Püsimatud hinged, mis muud. Mind ajas närvi Peremehe suutmatus jalanõusid panna uksest sisse tulles paremale ja teda ajas närvi iidamast-aadamast pärit väga inetu stange. Ei tea, kas kumbki on põhjus, miks peaks hakkama uut esikumööblit ehitama, aga just seda me tegime. Nüüd on jalanõud paremal (ja loodetavasti ei vedele enam Peremehe jalatsid igalpool) ning vasakul riidestange. Mulle see stange asi väga meeldib, sest see oli ju ka esialgne plaan, aga varem ei saanud seda kuskile panna.
Hommikul klopsis Peremees riiuli kokku ja mina vahatasin õhtul selle ja pika Peremehe tööriiete kapi ära. Aa, see oli kolmas põhjus, miks me uuesti proovisime- ma ei suutnudki esimesi kappe kunagi üle võõbata. Nüüd on see igatahes tehtud.
Uksematt oli mul üks jube hea.. nii umbes esimese päeva, mil see hakkas ohtralt kummijullasid eritama.. Ämm andis enda varudest ühe (kellel üldse on uksematid varuks?!), aga see on nii piinlikult pisike. Paraku aga ma ei suuda leida 90 laiale uksele ühtegi matti. Mis mõttes? Keegi teab, kust saaks?
Aa, taaskord üks hea lifehack siia. Kui sa arvad, et valge välisuks on juba nii koledaks läinud, et peaks selle välja vahetama, siis proovi puhastamist. Töötab.
Ausalt kah! Tublid kohalikud naised on ajaloos tuhninud ja avastanud, et meie maja tegelik nimi on Mühle villa. Minule teadaolevalt oli see kunagi ka paruni suvekodu. Kahjuks meil väga palju rohkemat informatsiooni ei ole, aga palusin neil kindlasti teada anda, kui midagi peaks veel välja tulema.
Mille üle on mul veel rohkem hea meel, on see, et minu kuulsad esikuuksed on nüüd tuhat korda kuulsamad (ülemisel pildil paremal). Ilmselt palun need endaga kirstu kunagi kaasa ka panna.
PS! Remondilainelt nii palju, et parim, mis me oleme suutnud ära teha on ülemisel korrusl lambipirnide ja vannitoas boileri vahetamine. Lampidega oli hea kild see, et olin juba uusi juurde soetamas, sest üleval on endiselt natuke vähe valgust. Jumal tänatud, et üks pirn enne läbi põles ja ma hoopis selle uue ostsin, sest kogemata läks tuba palju valgemaks. Täna ostsime teistesse lampidesse ka uued ja saagu valgus! Isegi natuke liiga palju sai. Aga see on minu lifehack teile, kui soovite sadu eurosid säästa. Remondini jõuame ehk ka… kunagi.
Õnneks seekord ei laiene mina (keskmisest rohkem vähemalt mitte), vaid taaskord tuleb tõdeda, et oleme oma majast ostnud järjekordse korteri. Mitmendat korda ma seda siin juba hõiskan? Päris mitmendat vist.
Igatahes, ma ausalt isegi ei mäleta, kas olen sellest kunagi juttu teinud, aga meie maja külge on ehitatud mingil ajajärgul üks onnike, mida kasutati ainult ühe vanaprouakese poolt mõnel suvel 1-2 korda, kui ta siin marjul käis. Korter asub maja eesmises küljes ja see on juba välimuselt väga inetu. Oleme üritanud igal viisil omanikega jõuda kokkuleppele, et nad tuleksid ja teeksid siin midagigiii, aga tühjaks hääleks kõrbes see jäigi. Kedagi ei huvitanud, et voodrilaud seinas juba hakkab alla kukkuma ja kõik sumisevad tegelased endale sinna pesa on teinud. Samuti pakkusime välja, et aga müüge meile, me teeme selle ise korda. Ei, emotsionaalne väärtus. Oeh. Olin juba lootuse kaotanud, et me üldse selle kunagi enda kätesse saaks. Kuniks.. ühel päeval läks ikkagi teisiti. Kartsin küll, et mu kurjad kirjad omanikele ehk tekitavad kiusu ja enne müüvad teisele (üks naaber soovis veel, kuid ilmselt pakkusime üle ta summaga), aga õnneks läks teisiti. Ma ütlesin Peremehele ka, et kui naabrid peaksid siiapoole maja tulema, siis mina kolin siit ära. Ja mõtlesin seda tõsiselt ka. Nüüd vähemalt ei pea kuskile minema.
