Sellest, kuidas hing ikka uusi asju tahab

Mulle tundub, et pärast seda, kui meie köök kasutuskõlblikuks sai, on merre voolanud ikka suur hulk vett. Tõsiasi on aga see, et möödas on vaid paar kuud ning natuke aega laisklemiseks.

Paraku on minu sisemine (kodu)shopahoolik siiski veel elus ning kuigi ma tean, et arukas oleks kevadiseks eeskoja ehitamiseks raha koguda, tahan ma ikka uusi asju osta. Peamiselt kööki ning õnneks on tegemist siiski tarvilike asjade, mitte suvalise träniga.

Viimane ost saabus meile alles mõned tunnid tagasi ning kööki ehib nüüd külmikuga samas seerias kasvanud röster.

Jah, tagasein on endiselt vuukimata. Peremees lubas jõuluks. Jään ootama.

Millegi pärast olin ma koguaeg täiesti kindel, et punane saiapraadija meile kolib, kuid kui ostu eest tasunud olin, alles siis hakkasin mõtlema, et mis saab, kui see üldsegi ei sobi. Õnneks on väike kirsipunane mašina üsna kenake ning minu arvates sobib see tasapinnale hästi. Kuna samasugust on ka veekeetjat, olin vahepeal valiku ees, et kumb siis ikka soetada. Mõlemad meie kööki sobinud ei oleks. Määravaks sai see, et alates köögi valmimisest, on ainult kahel korral tarvis läinud kuuma vett ning selle saime me edukalt kohvimasinast, aga röstleivast unistasin ma kordades rohkem.

Väga tähtsad lisad köögis on ka mikrolaineahi ning kappide ülasokkel. Sokliga oli õnneks lihtne- kuna me ei viitsinud jamada ja paigaldasime pehme ventilatsioonitoru (mis on oi-oi, kui kole) ja härrad kassid ei kavatsenudki lõpetada kapi otsast käimist, ei olnud pikalt mõtlemist ning tuli Baltestisse uus tellimus sisse anda.

Mikrokaga oli vahepeal selline teema, et mina poleks seda ostnudki. Muidugi oli veidi ebamugav osasid toite soojendada, aga siiski mitte midagi ületamatut. Lisaks olin ma kogu oma tavaari juba paigutanud pinnale, mida kasutasin riiulina, kuid mis siiski igataes ühte integreeritavat ahjukest. Peremehe sõna jäi peale ja nii see agregaat tee meie koju ka leidis.

Ostsime ka ennetavalt talvele mõeldes uue välisukse, mis peaks meid hulleimast külmumissurmast päästma, aga eks siis ole näha. Veel tuleb enne miinuskraade natuke ajutiselt ruumi siiski soojustada ja selle töö võtame lähiajal ette.

Samuti saavad pärast aastat (või natuke isegi rohkem?) vaagimist endale kardinad ette ka elutoa aknad ning talvise rüü selga koridori pikk aken. Kuna need tooted on alles valmimisel, siis pildile ma neid püüda pole saanud. Aga varsti… sest mul on veel magamistoaga ka natuke mõtteid.

Tsutsufrei ja järgmise korrani!

Sellest, kuidas ma terve suvi otsisin ühte lauda

Kuigi ma väga ei lootnud, et see blogi veel kellegi eluvaimu näeb, siis siin me oleme. Tööd on küll valmis, aga minu õnneks kahjuks ei valmi ju oma maja kunagi ja koguaeg mõtted liiguvad, et mida järgmiseks teha.

Endiselt on meil mingid nipet-näpet tööd tegemata, sest Peremees kategooriliselt keeldub isegi remondist mõtlemast. Ma natuke tahaks talle seda pahaks panna, aga ega väga ju ei saa, sest tööd on rügatud küll ja veel rohkem. Las ta siis natuke tõmbab hinge.

Igatahes on enamus suvest kestnud perekond Hallikute söögilaua saaga, aga see ei ole ju uudis, et ma kas ostan asjad ära a) läbimõtlemata ja kiirelt või b) valin ja kaalun igat varianti väga põhjalikult (ja suure tõenäosusega lõpuks saan närvivapustuse).

