Sellest, mis asju ma uue ehituse puhul teisiti teeks

Ma ei näe meid üheski tulevikus nullist uut maja ehitamas. KUI siis ainult jälle vana ja ikka renoveerimine.

Hetkeks oleme praeguse hunniku otsas istumas juba kolmandat aastat ja tunnen sisimas end ikka väga rohelisena. Kuid arvestades, et ehituse alguses ma oskasin ainult värvi seina mökerdada, siis võin endale väheke krediiti anda ja öelda, et üsna tihti ma juba tean, mis teen.

Kuid mis on need asjad, mis ma teeks uue ehituse puhul teisiti?

  1. Ma ei planeeriks kõike nii hullult. Muidugi on ilmselge see, et on asju, mis tuleb ära otsustada juba väga varakult. Ehk kuhu mis tuba tuleb, kust jooksevad kanalisatsiooni- ja veetorud ja muu selline elementaarne. Aga see, et ma remondi alguses mõtlen välja sobivad värvigammad elutuppa. Nope! Never again. Võin öelda, et esialgsetest plaanidest vist on säilinud umbes täpselt 0%.
  2. Ma kasutaks interjööris rohkem värve. Esialgsed plaanid nägid ette, et meile tuleb koju tumelilla sein ja mis kõik, kuid lõin lõpus põnnama ja valisin hallikamad toonid seintele. Et oleks kindel. Nüüd ma kahetsen seda veidi, sest kui alguses tahtsin ma kindlasti tuppa värvi tuua diivanipatjade/kardinate ja muuga, siis praeguseks hetkeks ma tean näiteks, et me isegi ei saa kardinaid akna ette panna! Loodetavasti ma siiski ei tunne varsti, et elutuba on liiga pläss, sest diivani ja muu me ilmselt mingi aja jooksul vahetame välja ja muid sisustuselemente on samuti tulemas.
  3. Ma ei närvitseks veeranditki nii palju. Noh, loomult ma paraku selline hunnik sõgedust olen, kuid nüüd tean, et kui midagi läheb valesti, siis ei tasu kindlasti ahastusest nutta või hakata käega lööma ja linna korterisse kolima. Praktika on näidanud, et kõik laabub. Noh, seda punkti tegelikult võiks muul ajal elus ka rohkem meenutada, hehe.
  4. Ma ei suruks nii jõhkralt oma ideid peale. Kui võrrelda Peremehe ja minu kogemust ehituses, siis tõstan kohe algul valge lipu ja tunnistan end alistunuks. Kuid ometi leidsin ma nüüd tagasi vaadates mitmeid olukordi, kus ma ikka jaurasin ja jaurasin ja lõppu ei näinud tulevat. Pean tunnistama, et meestel vahel ikka nupp nokib ja kõik ideed ei olegi halvad.. aga seda ainult vahel.

Ja vist ongi kõik?

Kuigi tegelikult ma mõtlesin kahele punktile veel. Arutan need ka ruttu läbi.

5. Ma võtaks pangast laenu. Jah, mu suurim soov on see, et maja oleks juba lõpuks valmis. Jah, ma tahaksin elada nii, et kuskil midagi ei oleks pooleli ja ripakil. Kuid kuradima hea tunne on mõelda, et peale selle, et me oleme siia majja pannud oma südame, siis finantseerisime kogu töö ikkagi ise. Ja me ei peagi kartma, et ühel ilusal päeval kohtutäitur meie ukse üles leiab!

6. Ma võtaks töömehe(d). Kui mul oleks jõhkralt pappi, siis muidugi. Otsiks välja parima ehitaja, parima maalri ja parima plaatija. Kuid mul ei ole ja mul on natuke isegi hea meel, sest peale selle, et ma saan igas veas Peremeest süüdistada (nali), siis on näha, et me oleme mõlemad tohutult arenenud kogu selle protsessi käigus. Kui ma varem arvasin, et Peremees on Almighty ja oskab une pealt kõike, siis tegelikult, aastad hiljem, ma näen, et nüüd ta oskab veel paremini! Ja muidugi vana hea imal ütlus, et endale teed ju ikka teistmoodi.

