Üsna kordaläinud poeskäik, ma ütleks.

AGA!, päev enne tekkis mul selline kummaline soov, et ma tahaks vannituppa seinapildid panna. Millised? Otsisin pool internetti läbi, aga sellist sobivat ei leidnudki. Ja ega ma ei olnud väga vaimustuses nende piltide eest maksmisest kah. Jonnisin natuke, sest obviously olin ma endale täpselt ette kujutanud, millised need pildid olema peaks. Ja arvate, et niimoodi on võimalik midagi leida? Ei olnud. Kuna ma ühte pilti soovisin eestikeelse tekstiga, siis tegi see asja veel raskemaks. Muide, ootan siiani Kukupesa vastust oma kirjale, et kas neil on võimalik mu soovile vastu tulla. Igatahes reede hommikul proovisin uuesti õnne ja hashtage juut sai täpselt sellised pildid nagu ta tahtis. Kuidas? Ma ei tea endiselt, aga suureks abiks oli printer ja Koduekstrast soetatud pildiraamid. Seega lõppkokkuvõttes maksin ma kolme pildi eest täpselt nii palju nagu tellides oleks üheainsama pildi eest maksnud. Well done! Loodan, et ma nüüd autoriõiguste rikkumise eest ainult kinni ei lähe, hehe.

No ja siis ehitas Peremees üles korrusele ammuigatsetud riiulid! Ja kui poes ei müüda sulle sobivaid kinnitusvahendeid, siis mis sa teed? Siis sa teed need nurgaliistust! Suure tuhinaga värvisin esimese hooga kinnitused valelt poolt ära, ups! Mul selline korralik pesa punumise hoog peal ja enne, kui riiulid kinni said lastud, olid minul need juba nodi täis topitud!

Sellest, kuidas oli enne ja kuidas on nüüd

Merily ütles n+1 korda, et ma võiksin ikka näidata, milline meie majapidamine oli enne ja milline on praegu. Loomulikult on suur hulk tööd veel teha eeskoja, köögi ja esiku näol, aga veel rohkem on tehtud ja miks mitte seda siis piltidena siia panna.

Avastasin just vanu pilte lapates, et tegelikult kogu see jama sai ju alguse magamistoast.. mis oli nii poissmehelik kui vähegi võimalik.

Isegi neid vahepealseid pilte on natuke imelik vaadata. Ei ole meil enam samu öökappe ja isegi voodi on vahetunud. Ja muidugi aken on liistutatud ja aknalaud paigas.. noh ja tuleb tunnistada, et ajaga on ikka päris palju nodi ka juurde kogunenud.

Ja siis läks alles möll lahti. Saime 2016. aasta juunikuus kätte kõrvalkorteri, millest hakkasime ehitama elutuba. Päris mannetu pilt, mis?

Vahepealsed kolm aastat sai ikka mehe moodi tööd tehtud.

Ja nüüd oleme peaaegu valmis ja jõudnud siia. Muidugi magamis- ja elutoaga on see värk, et üks pole lõpuni valmis ja teine tahaks juba natuke uuendamist, aga vaesel ajal käib ju kah!

Ja no, kes siis ei teaks, et märtsikuus 2019 kolisime oma tegemistega alla korrusele ja esimesena valmis meie tibuke – vannituba. Esialgne pilt oli täpselt sama trööstitu ja kurb nagu elutoaski.

Ja siis me lammutasime ja ehitasime ja ehitasime ja ehitasime ja ehitasime…

Kuniks saime selle 🙂

Sellest, kuidas me edasi läheme

Vannitoaga oleme sisuliselt lõpetanud. Paigaldust on veidi vaja tulevikus teha, aga see on ka kõik. Mis edasi?

Ressursid on praeguseks suht peened, mis tähendab, et tuleb natuke hinge tõmmata ja kopikaid koguda, et ära osta koridori seina- ja laematerjal. Villa, puitu, kipsi.. noh, nagu ikka. Loetud minutid tagasi tegigi Peremees rehkendused ja ligikaudsed kogused ning summad on teada. Hullu midagi ei ole, aga mulle meeldiks, kui saaksime kõik juba praegu ära osta, et juba kuu aja pärast alumine korrus valmis oleks. Ei oska mitte niisama olla.