Köögiremondi alguses oli mul kindel visioon, et tahan valget puidust söögitoakomplekti, aga kui meenutasin, et meil on kaks kassi, kelle elu missioon on vara lõhkuda, siis valge laud jääb kindlasti mängust välja. Ja siis ei suutnud ma otsustada, kas hele tamme toon sobiks meile kööki või mitte. Tehniliselt on see väga tagasihoidlik valik, kuid kuna meil on niigi palksein ning põrand ja töötasapind tammekas, siis kas see liiale ei lähe. Otsustasin, et ei lähe. Järgmine küsimus – kas kandiline laud või ümmargune. Mulle meeldiks ümmargune, aga sellised, mida saab ka pikendada (sest meil vahel ikka käivad külalised veel) maksavad hingehinda ja mina ei ole nõus rahakotti avama. Aga samas mulle tundub, et 120 pikk kandiline laud jääb nagu elevant keset tuba.

Oeh. Ilmselgelt olen ma selle teema enda jaoks juba nii üle mõelnud ja oleks pidanud kohe alguses hetke ajel tegutsema.

EDIT: Kõik see meeltesegadus sai kirja eile. Otsustasin, et kuna praktilisus on siiski tähtsam, kui silmailu, ostame me ühe pikendatava kandilise laua, aga sinna juurde ei taha ma toole, mis on samast komplektist, vaid midagi muud. #bipolarmuch

Et siis järgmine postitus tuleb jõulude paiku toolisaaga kohta?

Sau.

Aa ja ma tahaks panna elutuppa päris kardinad, aga ma ei saa, sest meil ei ole normaalset diivanit ja me ei saa osta normaalset diivanit, sest mul on osad seinad veel värvimata.. ja ma ei saa seinu värvida, sest magamistoa remont on tegemata. Ehk ma ei saagi kardinaid?!

Sellest, kuidas me edasi läheme

Kulus enam-vähem kolm ja pool aastat ning täpselt 102 postitust, et meie kodu saaks valmis. Või noh, mis valmis. Pigem kasutuskõlbulikuks. Endiselt ootab oma järge eeskoda, mille tõenäoliselt lapime kinni küll veel nüüd varsti, kuid uue ehituseks läheb alles järgmisel kevadel.

Köögi, vannitoa ja esikuga oleme me mõlemad päris rahul, eks nipet-näpet tahab veel tegemist, aga suures plaanis on kõik täitsa mõnus.

Ülemise korrusega on aga nii, et ega see meile enam väga ei meeldi. Ilmselgelt on nõnda pika aja vältel muutunud nii maitse kui ka oskused ning eks see esimese aasta ehitus oli nagu ta oli- peaasi, et valmis saaks.

Magamistoas oleme me teinud ainult kerge uuenduskuuri tapeedi ja seinavärvi näol, aga tegelikult tahavad seal seinad soojustamist ja põrand tõstmist. Mul on hetkel detailselt isegi silme ees, milline lõpptulemus mulle meeldiks, aga eks ole näha, millal selle remondiga võiks ja tahaks pihta hakata. Uude magamistuppa tuleb kindlasti ehitada ka riidekapp, sest noh, garderoob ju meil kunagi valmis ei saanudki.

… sest otsustasime, et tegelikult oleks ilmselt mõistlikum ehitada see ruum teiseks magamistoaks. See aga tahab suuremat tööd, sest mõne ruutmeetrisest onnist tuleb mingil viisil leiutada viisaka suurusega ruum.

Üldse on meil ülemise korruse planeering nii kohutav, sest kunagi me ei suutnud välja mõelda, kuidas oleks parem ja nüüd peab sellega leppima. Meil on peaaegu 30 ruutmeetrit suur magamistuba ja pisike kunku.. nagu Harry Potteril. Need kaks mõistlikult jaotatuna oleks tegelikult ideaalne suurus kahele magamistoale. Elutuba on aga nagu koppel, kuid seda ei saa ka kuidagi jagada, sest seal on ainult üks küttekeha. Nokk kinni, saba lahti. Eks tuleb natukene aastatega kogunenud kavalust kasutada ja kuidagi need toad mõistlikumaks muuta.

Et kokkuvõtlikult võib öelda MOTT – oma maja ei saa kunagi valmis. Peame elu esimese vaba suvepuhkuse ja siis kolime oma töödega tagasi ülemisele korrusele. Stay tuned.. ja ära Peremehele ütle, et ma jälle ehitama tahan hakata.