Advertisements

Sellest, kuidas tolm ja mustus on taas meie igapäev

Jah, nagu ma lubasin, siis tuli märts.. ja ta võttis endaga jälle kaasa selle kohutava lammutustöö. Esimene tööpäev on nüüdseks edukalt seljatatud ja ega midagi uut polegi. Been there, done that. Tuleb lihtsalt hambad kokku krigistada ja see töö võimalikult kiirelt ja valutult ära teha. Õnneks on maht hoopis teine võrreldes ülemise korrusega, aga rõve töö on see ikkagi. Saime laupäeval mõnest seinast jagu ka ja peale saja kilo krohvi rõõmustasid meid väga kenad palkseinad ja isegi üks vana ukseava, mis jälle korraks mõtte tööle pani.

Uks on olnud kunagi köögi ja kunku (loe: vannitoa) vahel ja super ideaalne oleks teha sissekäik vannituppa just sealt… kui see uks ei ole seal, kus ta on. Jabur, mis? No igatahes, ideed toetaks see, et nii me saaks juurde seinaruumi nii vannituppa kui ka esikusse. Planeering oleks mõistlikum ja avaram. Aga miinused.. noh, me peaks vetsu käima köögist ja nii jääks köögiseina ka kaks ust, mis tähendab, et mu niigi väike mänguruum väheneks veelgi. Nokk kinni, saba lahti. Selle ma kannataks veel ära, et köögiseinas kaks ust oleks, saaks natuke kappide suuruste ja paigutustega mängida, aga.. et me peaks kuskilt karu tagumikust vetsu sisenema.. no ma ei tea. See ei tundu hea plaan olevat ka kogu selle rõõmu kõrval, et me saaks vannitoa planeeringut muuta. Ilmselt on mõistlik jääda esialgse sõjaplaani juurde. Aga päris maha ma veel mõtet ei mata, sest lammutusega võidan natuke aega ja ehk leian veel ka mingi hea võimaluse.

Edaspidi tulevad (jälle) väga prügised ja krohvised postitused, sest lammutustööd võtavad veidi aega ja ega enne maa sulamist me põrandat ka lahti ei hakka kiskuma.

Aga igatahes, siin ühel õhtul käisid sõbrad külas, kes ka hullumoodi kodus remonti teevad ja no millest muust kahel perel ikka rääkida on, kui ehitusest, eks. Ja Peremees kuidagi viskas õhku idee, et me võiksime all korrusel proovida kasutada vanu põrandalaudu. Vau! Miks mina selle mõtte peale pole suutnud varem tulla? Muidu tahan küll ilmvõimatutesse kohtadesse oma vanu asju suruda, aga selline hea idee minu ajusoppi jõudnud ei olnud. Mulle see meeldiks väga, aga eks enne tuleb vaadata, mis seisus need lauad on ja kas neist asja ka saaks. Köögis on ju meil lausa kaks kihti põrandalaudu, aga koridoris ilmselt mitte. Aga jube kena lai laud on seal maas küll. Elame näeme, eksole!?

Oki, back 2 work ja näeme varsti!

oli sein..
ja enam ei ole. PS! Seal paremal nurgas ongi see kurikuulus ukseauguke

Sellest, kuidas märts ligi hiilib

.. sest siis hakkab meil jälle üks pidev lammuta-korista-elatolmusees-ehita periood. Ja oi, kuidas ma seda ei oota.

Laupäeval olime Peremehega asjalikud ja vedasime trepialuse kunku tühjaks. Seal leidus sadade kilode kaupa kipsplaatide tükke, sadade eurode eest taarat (jess!) ja sadu paare jalanõusid. Viisime need esialgu kuuri, kust enamus asjade tee läheb prügilasse. Aga seda kõike omal ajal.

Kunku oli vaja tühjaks teha, sest kuu alguses hakkame lammutustöödega pihta. Esik, kunku, köök. Noh, köök näeb muidugi praegu välja nagu oleks mustlane seal ära tapetud, aga kuna enamus sealolevaid asju ei kuulu meile, ei hakka me seda esialgu puutuma. Koorime koridori ja “vannitoa” seinad ja põrandad puhtaks ja siis vaatame edasi.