Kui me siiani ikkagi üsna aktiivselt otsisime endale maja, et ruumi juurde saada, siis nüüd tekkis mu sisse hoopis mõnus rahu. Jah, muidugi ma tahaks mingil ajahetkel elada majas, kus kellegagi ei pea arvestama ja võid teha, mis soovid, siis praegune seis on ka mõneks ajaks päris hea.
Muidugi tuleb selle korteriga (kaks tuba ja köök + esik) teha palju tööd, aga võrreldes meie ülemise korruse seisukorraga tundub see nagu nohu. Oleme praeguseks juba välja mõelnud enam-vähem, kuidas seal ruume jaotada ja mida teha. Minu õnn on see, et saame endale alla korrusele teha elutoa ja üles uue korteri katusele hoopistükis rõdu!
Seega uued tuuled on puhumas ja kuigi me koheselt ilmselt seest ehitama ei hakka, siis mõnel teisel korral räägin plaanidest väheke lähemalt küll.
No ilmselgelt paar päeva meil ehituse ja remondiga ei läinud, aga arvestades viimase aja tegemisi, siis sellegipoolest üllatavalt kiirelt. Paraku aga sai Peremees toimetada ainult enamasti siis, kui laps magas ja nii need päevad venisid. Aga nüüd on tuba valmis ja mulle täitsa meeldib.
Pärast lae alla võtmist alustasime- nagu ikka- seina ehitusega, millele järgnes pahteldamine, lihvimine, pahteldamine, lihvimine, pahteldamine ja lihvimine. Minu jaoks nii hirmsad tööd, et hoidsin kohe heaga eemale. Siis viskasin kiirelt seina kruntvärvi ja vana korstnajala, mille esialgu kunagi tegin struktuurvärvi ja rulliga, lasin ka pintsliga hoopis üle. Meil alumine korrus, kus on koridor ja vannituba, on nii tehtud ja mulle kuidagi väga meeldib see tulemus, seega otsustasime, et Oliver saab ka endale ühe vaese mehe krohvi meenutava nurgakese. Kui värvid kuivanud (ja taaskord möödas mitu päeva, sest meil oli vaja sünnipäevad ära pidada), said päris õige värvikuue selga ka kolm ja tapeedi alla üks sein. Tööd konti ei murdnud, aga see pidev tolmu sees elamine mulle küll ei meeldinud. Enne last oli lihtne- pigistasid silma kinni, köhisid kurgu puhtaks ja elasid edasi, aga nüüd on üks nelikveoline põnn, kes millegi pärast tahab absoluutselt igal pool mängida ja olla ja siis tuleb teda ekstra pingsalt jälgida.
Aa ja kuidas ma sain unustada- uksed tulid ja kohe pani Peremees need ka ette. Jah, elutoa osa on nüüd märgatavalt pimedam, kui enne, aga õnneks päris kotis ei ela. Uksed ise on niiii-nii ilusad ja kuigi need on pidevalt mingi venna ila ja näpujälgi täis, siis endiselt meeldib tulemus mulle väga. Saangi keskmiselt rohkem lapiga jälle mööda maja joosta.
Nüüd tuleb hakata sisustusele mõtlema. Kuigi Oliver veel päriselt oma tuppa ei koli, siis mänguasjad lähevad küll sinna ja ega tegelikult see aeg, kus ta seal ka magama hakkab, ei ole väga kaugel. Vaiba valisin ma ära, seina- ja laevalgustid jäävad samaks, aga voodit oleks veel mingil ajahetkel vaja ja väikest lauakest ka. Dekoratiivse poole pealt õnneks keeruline ei ole, sest üks sein on nii kirju ja üldse seinapinda nii vähe, et peale ühe riiuli ja sünnipostri ma sinna hetkel midagi muud ei plaanigi. Eks kui vajadus tekib, saab üle vaadata. Akendel on ees valged voldikkardinad ja kõrvale panen ilmselt valged päevakad, sest kuigi tegemist on lapsetoaga, siis mega kirjuks ma seda ajada ei taha.
Olen üritanud Peremehele ikka pähe panna mõtet, et teeme siis õigepea elutoa osale ka värskenduse, aga ta ei võta üldse vedu. Kuna ostsin Oliveri tuppa kogemata hoopis teistsugused laepaneelid, kui enne olid, siis tuleks elutuppa ka samasugused panna ja millegi pärast see plaan mitte kellelegi peale minu ei meeldi. Aga elame-näeme!