Sellest, kuidas köök jälle peaaegu valmis sai

Nonii! Aeg lendab ja esimene selle suve puhkus sai juba läbi. Üle mitme aasta olime tõsiasja ees, et tegelikult polegi enam midagi teha, vaid päriselt saab ka niisama oleskleda.

Seda ainult seetõttu, et köök on täitsa kasutuskõlblik ning peaaegu valmis. Nagu ikka on mingid pisitööd- plaatide vuukimine, ülasokli paigaldamine, samuti tuleb soetada natuke inventari juurde ja vist ongi valmis.

Muide kui esialgu plaanisime õhupuhastile vedada ventilatsioonitoru, mis silmale on ilus ja jääb nähtavale, siis esimene õhtu seinakappidega näitas, et see plaan ei tööta mitte. Härrad neljajalgsed arvasid, et kapipealsed on väga head kohad, kust kõrgustest välja vaadata ning teisi käpaga lüüa. Õnneks kiire kõne Baltestisse ja juba oligi tellitud ülasokkel, et järgmine telefoninumber, mida valida, ei oleks kodukindlustuse infoliin.

Meie kauaoodatud külmkapp külmutab rõõmsalt toitu ja esimesed roadki on pliidil valminud. Viimasena ühendaski Peremees veesüsteemid ja õhupuhasti. Kapid koguvad aina enam igasuguseid vidinaid ja kuigi ma algul arvasin, et ega meil ju palju asju pole, siis juba praegu näitab elu muud.

Saime kätte ka esimese sünnakingi, mis oli nii üle võlli, et ma korraks mõtlesin seda mitte vastu võtta. Mu vanemad kinkisid meile Jura E80 kohvimasina, mille hind on kergelt öeldes jahmatav. Kuigi me mõlemad oleme Peremehega kohvisõbrad, siis ulmelistes kogustes me seda ei joo ja täiesti oleks piisanud algelisest automaatsest või filterkohvimasinast. Samas tuleb tunnistada, et pärast esimest tassi kohvi ei olnud ma nõus enam masinat loovutama. Aga nagu meie peres ikka kombeks, siis samal hetkel sain aru, et masinaga pole kõik päris korras ja kohvipuru sahtli nurgast immitseb mingit vedelikku välja. Nii ma siiski pidin masina ära andma, et keegi targem selle terveks raviks.. aga vähemalt saab varsti jälle head kohvi hommikuti juua. Loodetavasti tervest masinast tulnud kohvi.

Aga kuna pikk jutt on teadagi jutt, siis vaatame paari pilti.

Sellest, kuidas tuleb valida, kust asju osta

Nagu ma juba varasemalt öelnud olen, oli Peremehe unistus üks suur ja punane retrokülmik. Õnneks või kahjuks valik ulmeliselt suur ei ole, kuid pakkujaid on nii mõnigi. Kindlasti ei mahtunud meie eelarvesse uhke Smegi külmkapp, mille eest oleks pidanud lunastama peaaegu kolm tuhat euroopa raha. Vaatasin läbi kõik poed ning pärast väikest taustauuringut otsustasin, et ostame kapi Alfashopist. Kuigi mul kokkupuude antud ettevõttega puudus, oli klientide tagasiside väga positiivne ning teenindus asjalik. Samuti puudusid igasugused makseraskused või ohumärgid, mis oleksid pidanud lambi pea kohal põlema panema. Tellisin külmiku ära aprillikuu lõpus ning lubatud tarneaeg oli 2-4 nädalat ehk hiljemalt maikuu lõpus oleks pidanud kaup kohal olema.

Ootasin kannatlikult mai lõpuni ning juunikuu alguses võtsin ettevõttega ühendust, et millal see kapipoiss siis jõuab. Teatati, et tehasel on tarnega probleeme, kuid õigepea kaup siiski tuleb. Ja nii juhtus veel kaks korda, et kirjutasin neile ise igasugustesse võimalikesse kanalitesse (ainult Facebookist vastati üsna kiirelt, aga see oli ka enamasti “kohe uurin” ja rohkem neist kuulda polnud, haha), kuid kapist polnud haisugi. Kuni lõpuks eelmisel nädalal võeti minuga ise ühendust ja öeldi, et tarne hilineb veelgi ning eeldatav saabumisaeg on juulikuu keskel. No tere hommikust. Kaks ja pool kuud ma ei olnud nõus ootama ning palusin ostusumma tagastada. E-mailidele ma jälle vastuseid ei saanud, seega suhtlesin Facebookis, kus paluti mul jälle oodata, kuni nad asja uurivad, kuid õnneks oli järgmiseks hommikuks siiski raha tagastatud.