Panen siia mingid jooksu pealt tehtud pildid ka kunkust, sest seda ruumi pole ma siiani vist isegi näidanud.. sest enamus ajast siiani ei pääsenud kuidagi sinna sisse. Aga nüüd on see tühi ja ootab meid, et endale uus kuub selga ja uued põrandalauad (koos veetorudega!) alla saada.

Vannitoa planeerimisel ma siiani ei ole mingit muret tundnud, kuid praegu mõtlen vannitubade “koodeksi” peale ja tegelikult enam ma ei teagi, kas asi saab nii olema nagu ma peas välja genereerinud olen. Aga väikesed mõõtmised annavad mulle vastused.

Enter a caption

Sinna on esialgu planeeritud pesemisnurk, kuid oleme mõelnud, ehk oleks see hea koht just vetsupotile

Ja pesemisnurk hoopis siia teha

Trepialune kasutu ruum, kuhu mahuvad ideaalselt boiler ja pesumasin (ehk isegi kuivati)

Jälle oleme omadega seal, kus vana ajab südame pahaks ja tee uueni tundub nii pikk. Aga alustame algusest ja varsti ehk on jälle midagi, mis silmale rõõmu pakub.

Kõige jubedamad sisustustrendid kodudes

Peremees koguaeg kodus räägib, et ma tahan olla kõvade muttide liigas ja praegu tundub mulle selleks sobivaim hetk. Nimelt panevad blogijad kirja jubedaid sisustustrende, mis nende kodudes esinevad või on kunagi olnud. Meie blogi teemaga sobib see väga hästi, seega võtan ka osa!

Tualetivaibad. Mulle küll meeldib isiklikult, kui hommikul unisena vetsu loivates on seal üks vaibake, kus varbaid soojendada. Kuid, kui silmas pidada neid vaipu, mis matchivad vetsupoti kaanel ja põrandal, siis big no no!

Topised. Mul mingit erilist seisukohta topiste kohta ei ole ja leian isegi, et mõnes sobiva atmosfääriga maamajas võiks see põdra pea ju täitsa kihvt sisustuselement olla. Muidugi on see ääretult ebaeetiline ja laiemas pildis hirmus jube, aga noh, kui nii tehakse, siis mis seal ikka.

Avokaadorohelised vannitoad. Värvina mulle see toon nüüdseks juba natuke meeldib, kuid enda vannitoas ma kindlasti mingit avokaadorohelist ei näe. Meil on (ajutine) diivan taolist värvi ja kui esialgu tahtsin ma seda vaadates oksendada, siis nüüdseks tundub, et must-valgesse tuppa ta isegi sobib.

Lillemustriline mööbel. Khm, ostsin suvel ju lillemustriga kiiktooli! Aga kui seal ei oleks diivaniga sobivad rohelist tooni sees, siis kindlasti oleksin ma kohe esimese asjana ära vahetanud tooli kanga. Praegu see töö on unarusse jäänud.

Vesivoodid. Noore plikana ma olin valmis tapma vesivoodi eest. Ameerika filmides oli ju kõikidel lahedatel lastel see voodi! Nüüd mõtlen ma, et kui kiiresti meie kaks kassi sellest voodist jagu saaks ja ega me merehaigeks jääks..

Tekstuuriga seinad. Ei näe probleemi. Annabki natuke ilmet.

Vaipadega vannitoad. Endiselt tahan vaipa vannituppa!

Kahekordselt värvitud vannitoad. Ma ei tea, ei oma mingit seisukohta selle kohta. Aga endale vist pigem ei tahaks..

Etnomustrid ja -detailid. Tuus ju!

Tehiskivid. Kaalusime esialgu korstnajala katta tehiskividega, kuid siiski otsustasime teisiti. Midagi nende vastu ei ole. Aga millegipärast kangastub mulle kohe silme ette ka tapeet, millel on kujutatud kivimustrit. Öäk!

Loomamustrid. Noooo pigem ei. Kindel ei. Ja keegi ei peaks neid endale selga ka panema!

Seinale kirjutatud motivatsioonitsitaadid. Ma vist olen neist õnneks välja kasvanud, kuid ei olnud veel kaua aega tagasi, kui need ka mulle meeldisid.