Veidike pilte kah, sest seda kirjatükki on pärast nii mitmeid aastaid remonti üsna igav kirja panna ja ma usun, et lugeda ka.
Nagu varasemalt teada, siis meil on lapsele juba ammu väga kiirelt vaja tuba ehitada. No tegelikult, mis kiirelt, sest Oliver magab minu kaisus ja vabalt võiks see nii veel järgnevad 30 aastat olla. Aga sellegipoolest oleks mõistlik tuba valmis teha ja seda esialgu kasutada näiteks kontoriruumi või mängutoana.
Nii andsimegi mõni aeg tagasi sisse tellimuse suurtele klaasustele, mille eest ma ei olnud nõus maksma hingehinda, mida ma ei olnud nõus ise tegema ja mille eest ma ikkagi nüüd maksan hingehinda. Aga see on seda väärt, ma usun. Ootan neid uksi isegi vist rohkem, kui suuri uksi esikus, mille renoveerimine võttis küll mul paar aastat elueast maha.
Aga igatahes hakkavad need uksed lõpuks valmis saama ja nagu ikka, avastasime me, et pole lillegi liigutanud. Kuna Peremehel on pikem suvepuhkus, siis jooksime täna ahvikiirusel poodi ja mitusada eurot hiljem saime kõik peale seinavärvi ja tapeedi. Boonuseks heale ostureisile valisin täiesti valed laepaneelid, aga noh, eks lepime nüüd nendega,
Tegelikult oleks see remont/ehitus selline kiire võõpan-seinad-ja-panen-tapeedi üritus, aga kuna tuleb ehitada ka pisut seina, lahti võtta lagi, et ümber teha laevalgustuse elekter, siis läheb asi pisut keerulisemaks ja mustemaks. Aga sellegipoolest usun, et saame paari päevaga tehtud.
Nüüd ongi kõige suurem otsustuskoht tapeet, sest ma ei oska valida lapselikke ja rõõmsaid värve, aga lapsel ju just midagi seesugust peaks olema. Vaatasin just tunni jagu erinevaid tapeete, üks vahvam, kui teine, aga süda tahaks tagasihoidliku pilvedega seinakatte panna. Pean ennast ületama ja põnnile ikka midagi lustakat seina valima, sest muidu kasvab temast sama igav inimene nagu mina.
Kui tuba valmis, siis khm.. tuleb kiirelt üle värvida ja lõpuks- pärast 6 aastat, ka liistud panna ülejäänud korrusele.. ja noh selline pisem remont teha ikkagi. Seinad on mul osad endiselt kruntvärvi all, sest kord oli mul palav ja siis oli vaja õues asju teha ja siis tuli talv ja nii need aastad läksidki. Peremehe projekt on veel kole trepinurk elule aidata ja võiks ju mõelda, et peale suure magamistoa siis nagu polegi enam midagi teha. Aga kindlasti on, sest magamistuba on järgmise suve suur-suur projekt ja kui ma seni kannatan, on vaja köögis juba põrand vahetada.
Tark õpib oma vigadest, eks. Juba mitu aastat oleme pidanud plaani, et teeks maja ette terrassi, kus perekeskis mõnusalt aega veeta. Ja alati oli ikka rahaga midagi paremat teha. Kuni selle kevadeni, kui otsustasime, et olgu, teeme ära. Selle vahega ainult, et kui me oleks selle teinud esimesel aastal oleks tulnud hinnaks X, eelmisel aastal hinnaks X x2 ja nüüd maksime lõpuks kolmekordse summa, sest no ehitus ja hinnad. Aga valmis ta sai ja juba kena kuu aega oleme saanud seal ka vedeleda.
Üheskoos terrassiga ehitas Peremees ka kaks treppi ja ma ei saaks rohkem rahul olla. Või noh, saaks küll, aga seda siis, kui järgmisel kevadel hakkame kõiki ehitisi üle õlitama (kiik, liivakast, terrass ja trepid), sest mulle ikka meeldiks, kui need oleks pruunikat tooni.
Ostsime ka markiisi, mis meid vihma ja kesklõunase päikese eest varjaks ja ma arvan, et läks täitsa täppi. Muidugi oleks mõnusam, kui saaksime lõõskava päikese eest ka õhtupoole varju, kuid kuna me ei tahtnud statsionaarset lahendust ehitada, siis ajab praegune variant ka asja ära.
