Sellest, kuidas meile lõpuks ahi tuli

Tegelikult tahtsin ma seda postitust kirjutama hakata juba eelmisel nädalal, kui sai kindlaks määratud ahju saabumise ja paigalduse aeg. Aga kuna meie peres on kombeks, et midagi ikka läheb valesti, siis arvasin, et oleks riskantne oma õnnejoovastus juba trükimusta pressida.

Igatahes, siiani isegi pole midagi valesti läinud. Neljapäeva hommikul tuli kaks alusetäit mingeid.. asju, millest siis paari tunni pärast hakati meile ahju kokku panema. Mulle, kui kõrvalvaatajale tundub küll, et selle protsessi juures on kõige raskem töö moodulite tassimine ja meie puhul on see siis maja eest mööda kitsast treppi teisele korrusele. Ülejäänu tundub olevat lapsemäng. Nagu pusle kokkupanek, ainult selle vahega, et segu tuleb kasutada. Väike offtopic- kuna töömehed eelmisel nädalal päris lõpuni ahju laduda ei jõudnud, siis jäid meile nädalavahetuseks mõned moodulid põrandale oma aega ootama. Sellest tundis maailma kõige suuremat rõõmu meie kolmas pereliige Maru, kes igal võimalusel seal blokkide vahel lustis. Usun, et tema on küll täna pettunud, kui üles minnes avastab, et ta salakäigud on mingiks mõttetuks seinaks ehitatud.

Igatahes.. kui moodulid olid üles transporditud, avastasime, et ega terves mõõdus meile see ahi ikka mingi valemiga tuppa mahu. Tuli üks lüli vahelt ära jätta ja nüüd saame endale siis ahju, mille kõrgus jääb umbes 170-180 cm vahele.

Paigaldus ideaalis peaks kestma üks või kaks päeva, aga ometi praegugi kuulen, kuidas relakas maja ees tuure üles võtab. Aga on oht, et tänaseks õhtuks saame me siiski endale lõplikult valmis ahju. Hurraa! Ma olen seda nii kaua juba oodanud.

Nagu ikka, tuleb ka see ahi vaikselt ja rahulikult sisse kütta, kuid ehitusmeeste sõnul toimub see protsess lausa kaks nädalat. Ja korraga võib kütta umbes kilo jagu halge.  Läheb raskeks see ootamine, millal ükskord korralikult saab tuld teha ja lõpuks sooja nautida.

Enne, kui me Ahja ahju kasuks otsustasime, otsisin internetist tagasisidet nende kohta, aga tegelikkuses ei leidnud ma mitte midagi. Müügimeestelt ma küsida ei tahtnud, sest eks igaüks kiidab ju ikka oma. Juku saigi tellitud suhteliselt puusalt tulistades ja lootes, et me väga rappa ei jookse oma valikuga. Nüüd, kui juba on hilja otsuseid muuta, sest ahi aina kerkib, siis kuulen ja näen igalpool, mida keegi arvab sellest. Kus te varem olite?! Meie õnneks olen vaid positiivset kuulnud ja isegi meie korstnapühkija kostitas mõne roppsõna ja kiidulauluga.

Möödapanek nr 1- meile saadeti vale ahi. Asi iseenesest hull ei ole, sest kuigi mudel on teine- saime Juku asemel Manni, siis kõrgust sai moodulite eemaldamisega reguleerida. Ja sisud on neil niikuinii samad. Õnneks. Aga mõtlen nende peale, kes said meie madalama Juku, kuigi tahtsid 210 cm kõrget Manni. Vaesed inimesed.

Ok, aga meil on nüüd igatahes ahi!

 

Advertisements

Sellest, kuidas ma jälle midagi pekki keerasin

Howdy! 

Aeg möödub linnulennul ja juba on oktoober silme ees terendamas. Olustik meie peaaegu valmis elutoas muutub aina jahedamaks. Ainus, mis veel lohutab on see, et kaks ilmatuma pikka nädalat, siis saame hakata ahju kütma ja mina lõpuks soojas olema.

Vahepeal väga midagi ehituslikku toimunud ei olegi. Ostsime veel viimase vajamineva villa ära, mis nüüd ootab homset, et keegi ta lahti rulliks meie lae peale.