Vaipkattega kaetud seinad. Eks ta soe ja praktiline oleks.. hehe, nali. EI!

Uksekardinad. Meil sugulastel (?) olid kunagi need klõbisevad kardinad. Tol ajal olid need väga lahedad.. praegu kindel ei.

Minibaarid elutubades. Mul on projekt endiselt pooleli, kus tahan seina sisse ehitada baarikappi. Auto- ega minikülmikut toanurka seisma ei paneks.

Bideed. Ei näe absoluutselt vajadust.

Ümmargused voodid. Pigem vist ei. Eks omal ajal sai sedagi ihaldatud..

Profifotograafide tehtud perepildid. Kummalegi meist ei meeldi kaamera ees poseerida. Kui meeldiks, siis ehk paneks seinalegi. Hetkel on meil sõbra tehtud joonistus meist, mis meeldib mulle isegi rohkem ilmselt, kui mingi foto.

Shabby chic. Pigem vist ei. See stiil eeldab niiii kuramuse palju nipsasjakesi, mille vastu mul on allergia.. ja ma ei viitsiks never ever tolmu nende pealt-vahelt-alt võtta.

Pikakarvalised vaibad. Mulle meeldiksid need küll, aga elu on näidanud, et kõik mustus, puru ja sodi kaob sinna nagu musta auku ja ei tule kunagi enam välja.

Vitspunutud mööbel elutoas. Meil ei ole.. aga ilmselt ei tule ka.

Portreed. Ma ei tea, tundub natuke edvistamine, kui enda pilt seina peale panna.. aga eks see ole mu imelik kiiks pigem. Enda ja Owe pilt mulle ju meeldib!

Paksud kardinad. Meil magamistoas on ja vägagi tänuväärt. Kuna päike tõuseb täpselt meie aknasse, siis suvel on need kardinad väga väärtuslikud.

Telerisektsioonid. Fuh!

Šabloonpildid või kleebised seintel. Mulle ema kinkis mingil ajal ühe sellise kihvti geomeetrilise(?) rebase. Rakendust ta veel leidnud ei ole, aga prügikasti ma kindlasti ei viska.

Kokkuvõttes võib öelda, et elementaarsed asjad siin nimistus on või tulevad meie majapidamisse, kuid on ka neid, millest võiksid ka teised inimesed loobuda ja tänapäeva maailma elama tulla!

Sellest, kuidas valmivad uued plaanid

Ülemine korrus on meil suures pildis valmis nagu ma siin juba pasundanud olen. Nipet-näpet muidugi on teha, alustades liistudest ja lõpetades panipaiga (khm, endiselt ei loobu ma mõttest, et ühel päeval see mu garderoobiks saab!) viimistluse ning riiulisüsteemide väljamõtlemisega. Ja muidugi trepp. Noh, trepipoisiga on see lugu, et see oleks juba valmis, KUI õues oleks väheke soojem. Nimelt arvas Peremees, et rängast lihvimisest pääseda, oleks ehk mõistlik trepp üle lasta sooda- või liivapritsiga. Kui küsida, mis nende vahe on.. siis ma ei tea rohkemat, kui seda, et ühel juhul eemaldatakse värvi soodaga, teisel liivaga? ehk.. ma ei tea ja olen liiga laisk, et seda isegi googeldada, sry.

  • Ok, ma siiski ei leppinud tõsiasjaga, et ma jäängi rumalaks ja kasutasin targa interneti abi, et oma teadmisi täiendada. Ja nii palju ma sain teada, et me siiski ilmselt kasutame soodapritsi, kuna selle puhastus on nõrgem ja sobilik ka näiteks vanadele aknaraamidele, sest ei pidavat isegi klaase kriipima (kurat, kus see teadmine varem oli?!). Liivapritsi puhastus sobib pigem tugevamatele pindadele- kivi, betoon, metallkonstruktsioonid jne.

Ja kui ühel ilusal päeval see vana rõve värv eemaldatud on, eks siis saab edasi mõelda, kuidas trepp viimistletud saab.