Paar nädalat tagasi tekkis mul paanika, kui teist korda tarneaega pikendati ja uurisin teistelt ettevõtetelt, et kas saaksin kapi hoopis neilt ostaja enamasti olid vastused samad – tarneaeg kuni 4 nädalat, sest külmikud on tellimisega ja Eesti laos neid ei ole. Seetõttu olingi nõus veel ootama, sest mõlemal juhul oleks pidanud kaup saabuma enam-vähem samal ajal.

Eelmisel esmaspäeval võtsin ühendust Expert tehnikapoega, kus üks väga-väga-väga asjalik ja meeldiv tütarlaps Ketlin mulle kohe kapi tellis, mis muideks jõuab Eestisse juba ilmselt sellel nädalal. Kahjuks oli see kapp aga oluliselt kallim sellest, mida me proovisime esimesel korral osta, aga noh.. eks lollidelt tulebki raha ära võtta. Sellest olukorrast ma õppisin nüüd vähemasti nii palju, et a-l-a-t-i telli legaalsest kohast endale asjad, mitte ära otsi soodsat hinda. Eksole?

Aga noh, kaua tehtud kaunike, et see ilus punane kapp meil siis kestaks ka, hehe.

Sellest, kuidas vahepeal asjad arenenud on

See trall köögi inventariga viis mind eelmise nädala lõpuks sinnani, et kõik oli paras pudru ja kapsad. Ei teadnud ma, mis on tellitud või vaja tellida, mille eest on makstud, millal miski saabub ja lõpuks läks mul rahaarvestus ka lappama nii, et ma olin paras inimvare. Õnneks tuli kohe koju Peremees, kes asja üsna rahulikult võttis ja õigepea saime selguse majja kah.

Köögimööbel saabuski samal nädalal, kui ma selle välja hõikasin ja sel nädalavahetusel said ühel päeval kokku alumised kapid ning teisel päeval jukerdasid Peremees ja tema onu nende paigaldamise, töötasapinna ja käepidemete kallal.

Ma usun, et meil oleks ammu juba köök valmis, aga kuna Peremees käib veel ikka nädalasiseselt komandeeringus, siis vaba aeg on väga piiratud ja paraku asjad venivad. Kui tuli teade, et köögimööbel on teel, tellisin veel kiirelt nõudepesumasina ära, et see oleks olemas paigaldamise ajaks. Masin saabus reaalselt mingi kahe päevaga ja kõik tundus ok olevat… kuniks tuli hakata seda ühendama. Kui me vett majja vedasime, siis ei olnud plaanis üldse nõudepesumasinat hankida, sest titekarja ega suurt pere meil ei ole ja käsitsi saab ju ka pestud. Niisiis tuli vee äravoolutoru välja põrandast. Ja muidugi, kui ma otsustasin, et ei me ikka ostame masina, jäi see toru nõudekale ette. Peremees mõtles ja jantis seal mitu-mitu tundi ja olime kindlad, et ainuke lahendus on põrand lahti lõhkuda ja torude paigutust muuta. Õnneks siiski piisas ainult väikesest lõhkumistööst ja paika see masin saigi.

Eile, kui mina olin staarhaljastaja ja tegelesin aiatöödega, paigaldas Peremees toas ülejäänud tehnikat ning valamut, mis samuti vahepeal kohale jõudis ning plaatis töötasapinna tagust seina. Päev oli üüratuma pikk, kuid siiski edukas, sest õhtul kell 22 olid kõik alumise rea tehnikavidinad paigas. Plaadid ka. Küll vuukimata, aga seinas. Vett ja kanalisatsiooni ainult ei ole, sest mingil jabural põhjusel tulevad enamus trapisüsteemid ebasobivates suurustes ja Peremees andis mulle ülesandeks poest uus komplekt osta ning see oma peaga paika panna.

Järgmisel nädalal hakkab meil puhkus ja olen positiivselt meelestatud, et selleks ajaks on meil ehk köök valmis ka. Juhhei. Tõenäoliselt jääb puudu ainult mikrolaineahi, sest kuigi see oli tellitud, jäi ta tee peal kadunuks ning uue saabumine võtab aega. No mis seal ikka, sellega õnneks kiire ei ole.