Kuna mul vannitoa seinavärvidega läks nagu läks ja need endiselt nõutult nurgas passivad, siis õnneks peale pahtli et pea me seinte viimistlemiseks muud mitte midagi hankima. See on muidugi muusika minu kõrvadele.

Teadagi on meil ülemine korrus nagu ta on. Siit-sealt tahaks liistutamist ja nokitsemist. Loomulikult ootavad ka seinad, et üks laisk naisterahvas need värviga kataks.. ja ma kindlasti teen ka seda.. aga ma ei tea veel millal. Trepp on tegemata ja see ajab mind varsti hauda ka, sest mul pole vähimatki aimu, kuidas seda korda teha. Kui ma hakkan lihvijat ja relakat kasutama, siis koristan ma ilmselt tolmu pensionini. Aga lihtne on ju vinguda, eks ühel hetkel tuleb päris tõsiselt asi ette võtta. See trepinurk on üldse nii rõve, et ma ei tahaks mõeldagi sellele.

Peremeest on meil aga õnnistatud ja tema jõulupuhkus oli nõnda pikk, et tööd alustab ta alles esmaspäeval. See andis võimaluse talle nokitseda (poolelioleva) garderoobi kallal ja nii oli eile minu töölt saabudes ruumil õige põrand ja lagi. Seinad.. noh nemad ootavad ikka veel seda laiska värvirulli. Teeme sellise esialgse variandi garderoobist, et hunnik hilpe kuskile mahutada. Oeh, kus mulle ei meeldi need ajutised asjad.. olevat nad ju igavesed, mis?

Nii me siin elame. Täitsa tore on vahelduseks inimese kombel olla ja nokitseda siis asjade kallal, kui tahad, mitte siis, kui.. noh, koguaeg. Aga varsti tahaks siiski koridori ja köögi püsti lüüa, et majapidamine ilusam ja puhtam oleks. Köögimööblist ma veel muidugi ei julge unistadagi, aga ruum, kust krohvi pähe ei kuku, on ka juba päris hea!

Sellest, kuidas me vannitoa kapi saime

Nonii! Šampust voolas ojadena, kui Kristiina ja Owe viimase mutika kinni keerasid vannitoas. Saime täna (peaaegu) viimased vajaminevad asjad. Peeglike-peeglike on ka juba otsapidi ostukorvis. Uksed endiselt ei taha enne jaanuari keskpaika tulla.

Kui mainisin, et vetsupoti otsimine oli saaga omaette, siis valamukapp väärib teist samasugust tiitlit.

Ma ei liialda, kui ütlen, et otsisin isegi maa alt üles kõik inimesed, kes oma elus kasvõi ühtainumast kappi näinud on. Tulemuseks ikka selline keskpärane, mis oleks võinud sobida, aga mis absoluutselt mitte mingisugust vaimustust ei pakkunud. Peremees ütles täna hommikul oma emale, et läheb otsima kappi, mida kellelgi teisel pole. Ja eks meie maja selles vaimus suuresti ehitataksegi. Natuke omapära, mis paljudele meelepärane ei ole, aga mis iseloomustab meid. Kiiksuga noh!