Aga kuna päevakorda hakkab aina rohkem ja rohkem tekkima vannitoa küsimus, siis oleme juba praeguseks põgusalt arutanud, mis, kus ja millal. Ilmselgelt on töömaht suur, muidugi väiksem kui ülemisel korrusel kahest korterist ühe tegemine, kuid siiski arvestatav. Kõigepealt tuleb välja kühveldada meeletult liiva, et saaks torusid vedada, põrandad soojustada ja kõike muud teha, mida minu väike peake ehk isegi ei hooma. Tuleb välja mõelda, kuhu me soovime täpselt veetorusid vedada, et kõik hiljem laabuks. Kui vannitoa puhul ma tean, kuhu tuleb dužž, kraanikauss ja vetsupott, siis köögi kujundamise osas ma olen väga jännis. Ja kuigi köögiremont saab teoks alles pärast vetsu oma, siis torud ju tuleb vedada ehk ma pean ikkagi välja mõtlema, kuhu tuleb kraanikauss. Ja kui ma tahan teada, kuhu tuleb kraanikauss, tuleb mul aju tööle panna ja siiski kas üksi või kellegi abiga ka köögikujundus enam-vähem paika panna. Väga keeruline on väikest kööki sisustada nii, et see oleks praktiline, aga samas ei uputaks kappidest. Ja muidugi, kõige tähtsam- ma tahan, et köögis oleks liikumisruumi. Kõlab nagu no can do!

Ma loodan, et suudan Peremehe ära rääkida ja ehk saame kööki laiendada koridori arvelt. See tähendaks seda, et meil tuleks suhteliselt avatud köök. Mis omakorda muidugi ei tähenda, et me saaks hirmsasti ruumi juurde, aga vähemalt oleks meil võimalus kuskile panna söögilaud ja ehk natuke õhku juurde saada. Ja kui eeskoda ning koridor on soe, ei näe ma ise selles suurt probleemi ka. Kuigi kunagi käis muidugi jutust läbi, et köögisein on kandev.. aga eks me siis hiljem vaatame täpsemalt, kas ja kui kandev ta ikka on, hehe.

Viimane kord, kui ma hakkasin siin suuri plaane tegema, et noh, varsti on siseviimistlus, läks meil vähemalt aasta veel, et üldse millestki rääkida ja ilmselt on seekord ka nii, aga vähemalt mul on unistus ja ma saan end vaimselt (jälle) selleks terroriks valmis panna, mis meid ees ootab!

Sellest, miks see blogi sündis

Sattusime ükspäev ühe tuttavaga eluolust rääkima ja lõpuks tuli ka see blogi jutuks. Vestluskaaslase küsimus mulle oli, et miks ma seda blogi üldse pidama hakkasin? Seda mõtet olen ma ise ka oma peas mitmeid-mitmeid kordi kedranud. Eks minu esimene, automaatne vastus on see, et ma saan ju siit ka kümne aasta pärast lugeda, kuidas meie pesake valmis, sest praeguseks, kui toetuda ainult oma mälestuste najale, ei teaks ma pooltki enam. Aga teine põhjus on ka- ma ei saa küll öelda, et tänu millele ta sündis, vaid pigem, et tänu sellele ta seni eksisteerib. Täpsemalt siis see, et kuigi esialgu ma plaanisin endale pidada seda blogi, ehk vaid asjast huvitanute ja sõpradega jagada, siis praeguseks on mul igapäevaseid lugejaid juba nii mõnedki kogunenud. Ma ei räägi muidugi sadadest või tuhandetest, hehe, pigem väikesest käputäiest, kuid kes satuvad siia ka siis, kui ma juba kuu aega midagi uut sulest välja pole imenud.

Igatahes, oma kirjutistega soovin ma näidata ka seda, et kodu ehitus ei pea tähendama kahekümne aastast finantskohustust panga ees. Enamus, mis me teinud oleme, on tulnud otse rahakotist või siis säästudest. Jah, suuremad asjad nagu ahi ja katus on meil ka tänu pangale, kuid siin me räägime ikkagi väikestest summadest, mille tasumiseks kulub aasta, maksimum kaks. Ja muidugi, kui nüüd kolme aasta lõikes võtta kulutatud summasid, sh. korteriostud, ehitus, viimistlus, siis muidugi tuleb kokku täitsa arvestatav number, kuid tähtis on see, et need väljaminekud ei ole meid nälga jätnud ega muudmoodi halvanud.