Külmiku saaga väärib aga eraldi postitust, et tulevikus, kui tahan rumalaid otsuseid teha, saan seda lugeda ja ehk tuleb mõistus koju tagasi.

Sellest, kuidas köök peaaegu valmis sai

Nii kui mingid kraadid ülespoole nulli kerkivad, kaob viimanegi viitsimise raasuke toas aega veeta või mis veel jubedam- remonti teha.

Paraku oli meil köögis siiski vaja enne mööbli sisse toomist ühtteist nokitseda. Jumal tänatud, et Peremehel oli natuke rohkem, kui vaba nädalavahetus ja nii oli eile minu töölt saabudes lõviosa asjadest tehtud. Kolm seina said selga värvikihi ning üks tapeedi. Laed ja põrandad said liistud ning isegi enamus pistikuid sai omale kohale. Natuke on siiski veel teha, kuid see on puhtalt minu pärusmaa. Otsustasime, et võõpame üle pliidi, sest see punane telliskivi ikka silmale väga kena ei ole. Niisamuti tuleb natukene veel vahatada aknalauda ja palkseina, mis värvikahjustusi sai. Ja siis vist ongi valmis. Aa ei ole. Elektrit tuleb ka vedada, et mikrolaineahi ka töötama saaks kunagi. No ja siis on valmis.. enam-vähem.

Nagu ma ütlesin, oli Peremees eile ääretult tubli ja koju jõudes oli köök nagu kellegi teise kodust pärit. Ok üks apsakas juhtus, aga see pole absoluutselt meist olenev. Nimelt ostsin ma kaks rulli tapeeti kööki, aga ilmselt oli üks neist praak ja nüüd on seinas kerge värvierinevus.. aga ma arvan, et elame natuke aega sellega, eks siis ole näha, kas jääb häirima või mitte.

Esmaspäeval helistati mulle jälle seoses köögimööbliga ning üsna kindel on, et see nädal saame me hunniku kapimolekule kätte kah. Tellimus on valmis ja edastati kullerile. Hurraaderii. Nii rõõmsad lood ei ole paraku tehnikaga, sest nende tarneajad on hetkel veel teadmata. Külmkappi lubati käsi südamel juunikuu lõpuks, aga ma igaksjuhuks ei looda. Aaa.. nõudepesumasina tellisin ära. Sellega vast üle ei saa hehe.

Sellest, kuidas kõik valesti läheb

Ma isegi ei oska praegu öelda, mis mu peas toimub. Kui siin mõni aeg tagasi tegin nalja, et ma saan närvivapustuse ja paanikahoo, siis ilmselt nüüd on asi naljast kaugel. No tõenäoliselt võib-olla ma veidi panen üle kah, aga no ma olen ikka ärritunud as fuck.

Alustame väikestest asjadest. Tellisin kohvitassid. Punased ja nunnud. Olin täiesti veendunud, et need tulevad lubatud 2 tööpäevaga ja enne, kui ma aru saan, luristan päikesetõusul neist kohvi. Sittagi. Esiteks jäid tassid hiljaks ma-ei-tea-mitu-päeva ja kuna ma ei olnud sellega arvestanud, siis seisid need veel teine mitu päeva seal pakiautomaadis ka. Ok. Saime lõpuks tassid koju ja ohohoo, need on mingid üliminid. Ma ei tea üldse, mida ma mõtlesin, kui need ostsin või kas ma üldse mõtlesin. Igatahes tellisin ma uued (seekord ikka kontrollisin hoolega, kui suured tassid on), saatsin vanad tagasi ja nüüd ootan uusi ning seda, millal mulle ükskord raha ka tagasi makstakse. #lasemindmaha