Aga võtsime hommikul suuna Rakveresse, kus esialgu tahtsime vaadata pakutava üle Mööbliaidas. Noh, et pärast kripeldama ei jääks. Kohe alustuseks saime tünga, sest Põhjakeskuses seda poodi enam ei eksisteerinudki. Ok, no las olla. Teadsin, et Tallinna maanteel asub üks vanavara kauplus, kust varasemalt skoorinud olen. Suund sinna.. noh, et jälle kripeldama ei jääks. Tatsasime tähtsa näoga poodi ja kulus ikka päris palju aega enne, kui aru sain, et oot-oot, kas see ongi Mööbliait nüüd? Aga enne tabas mind teadmine, et täitumas ema ennustus- kord ütles ta, et vanusega ilmselt hakkab mulle (uus)antiik meeldima. 25-aastane mina krimpsutas nina ja vaatas edasi oma kõrgläikega mööblit. Aga täna olin ma nagu laps kommipoes. Kui raha oleks kotiga seljas olnud, oleks kõik sealt ära ostnud. Õnneks piirdusime vaid ühe armsa puhvetkapi ja kahe nagiga (loe: käepidemega), millest mõlemad leidsid oma koha vannitoas. Ma olen vist seitsmendas taevas, sest ma ei saaks rohkem rahul olla. Nii ilus ja nii meie! Rohkem oma aega uste kulutamisele ei raisanud ja toppisime oma uue puust sõbra autosse. Hiljem veel ostsid sõbrad ka endale samast poest mega tuusa elutoa laua ja telerialuse. Väärt pood, ma ütlen!

Soetasime veel nipet-näpet. Valamu, segisti ja aksessuaare, milleta vannituba veidi raske kasutada. Valamuga oli see nali, et me ei suutnud otsustada, kas tahame ovaalset või kandilist. Peremees aga soovis sõltumatut arvamust ja nii ta püüdis kinni esimese ettejuhtuva inimese, kes veidi ehmatanud ilmega kinnitas meie enese soovi- kandiline. Ja no, kinnitasid ka mu ema ja isa ja kaks sõbrannat ja müüja ka… oih!

Ma tunnen praegu, et olen läbi nagu läti raha. Viimnegi pinge langes selle valamu teemaga ja nüüd ei jää muud üle, kui oma kätetööd nautida!

Sellest, kuidas meil nüüd oma vannituba on

Ma ei usu ise ka veel päris ausalt, mis ma siia kirja panen, aga 22. detsember oli see legendaarne päev, kus Halliku pere päris esimene vannituba valmis sai! Ja me jõudsime tähtajaks valmis. Uskumatu, ma olen täiega uhke meie üle!

Ma ei saa öelda paraku, et vannituba on 100% valmis, vaid, et see on kasutuskõlblik, sest jaanuarikuus saabuvad uksed ja ei saa ju mitte ees olla. Ja ei ole ma veel soetanud ka valamut ja sinna alla kappi. Aga loodetavasti saab ruttu ka selle asja korda!

Laupäev oli üks täiesti jõhker päev, kus ärgates silkasime objektile ja samamoodi läksime me sealt ka magama. Aga tööd sai palju tehtud ka. Peremees paigaldas lae lõpuni juba eelmisel õhtul, seega tegeles meespere vuukimisega, mina samal ajal võõbasin seinu.

Seinte värvimisel jõudsin ma jälle oma mõtetega sinna, et vahet ei ole, mida sa planeerid, ikka tuleb teisiti välja. Vähemalt meie peres. Otsustasime, et kuna põrand jäi nii hele, siis teeme seinad tumedamaks ja käisin varavalges isegi värvi ostmas. Siis leidsime kodust ühe potsiku struktuurvärvi ja mõtlesime, et proovime, kuidas see seinale jääb. Ok, päris lahe jäi ja enne, kui ma isegi aru sain, oli selge, et struktuurile veel midagi selga pannes, rikuksin ma kõik seinad ära. Ehk meil on nüüd vannitoas lumivalged seinad. How??!!! Aga tulemus on tõesti väga kena, selline maalähedane. Ütlesin, et see on vaese mehe krohv, aga Peremees parandas ja ütles, et krohvimine on ikka tunduvalt odavam, hehe.

Eelmisel reedel sai paika ka dušš, kuid esimese päris pesu sai teha alles eile. Miks? Sest kuigi meil oli hullult tubli ja armas torumees, siis ajas ta veetorud ühendades segamini ja sealt, kus pidi tulema kuuma, tuli külma ja vastupidi. Aga õnneks sai see asi ka nädalaga korda ilma, et oleksime pidanud seinu lõhkuma.