Ja ei, suure suuga küll oleme pidanud plaane uue magamistoa ehitamiseks, kuid kuna leiame, et kui teha, siis ikka nii, et on ilus ja päriselt ka meeldib… siis on remont seni veninud sobivate ukselahenduse mitteleidmise tõttu.
Variante on laualt läbi käinud mitmeid, aga kõigil olid mingid omad miinused ja nii me alles otsustamisega poole peal olemegi. Esialgne idee oli teha lükanduks. See aga peaks enamus ajast lahti olema, et elutoa osa mingitki valgust saaks. Lisaks ei saaks ust panna “õigele poole” põske, seega kogu kupatus jääks veidi kentsakas. Siis avastasin ma, et ideaalne oleks kahepoolne uks, kus klaasruudud oleksid peaaegu maani. AGA kuna meie ülemine korrus on nagu hiireurg ja väga madala laega, siis standardmõõdus ust paigaldada ei saaks. Leidsin, et kui me maksame mingit roppu raha, siis ma ei ole nõus, et hakkame ukselehte ja lengi ise väiksemaks lõikama. Uurisime, mis maksaks erilahendus ja need numbrid lõid küll mul silme eest kirjuks. Põhimõtteliselt kogu toa eelarve läheks üksnes uste peale. Korra mõtles Peremees et ehitab ise meile sobiva lahenduse, aga see jäi ka soiku. Oleks küll olnud kordades soodsam, aga ma ei suutnud seda kuidagi enda peas ilusaks mõelda. Õnneks on mu isal ühes uksetehases häid tuttavaid, kelle kaudu ehk saab need unistuste uksed nii, et kogu kirsturaha ei pea tallele panema.
See oli küll praegu short story long, aga no.. ups.
Igatahes on ilmad aina paremaks muutumas ja see annab nii palju energiat, kui üldse väikelapse vanematel olla saaks, eksole. Eelmisel nädalal kupatasin Peremehe poodi, et ta jumala eest mulle lõpuks ahjuvärvi koju tooks. See rõve punase tellisega pliit ajas mul aina enam südant pahaks ja otsustasin, et on viimane aeg talle värvikuub selga pintseldada. Ei saa salata, sai sitast saia küll. Muidugi ta mingi meistriteos ei ole, aga silmale ikka natuke ilusam vaadata. Võin öelda, et olen värvimistöödes ikka täitsa vilunud juba, kuid selle pliidi ilme uuendamine oli nagu lapsemäng. Tikkurila Muuri värv on super hea katvusega ja kerge peale kanda. Kattis kogu selle pornograafia juba tegelikult esimese kihiga. Sellegipoolest maalerdasin peale kaks kihti ja juba 30 minuti pärast oli värv puutekuiv.. ja kogu töö oli haisuvaba! Mainin juurde, et plaanisime küll asendada oma õnnetu pliidikese korraliku ahjuga, aga nagu ikka- äkki järgmisel aastal. Tahame seekord oma raha ja energia natuke mujale suunata.
Järgmiseks projektiks kulus meil ei rohkem ega vähem, kui 3 tundi ja kuskil 25 eurot ja selle üle olen ma küll kohe uhke. Idee sain armsatelt Kodukootud kodu Gethelilt ja Laurilt, kelle kodusaaga mind eriti kõnetab, sest ka nemad kasutavad oma pesa renoveerimiseks palju isemoodi lahendusi ja lisaks nokitsevad suures osas asjade kallal ise. Kui muidu on meil Peremees see vend, kes tahab eseme loomisel olla ideest lahenduseni kogu kupatuse autor, siis seekord võttis ta Laurilt snitti ja ehitas Oliverile valmis ronimiseks redeli, mida moodsa nimega kutsutakse Pikleri kolmnurgaks. Või noh, mis ehitas… Enamus au andis ta minu kanda ja oli abiks nõu, natukese jõu ja täpsete lõigetega. Minu kanda jäi mõõdistus, aukude puurimine, liimioperaatoriks olemine ja lihvimine, et lapsel ikka oleks ohutu oma esimesed turnimised teha. Tulemus sai oma aja- ja rahakulu kohta ikka täitsa vahva ja mis kõige tähtsam – pojale meeldis.
Nii me siin ajaga kaasa tiksume, naudime kevadet, aga üritame ikka võimalusel jälle millegagi hakkama saada.