Kumbki meie perest ei teeni hullult hästi, üldises mõistes pigem keskmiselt ja vahel on ka aegu, kus me oleme oma rahaasjades kõvasti kehvemas seisus, kui muidu harjunud. Aga tähtis on majandada efektiivselt ja mõistlikult oma asjadega, panna raha sinna, kuhu seda tegelikult tarvis on. Jah, muidugi isiklikud vajadused võivad jääda veidi tagaplaanile, kuid mitte nii hullult, et kumbki meist peaks käima katkiste rõivaste või hoopiski palja tagumikuga.

Seega, kui on keegi, kes hirmsasti tahab sitast saia teha, siis go for it! Päriselt. See ei ole nii hirmus, kui tundub. Muidugi ainus eeldus on see, et sul on võtta keegi, kes teab ehitusest ja teostab töid ise. Kui meie oleks pidanud palkama ehitusmehed, siis oleks me praegu puruvaesed.. ja ilmselt järgmised viis aastat takkaotsa.

Sellest, kuidas õhksoojuspump meid igapäevaselt päästab

See postitus ei saa nüüd olema ei progressi ettenäitamine ega midagi uut, aga istusin just ahju ees, tegin tuld ja mõtlesin meie õhksoojuspumbale. Huvitavad mõtted ühe naisterahva peas, mis?

Kui mõned aastad tagasi Peremees välismaal töötas ja mina samuti väga pikki päevi tegin, siis olime sunnitud endale hankima õhksoojuspumba. Muidugi vaagisime pikalt, kas lasta ehitada väike ahi magamistuppa või otsustada elektrikütte kasuks. Kuna minu tööpäevad lõppesid alles mõni tund enne keskööd, siis ei saanud mitte kuidagi olla võimalik, et ma koju tulles veel siin kütma hakkan ja toa soojaks ka veel saaksin. Seega jäi esimene valik.

Kui me praegu naljatlemisi vahel räägime, et elame hundilaudas, siis tol ajal polnud veeranditki siin nii soe nagu praegu. Siis ei olnud meil veel isegi see korter käes, mis praegu uhkelt elutoa nime kannab. Oligi lihtsalt üks ruum, kus me magamas käisime. Ja see ruum on tänini oi-oi, kui külm.

Olen korduvalt mõelnud, kas elektriküte tasub end ikka ära ja tänaseks olen otsustanud, et tasub. On muidugi päevi, kus ma ilma sokita kodus käia ei saa, aga ahjule lisaks on pump ikka vääriline tegelane. Arvestades, et meie laed on madalad, siis tegelikult igaõhtune 24 kraadi tundub kordades soojem kui seda ehk oleks 3-meetriste lagedega ruumis.

Muidugi on tasu selle sooja toa eest ka kõrgem kui ehk ise küttes, kuid mugavus on ju ka tänapäeval midagi väärt. Meie pump on natuke vanem mudel (nüüdseks), sest tehnika areneb ahvikiirusel ja kaks-kolm aastat vana agregaati peetakse tänasel päeval juba vanuriks. Selle vanema mudeli häda on muidugi kõrgem energiatarbimine. Arvestades seda, et mu ema ostis endale sama firma pumba kevadel ja tema elektriarved ei ole meie omaga võrreldavadki. Just üks päev rääkisime, et võrreldes eelmise talvega on tema tarbimine tõusnud vaid 20€ võrra. Niimoodi mõeldes on ju see täiesti tühine summa, arvestades, et sul on olematu vaevaga tuba kogu aeg normaalselt soe. Meie pump tarbib elektrit küll rohkem, kuid tuleb arvestada ka seda, et maja ei ole nii soojakindel, lisaks on see kordades suurem ka.

Enne, kui me endale ahju lasime elutuppa ehitada oli samuti diskussioon selle üle, kas on ikka mõtet. Ehk peaksime hoopis teise pumba ostma. Mina olin sellele kategooriliselt vastu, kuid Peremees mitte. Praegu on mul hea meel, et ma sain jälle oma tahtmise, sest kõige suurem probleem, mis elektriga kütmisel kaasneb on see kuramuse õhu kuivatamine. Meie toatermomeeter näitab konstantselt LL%, mis tähendab, et õhuniiskust on ruumis alla 20%, kuid normaalne on umbes 50% ja isegi natuke enam. Ilmselt tuleb soetada õhuniisutaja, sest talvisel ajal ei möödu ühtegi hommikut, kus silmad on paistes, kurk ja nina täiesti kinni.