Nii. Aprilli lõpus tellisin kuskilt karutagumikust külmiku, sest meil oli ju kindlasti vaja 1) punast 2) retrtot 3) suht soodsat. No väga hea, mingi Ruslan kirjutas mulle vigases eesti keeles vastu, et kaup saabub 2-4 nädala pärast. Loomulikult nägin ainult mina seda esimest numbrit ja juba kolmandal nädalal hakkasin ma meelitama, et no kus kaup on. Läheb aega. No läheb, siis läheb, aga mai viimasel nädalal lubati kindlasti kapp minuni toimetada. Eile siis hakkasin jälle suhtlema, et tere-tere Russ, kus mu kapp on. Oi-oi-oi, aga teate, see jõuab juuni lõpus. What the shitttt. Ma olin nii pissed off, et päriselt ka pean ootama nii kaua või. Muidugi hakkasin ahvikiirusel läbi helistama teisigi ettevõtteid, kellel kasvõi üksainus retrokülmiku pilt kodulehel on. Kõigil sama jutt- tarneaeg ligikaudu 4 nädalat. Oh, ma ei või. Mul oleks praegu päris tõsiselt 100g kangemat vaja. #lasemindmaha #vol2

No ja tehnika pidi ka eile või täna saabuma, aga mida meil ei ole, on tehnika ja ma isegi ei viitsi selle peale enam närvi minna. #lasemindmaha #vol3

Sellest, kuidas ma alati kõike vastupidiselt teen

Mulle on külge hakanud mingi eriskummaline komme. Tavaliselt, kui ma ei oska mingis asjas seisukohta võtta, siis arutan asja a) emaga või b) plikadega. Peremehelt ma ka küsin arvamust, aga üldiselt see ei klapi minu omaga ja teen seda rohkem viisakusest.

Ja nii ma olengi küsinud nõu, kui ei osanud valida tasside, külmkapi, köögimööbli ja seinaplaatide valikute vahel. Minu strateegia on seni olnud see, et tõmban inimesed vestlusse, nad mõtlevad hullult kaasa, diskuteerivad.. ja ma teatan neile, et aa kuulge, ma ostan ikka selle esimese variandi, mis mitte kellelegi ei meeldinud. Eranditult kõik ülalnimetatud ostud on nii lõppenud.

Viimane kord olin hädas neljapäeval ehituspoes, kus ema ütles, et seinaplaadid ei ole ilusad. Manni ütles seda. Merily ütles seda. Isegi Peremees natuke vihjas, aga üldiselt oli tal vist savi. Ja ma ostsin plaadid ära. Endale tundub, et ehk natukene isegi kellegi kiuste. Aga tegelikult mulle see rus party ikka meeldis kah.

Aga kui küsida, kas kõikidest ehituspoest ostetud asjadest midagi omale kohale ka sai, siis nope. Esiteks oli nädalavahetusel ilus ilm. Teiseks tõdesime Peremehega mõlemad, et praegu on nii vastumeelne üldse midagi teha peale lesimise ja grillimise ning otsustasime, et ehk mõni teine vaba päev on produktiivsem.

Ma usun, et need helged mõtted saadavad mind täpselt seni, kuni õigepea ja üsna ühel ajal saabub kogu köögisisustus ja ma siis siin üksinda kodus pean elama nagu laohoones. Ja vot siis ma alles kirun enda laiskust.

Sellest, kuidas ma korraks paanikahoo sain

29. aprillist kaheksa nädalat on ei rohkem ega vähem, kui 25. juuni. Täna on 19. mai.

Eile mõtlesin, et kirjutan Baltestisse uurimaks, kuidas meie tellitud köögimööblil läheb. Ja natuke ka võib-olla sellepärast, et kontrollida ega mind ära ei ole unustatud. Kannatamatus lööb ka jalaga tagumikku. Ma üllatan iseennastki, sest ma ei teadnud, et olen nii kärsitu.

Igatahes oleme siin viimased nädalad lulli löönud ja ainult mõelnud-rääkinud, et peaks üht, teist ja kolmandat tegema. Baltestist vastati mulle täna hommikul aga ootamatult, et köögimööbel on valmimisel ning nad loodavad kauba järgmisel nädalal välja saata. Ee, mis asja. Oota, aga mul pole ju tapeetigi. Ega värvi. Ega viitsimist enam remonti teha. Helistasin ruttu Peremehele, et appi-appi, mis nüüd saab.. aga tema vastas stoilise rahuga, et eks tuleb nädalavahetusel ära teha asi. Õhh. Mulle ei meeldi see plaan, aga ilmselgelt tuleb asju teha, sest muidu on meil varsti köök kappe täis ja ole siis mees ning tee viimistlust, onju.

Ja pärast esimest paanikahoogu kirjutasin igaksjuhuks sinna ka, kust külmkapp tulema peaks. Kes teab, äkki ootab juba ukse taga..