Siiani on head sõbrad ja pere ainult kiidusõnu öelnud meile vannitoa osas ja mul on hea meel, et neile meeldib. Ma tean, kui palju hinge me sinna kümne kuu jooksul sisse panime ja ilmselt kui keegi julgeks öelda, et kuule sealt on natuke kõver, siis ma pussitaks teda vetsuharjaga silma 😄

Rääkisine hommikul Peremehega autos, et vannitoa ehitus oli ikka jõhker möll ja tõdesime kergendusega, et edasises tulevikus õnneks nii hullu panema ei pea ja saab rahulikult millegi kallal nokitseda.

Aga mis edasi? Noh, lähme korraks tagasi teisele korrusele, et ära lõpetada garderoob, sest meil on nüüd ju armas pesumasinake ja suht mõttetu oleks riideid ämma juurde viia.

Hurraa ja pudel šampust!!

vaatasin umbes 15 minutit, kuidas pesu peseb 😄

Sellest, kuidas aeg armu ei anna

Võtsin endale mingiks imelikuks ideeks, et kirjutan siis siia, kui vannituba päris-päris valmis on. Aga.. noh, endiselt on muidugi mingi lootus, et see jõuludeks valmib ja me täiega töötame ka selle nimel.. aga naiselik elevus ja kärsitus ausõna ei lase mul rohkem oodata ja siit ta tuleb! Aga kust alustada?

Hüdroisolatsioon on juba iidamast-aadamast tehtud, plätserdasime selle sinise smurfiilaga nii dušinurga kui ka põranda mitu korda üle, et kindlasti ajapikku kuskil mingit veekahjustust ei tekiks. Easy-peasy töö ja läks õnneks suuremate probleemideta!

Vahepeal suutsin suurema närvivapustuseta ka seina- ja põrandaplaadid soetada ja tänaseks on need ka oma koha leidnud. Seinaplaadid meeldisid mulle väga ja ka Peremehe arust läks valik täppi.. aga põrand. Nüüd tunnen ma küll häbi ja tunnistan, et läks väheke pekki. Mu idee oli aus- seinaplaadid sai võetud samast kollektsioonist, ühed kirjud, teised ühevärvilised ja põrandaplaadi otsisin sinna juurde sellise, mis samuti matchiks. Lisaks oli Peremehe poolt kindel nõue, et ühed plaadid peavad olema 10×10 cm ja kui tahan, siis ülejäänud 20×20 cm. Kui mõtlema hakata, siis kahe kriteeriumiga mul tegelikult väga suurt valikuvarianti ei jäänudki. Otsustasin kahest halvast valikust parima kasuks. Põrand sai meil hele ning idee on panna ka sarnane vuuk ja ma väga-väga loodan, et asi läheb paremaks. Eks ta veidi pläss on, aga iseenesest tulevad ju vetsupott, valamukapp ja eks ma ülejäänu katan siis mistra vaibaga. Nali.. aga vaip tuleb ka jah!

Eile küsisin plikadelt, et kas tõesti nii hullult meenutab haiglat (Peremehe sõnad!), siis Mann muidugi raputas soola haavale ja ütles, et jaa, sünnitusmajas oli päris sarnane põrand. Hehe, naljakas. Aga kui ma esialgu plaanisin värvida seinad värvilise plaadi heledama osaga sarnaseks ja ostsin isegi värvi ära, siis praeguseks oleme otsustanud, et kuna põrand jäi nii igav, siis vähemalt kaks seina veel teen ma naaatukene huvitavamaks. Ma uurisin terve interneti läbi, et kas struktuur- või dekoratiivvärve saab kasutada niisketes ruumides ja tulemus on big fat zero ehk mitte keegi ei andnud ammendavat vastust. Seega arvasime, et kuna konkreetselt veega pinnad kokku ei puutu, siis proovime ära. Eks näeb, mis saab.

Eile tegime veel poole ööni tööd, sest Peremees otsustas jälle natukeseks komandeeringus puhkamas käia, ja paigaldasime lage. Imepisike osa jäi tegemata, sest lihtsalt enam ei jaksanud, aga reedel saab selle ka kiiresti ära lõpetada.