Aga kui kokkuvõtvalt mõelda, siis mina olen igati õhksoojuspumba poolt, iga kell. Noh, eeldades, et mul ikka ei ole tuhandeid eurosid taskus, sest siis valiks ma kindlasti moodsama ja uhkema küttelahenduse.

Sellest, kuidas tuba jälle omamoodi näo sai

Meie aasta sai küll suurepärase alguse. Natuke kordaminekuid kodustes tegemistes, teine natuke isiklikus elus. Eks ole ju teada-tuntud tõde, et oota ja kõik laabub! Aga katsu sa seda naisterahvale selgitada, hehe!

Kuna see blogi kajastab peamiselt siiski koduseid toimetusi, siis räägime parem sellest.

Igatahes eile, Peremees, lõputult tubli mees nägi 13h vaeva ja meil on nüüd täiesti adekvaatne ja arvestatav põrand! Hurraa!

Käisin ja vaatasin eile koguaeg ammulisui seda imevärki ja tõesti-tõesti mulle niiiii meeldib meie põrand.

Appi!

Meeldib!

Nüüd on veel vaja ainult miljon meetrit põrandaliiste, sama palju ja ruloo hankida ja valmis meie beebike ongi!

PS! Kui keegi teab, kuidas seda idiootset WordPressi uuendust hallata, tõsta käsi ja aita mindki!

Sellest, kuidas väikesed asjad on tegelikult suured

Jõulukuu on praktiliselt möödas ning terendamas on uus ja võimalusterohke aasta.

Kui jätkata eelmises postituses püstitatud eesmärkidega, siis võin öelda, et nendega on nüüd korras. Saime võõbatud nii korstnajala kui ka seinad, plaaditud ahjuesise ning isegi maalid seina riputatud. Pildipostitus kodust ja tehtud töödest tuleb ilmselt mõne aja pärast. Olen sellele juba kaua mõelnud, et peaks sõbranjelt kaamerat laenama ja mõne uhkema (loe: arusaadavama) pildi tegema ilusamatest nurgakestest. Nüüdseks silmailu juba jagub!

Aga mis kõige tähtsam- me ostsime endale just hetked tagasi põranda!! Wopidoo. Mulle oli see natuke ootamatu, sest pidime kevadeni ootama ja natuke ressursse koguma, kuid Jõuluvana oli see aasta nii hea, et saimegi ostu sooritada palju varem.

Üldse olid paljud selle aasta kingid nii head ja praktilised- näiteks kinkisid sõbrad meile lipu! Ma olen nii kaua unistanud ja mõelnud, et peaks.. ilus ja isamaaline on ikka tähtsatel pühadel lipp heisata. Ja siis järsku- oligi olemas. Nii hea kink!

Aga põranda juurde tagasi tulles- poes võttis valik ikka jube kirjuks silme eest. Ja muidugi seda põrandat, mis minu hingele pai tegi, me ei saanudki. Hoopis ostsime sellise, mille ma esialgu absoluutselt välistasin. Eks siis ole näha, kas oleks pidanud oma mõtetele kindlaks jääma või võib Peremehe teinekordki poodi saata.

Põrandapanek saab teoks esimestel uue aasta päevadel, seega fingers crossed, et me hea valiku tegime!