Ometigi on lõpule jõudnud meie (praeguseks) viimane suur ehitustöö ja valminud on ahjusoe eeskoda. Nagu mäletame, siis tööd algasid mais. Ei saaks öelda, et kiirelt kokku klopsitud, onju. Aga ega ehitus ju polnudki raske ja aeganõudev, pigem venis asi, sest paar kuud oli meie elu täitsa hektiline ning remont lihtsalt seisis. Lisaks olid ehitusmaterjalid nii jaburalt kallid, et lihtsalt ei tõusnud käsi topelt summasid maksma. Aga nüüd on küll eeskoda valmis.
Kui tavaliselt mul ikka progressist on pildimaterjali küll ja veel rohkem, siis seekord see nii paraku ei ole, sest ma lihtsalt ei saanud käsi nii palju külge panna või kasvõi niisama juures passida. Aga ega tööprotsessid olid ju nagu ikka – karkass, vill, kips, pahtel, lihvimine, põrandavalu jaaaaaa nii edasi.
Peremees tõdes, et lapse sünd on pannud meid uutmoodi töötama, sest ajaline ressurss on piiratud ning liigutama peab end topelt kiirusel. Ja nii saigi nii mõnelgi õhtul enne magamaminekut ühtteist nokitsetud ning ka värvirull liikus seinal väga nobedalt.
Viimistlusega läks seekord eriti libedalt, sest seda, milliseid põrandaplaate ma tahan, teadsin juba siis, kui alles kööki ehitasime. Seinavärvi valik sai samuti otsustatud minutiga. Lakke läks valge laud nagu ka koridoris ning köögis ja see polnud isegi kordagi arutluse all.
Kuidagi olin ma kunagi Pinterestist endale silme ette mananud kapilahenduse, mida ilmselgelt poest osta ei saa ja nii pidigi Peremees (nagu ikka) ise mööblitüki valmis ehitama. Aga kuna peitu tahtsid pugeda ka elektrikilbid, siis nendele sai samuti kuub peale meisterdatud.
Kui ma esialgu tahtsin nagid panna kapi juurde seinale rippuma, siis õigepea sai selgeks, et see on halb idee. Nagid peaksid asetsema üsna kõrgel ja pikemaid jopesid niikuinii ei saaks sinna riputada. Ilmselt pean ostma mingi harkjala hoopis, aga selle otsustame jooksu pealt, kui vajadus tekib.
Uskumatu lausa, et polegi midagi enam jube rõvedat majas. Ja kaua meil selleks aega läks? Tõsiselt kaua valminud kaunike.
Aga et meil liiga igav ei hakkaks, siis kohe varsti ehitame teisele korrusele juurde kibekiirelt uue toa. Esialgu oli plaan Oliver panna meie praegusesse suurde magamistuppa, aga aasta ema otsustas, et pole tal midagi nii suurt tuba tarvis esialgu. Eks tulevikus, kui peaksime siin veel elama, siis saame vastavalt vajadusele edasi vaadata.
Stay tuned! Sau.
Ei saa jätta mainimata, et postitus ei ole teps mitte ahjusoe nagu tol hetkel väitsin meie uut eeskoda olevat. Enam pole eeskodagi ahjusoe.. aga noh, eks tibusid loetakse ikka kevadel, eksju. Ütlen kohe ära, et siis, kui kirjatükki üllitasin (novembris) ei saanud vapseeeee see eeskoda valmis. Sest kes see viimaseid viimistlustöid ikka kohe esimese korraga tegema hakkab. Nii saidki põranda-, lae- ja nurgaliistud ning lagi ise paika alles aasta alguses. Mõtlesin veel, et kuna koridorikapp ei ole ka õlitatud, sest ma ei viitsinud seda algul juurde garaaži vedada ja nüüd on soojad ilmad juba varsti varsti tulemas, et las ta siis olla selline nagu on seniks.. kuni enam ei ole.
Aa.. ja me otsustasime, et ülemine korrus vajab ikkagi suuremat remonti. Ups.
Väike clickbait ka ikka algusesse, sest nii rikkaks me vahepeal siiski saanud ei ole, et endale uus trepp hankida. Aga küll see jõukas Kanada vanaonu ka lõpuks oma rahalaevadega tuleb.
Trepisaaga on selle blogiga ikka käsikäes käinud ja teadagi, et see teekond lihtsate killast olnud ei ole. Alguses oli meie trepp tumeroheline (nagu kõik siin majas) ja värvikihi all peitus veel igasugust möksi, mis kunagi leiutatud on. Kui minu algne unistus oli kogu kupatus puhtaks küürida ja katta ainult õliga, siis õigepea sain aru, et soovitud tulemust me ei saavuta. Mingites meeltesegadustes värvisime me trepi küljed valgeks ja astmed tumepruuniks. Käis ju kah, aga ega see mulle ei meeldinud.