Lakke tahtis algusest peale Peremees panna puitu ja mis minul selle vastu olla saab. Tulevikus läheb kogu esimese korruse lagi puidu alla, seega ma arvan, et hea valik oli seda ka vannitoas kasutada. Ostsime voodrilauda ja lasime natuke heledamaks toonida Supi Saunasuoja ja ole aga mees ja pane lauad lakke. Tulemus meeldis mulle väga. Natuke tagasihoidlik, aga siiski ilus ja korralik. Mida sa rohkemat ikka tahad! Niiskuskindlate süvistatavate valgustite valik oli poes imeväike, seega õnneks ei tekkinud isegi diskussiooni, millised soetama peaks.

Edasi tuleb jälle teha miljon pisitööd, sest nagu ikka #viimistlus #sucks. Praegugi tegeleb (loodetavasti) Peremehe onu vuukimisega ja reedel tahaks juba ära värvida seinad.

Tellisime ära ka vannitoa uksed – üks välis- ja teine klaasuks. Viimase eest makstes mõtlesin küll, et huvitav, kui kaua neeru müümine aega võtab ja palju selle eest raha võiks saada, sest hunnik klaasi maksis jaburalt suure summa. Ja no kui liita see mõte, et seda sunnikut tuleb ju igapäevaselt puhastada, siis ainus küsimus on MIKS. Aga ma tean, et seda on tegelikult vaja ja ilmselgelt dušikardin on ajast ja arust variant.. seega ütlen endale, et ära ohi ja ela edasi. Mõlemad uksed pidime laksma teha eritellimusena, sest paraku vana maja ei lase meil elada kergelt ja mõnda peamegi ootama jaanuarikuuni, et need meieni jõuaks. Aga mis seal ikka. Suured kulutused on nendega peaaegu tehtud, välja arvatud vetsupott, mille kohta ma võin varsti vist raamatu kirjutada, sest selle hankimine on saaga omaette! Aga taaskord on mu lootused nädalavahetusel, et siis lõpuks mingi pott endale koju ka tuua.

Sorri, sai veidi mammutpost.. aga noh, see on see, kui puhkepausid sisse lased.

Sellest, kuidas eluisu tagasi on

Ma tunnen end vahel natuke kummis rinnaga, kui hakkan jälle rääkima, kuidas meie ikka ei puhka. See ei ole isegi mitte edvistamiseks, vaid tõepoolest, me väga ei puhkagi. Eile Peremees isegi ütles, et ta vist on töönarkomaan..

AGA, igatahes.. esimene advent algas meil minu ema juures maa kaevamisega. Olime nagu kolm vahvat pöialpoissi, kes kangi ja labidatega maakaablit üritasid paigaldada. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida..

Eile, kui jõudsime koju tagasi, siis oli ikka vaja nikerdada siin-seal.. ja üle pika aja ma tundsin, et päriselt ka on motivatsiooni midagi teha. Kust see tuli? Kus ta vahepeal käis? Ei tea. Muidugi töömaht oli ka väike, panime ühte koridori seina kipsi, aga see tunne, mis oli.. seda pole juba ammu olnud. Viimased paar kuud ma pigem olen otsinud endale teisi tegevusi, sest kuidagi ei ole leidnud jõudu ja tahtmist objektil viibida. Üldse oli eile kuidagi imelikult emotsionaalne päev ja praegu ma mõtlen sellele, et nagu mingi loor oleks silme eest langenud, sest ma jälle nägin, kui vähe meil päriselt veel teha on all korrusel ja mind päriselt ka rõõmustas vaatepilt. Olen ma peast hulluks läinud?

Plaanid on igatahes paigas ja väga optimistlikud – Peremehe onu lõpetab täna-homme pahteldamise, ilmselt kolmapäeval või neljapäeval teeme hüdroisolatsiooni ja reedel ma tahaks ära osta seina- ja põrandaplaadid ning vetsupoti, mis siis järgmise nädala jooksul ehk paika ka saavad. Ma olen natuke ärevil selle plaani osas, sest tempo on hull ja teha on palju, kuid ehk ikka joppab ja ületame end taas 🙂