Aa ja kuidas ma sain unustada! Saime lõpuks ka seinalambid! Oleme, ma arvan, et ei valeta- umbes 10 korda käinud K-Rautas vaatamas ühtesid seinavalgusteid ja Rakvere poes oli koguaeg üksainus ja seegi näidis. Teistes poodides oli neid kaks, mis olekski meile sobinud, kui üks poleks asunud Võrus ja teine Saaremaal. No tere tali! Täna Peremees ütles nii muuseas, et vaatame korra lampe ka. Mul polnud need enam meeleski ja ainus, millele ma suutsin mõelda, oli põrand. Ja oh imet- seal nad olidki. Täpselt kaks tükki nagu meile jäetud. Halleluuja! Nüüd on meil igatahes pärast lõputuid otsinguid lambid seinas.. mis muidugi teeb mõttetuks selle kalli Fifa19, mis ma soetasin altkäemaksuna. Seda selles mõttes, et ma vahepeal ei suutnud enam kannatada ja hakkasin hoopis põrandalambile mõtlema. Aga juhtmed olid seinale juba veetud ning rippusid seal õnnetult. Lootsin, et äkki mänguga meelitades paneb Peremees juhtmed haihtuma ja mina saan endale sobiva lambi. Sellest siis nii palju..

Sellest, kuidas me vist talveunne jäime

Meil siin Eestimaal figureerib poole kohaga talv. Ja meie ehitustööd vist jäid seetõttu talvunne. Noh, tegelikult ma valetan, sest Peremees askeldab tihtipeale millegi kallal ja mina.. mina lihtsalt olen. Mul on koguaeg nii suur väsimus, et kui ma tööl ei peaks käima, siis ma vist magaks hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni.

Kui muidu Owe ei ole mind utsitanud midagi tegema väga ja olen ikka ise kohusetundlikult oma projektidesse suhtunud, siis nüüd mainib ta nädalas ikka mitu korda, et millal need seinad siis värvitud saavad. Ja mul on natuke juba piinlik ka sellepärast. Ma tean, et olen laisk, aga luban, et enne jõulupidustusi ma need seinad värviga katan! Või noh, mõnegi.. Kui mõtlen, mis siis täpsemalt värvikihi alla minema peavad, siis 1) kaldsein 2) garderoobi seinad. Ei ole ju palju. Eksju..

Trepiga seoses, ma ei teagi enam, mida teha sellega. Selge on see, et üle me seda millegagi ei löö, meile jääb vana ja kriuksuv (loodetavasti mitte varsti kokkukukkuv) trepp. Siiani tahtsin ma kindlasti selle ka valgeks värvida. Aga mul vist hakkab see valge hullus üle minema ja tegelikult, kõik asjad ju ei saa valged olla. Ok, värvime pruuniks? Ei värvi, sest siis jääb see trepiauk nagu mingi suur kuristik- pime ja tume. Mida ma siis teen? Peremees pakkus, et jätame naturaalseks. Ee, ok, mulle just meenus see aeg, kui ma üritasin ilmselt sama rohelist värvi maha saada meie telekalaualt.. noh, lõpuks see muidugi õnnestus, aga ikka ilgem jebimine oli. Aga samas, mulle meeldiks selline trepp ja ilmselt tuleb need jalad sealt tagumiku alt välja võtta ja üles leida jälle see sisemine ehitusfanatt..

Aga igatahes, kõige tähtsamast! Peremees, tubli mees ehitas vahepeal tuulekindlaks meie elutoa taguse seina ja paigaldas trepi peale uue ja uhke ukse, et meil veel natukenegi soojem oleks. Ja tundub, et tema süsteemid toimivad. Vahepeal on külmaraadid isegi alla -10 läinud ja meil ei löö veel ükski pingviin elutoas kulpi! Esialgu planeeritud otsaseinad jäävad siis järgmisesse aastasse. Ehk ikka elame talve üle.

Üldse on juba praegu nii mõnus kodus olla. Tõime eelmisel nädalavahetusel tuppa kuusepoisi, mida Maru küll elu eest hävitada üritab, aga siiani on see siiski vastu pidanud. Ehk sellepärast, et Owe lasi kuusejala põranda külge kinni või leidsime lihtsalt sitke isendi?! Kes teab. Ja kuna praegune kuusk on suurem, kui eelmisel aastal, siis pidime tuba ümber tõstma ja ma valetan, kui ütlen, et ma ei olnud räigelt pöördes sellest. Tegelikult vahetasime vaid teleka ja diivani asukoha omavahel ära.. aga peab ütlema, et nii mõjub kõik paremini. Ahjusoe jõuab ilusti diivanil istudes sinna ja kuna meil on nüüd hiiglaslik teler, siis sobib ka see paremini suurde seina.

 

Sauu