Mina oleks kohe trepi valgeks võõbanud, aga Peremees ei olnud nõus. Jäi siis nii. Kuniks tuli välja, et uue värvikihi peal on sokiga ikka väga libe mööda treppi liuelda. Hakkasime plaani pidama, et mis edasi teha. Peremees pakkus, et võiksime panna astmetele libisemiskindla teibi, aga teades oma kassihärrasid, siis olin kohe vastu, sest teip koguks üsna palju mustust.
Siis jõudsime kokkuleppele, et paneme hoopis astmevaibad ja nii need täitsa vähese raha eest ära ostsingi. Aga endiselt jäid mind kripeldama need pruunid astmed ja võtsin nõuks, et saagu, mis saab, mina värvin need valgeks.
Kui ühel pühapäeva hommikul ilmselgelt enda tahtest olenemata ärkasime kell 6, mõtlesin aega ratsionaalselt kasutada ja lapse une ajal kiirelt astmed üle võõbata. Järgnes aga paras fiasko. Juhtumisi oli laps sellel päeval pahas tujus ja kippus pahasti nutma, Peremees arvas, et ma peaksin sekkuma, üks kass juba oli saba pidi värvipotis ja teine üritas mööda seinu põgeneda. Kõige selle kiuste sain ma aga pooleks päevaks 16 astet värvikihi alla. Ja kõik jäid veel ellu ka, hehe.
Pärast värvi kuivamist tegi Peremees, nagu ikka, astmevaipu ümber, et need paika saaks.. ja valmis ta oligi! Ma ei ütle, et olen loobunud uuest trepist unistamast, aga igal asjal on oma aeg. Praegune lahendus on küll paras Kodutunne, aga vähemalt on kõigil nüüd jälle natuke ohutum.
Ma isegi ei kujuta ette, mida siin viimati kirja käisin panemas. Tean ainult seda, et olin päris rase. Tänaseks on meie pere viieliikmeline ja viimane uus tulija saab õigepea juba kahe kuuseks.
Mis me vahepeal teinud oleme? Kui aus olla, siis mitte midagi. Seni oleme uue elukorraldusega harjunud ja kuna olukord on kõigi jaoks võõras, siis avastamist ja kohanemist on õige palju.
Sellegipoolest on Peremees siiski paari asja kallal nikerdanud ja plaanis veel paljutki. Näiteks tuleb enne talve kindlasti ära valada esiku põrand, et paigaldada sinna küte. Muidu on meie esimene korrus jälle kevadeni jaburalt külm. Ideaalis saab õigepea valmis kogu ruum, sest tööd seal palju ei ole. Paraku ei ole Peremehel ka aega küllalt palju, et tegeleda igapäevatööga, oma ettevõtte töödega, kasvatada poega ja teha veel kodus ka asju. Aga tasa ja targu, ilmselt varsti siiski valmib ka esik.
Kuna mul jälle aega on, aga paraku on minu esmane missioon elus hoida meie pisipoega, siis selle tõttu tunnen end enamus aja suhteliselt kasutuna. Õnneks aga laps kasvab ja meie koos temaga, seega aina enam tekib rohkem vabu momente või lihtsalt võimekus tema rutiinist aru saada ning oma päevaplaani selle järgi sättida.
Sellega seoses loodan õigepea ära värvida meie trepikese. Ikka valgeks, kui keegi küsis. Seda seetõttu, et otsustasime paigaldada astmevaibad kuna sokiga käies on trepp väga libe ja viimane, mis me tahaks, on see, et keegi lapsega sealt alla sajaks. Kuna aga valitud vaip on hall, siis pruun aste sinna alla ei sobi kuidagi. Peremees mu ideega muidugi nõus ei ole, aga no vaatame, eksju.
Lõpuks aga lisan siia pildikesed meie “uutest” mööbliesemetest.
Mänguasjakast, sest Oliveril on oma vanuse kohta juba praegu väga palju mänguasju ja prognoosin, et ega neid vähemaks ei jää.
Teiseks pidi Peremees kiirelt ehitama telekalaua, sest ostsime uue teleka ja paraku see vana peale enam ei mahtunud. Nagu ikka- materjaliks vana põrandalaud ja tulemus mu meelest väga okei.
LUGU SELLEST, KUIDAS ME ENDALE KODU LOOME 