Kuna pesapunumine on täies hoos ja garderoobi meile, nagu räägitud, esialgu ei tule, pidime kummuti ostma. Kuna kumbki meist ei kannata oodata, siis internetist tellimine oli välistatud. Kammisime mitmeid poode läbi, kuid SEDA õiget nagu ei olnud kuskil. Kui oli, maksis see vähemalt mitu korda rohkem, kui eelarve lubas. Lõpuks leidsime RUG Mööblikauplusest ühe, mis mõlemale täitsa meelepärane oli. Poest muidugi seda kohe kaasa osta ei saanud, pidime tellima. Mõeldud-tehtud. Saime kiirelt kauba kätte.. ja tundus, et kõik laabub kenasti, kuniks.. selgus, et meile on saadetud laost täiesti defektne toode, mille osadel detailidel leidus isegi kellegi verd, rääkimata sellest, et sahtlid kokkupandult keeldusid liikumast. Kirjutasin sellest kohe järgmisel päeval firma lattu ka, et selline asi on juhtunud ja soovin asendust. Ja mis siis juhtuma hakkas, oi johhaidii. Ilmselt sattusin mingi äärmiselt kibestunud vanamuti otsa, sest mingit viisakust kliendiga suhtlemisel ta küll üles ei näidanud. Ähvardas mind ja lõpuks väitis, et me ise oleme defektid tekitanud. What the hell, tõepoolest. Olin juba sõbrantsi toetusel valmis Tarbijakaitseametisse pöörduma, et oma õigust nõuda, kuid lõpuks Peremees ja viimne kaine mõistus mu peas ütlesid, et seda lahingut me ei võida. Kõik selle firmaga suhtlemisel oli väga vale ja andsingi alla. Owe ehitas lõpuks kummutit veidi ümber ja saame seda nüüd hädapärast kasutada ka.

Kindlasti ei soovita ma mitte kellelgi ülalmainitud poest midagi osta, sest kui midagi on valesti, keeldub firma vastutamast ja sa ise oled loll, et neile oma raha andsid. Väga ebameeldiv kliendikogemus igatahes.

AGA, kuna mul on nüüd kummut, millel on kihvtid käepidemed ja mul täiesti juhuslikult tuli meelde, et emal on ka sellised kuuris seismas, siis otsustasin, et teen öökappe natuke ümber. Täispuidust öökapid skooris Peremees kunagi Soomest ja esialgu plaanisime need emale anda.. sest need lihtsalt ei sobinud meile. Aga nüüd tuli plaanid ümber teha, sest meil on 80 cm kõrge voodi ning tavalised öökapid jäävad meile madalaks. Nii pidingi jälle ema juurest oma kapid tagasi nõudma. Spreitasin käepidemed mustaks ja nokitsesin kappide kallal, et ka need valgeks värvida ja voila!, meil on nüüd.. natukene sarnased mööbliesemed magamistoas. Tuleb ainult uued seinariiulid osta (khm, ka valged) ja jälle on toal uus ilme. Hurraa!

Peremehel on plaanis üks tuus DIY projekt. Ta üritab SELLE video põhjal endale teha arvutilauda ja ma olen suht excited, mis mu armas meistrimees välja suudab võluda!

Sellest, kuidas sügis tuli heade uudistega

Juhhuu! Hurraa. Meil on tapeet! Mitte, et see nüüd teab mis suur asi oleks, aga mulle väga-väga meeldib, mis see muster meie toaga teeb ja isegi Peremees ütles, et jah, täitsa okei on.. ja tema poolt selline tagasihoidlik arvamus on tegelikult väga hea! Algul mulle tundus, et äkki jääb liiga pealepressiv ja veidi trippy muster, aga tegelikult nii ikka pole. Meil on ajutiselt selline salatiroheline diivan, mis igal muul ajal ajaks mind öökima, aga praegu tundub, et see meie uue seina ette sobib kohe täitsa hästi.  Töö käis iseenesest kähku ja suurema segaduseta, isegi mustrisse ajamine oli täitsa talutav.  Tänapäeval on ikka kõik nii kergeks tehtud, tänu taevale.

Kui ma siiani arvasin, et ülemise korruse räpased tööd lõppesid katusealuse korrastamise ja prügi äraviimisega, siis eelmisel nädalal kolis Peremees veel korrus kõrgemale- lakapealsele, et ka sealt 6-meetriseid laudu ja sodi alla tuua ja asendada see kõik villaga. Väga rõve ja avaldan austust, sest mina ei julgenud lae peale isegi vaatama minna, rääkimata seal töötamisest. Aga et ei saa olla head ilma halvata, siis kõige selle pahna maa peale saamiseks tuli maja küljest ära võtta voodrilaud ja nüüd meil ongi huvitava lahendusega otsasein.. mis eelduse kohaselt siiski enne talve jälle vana ilme tagasi saab.

Villasaaga aga pole ka selle tööga lõppenud, natuke tahaks veel seinte taha ja lae peale panna, siis võib juba peaaegu täitsa kindel olla, et meil talvel ikka soe ka saab olema..

SEST ET..

tellimus on tehtud ja septembri lõpunädalatel saabub meie kauaoodatud ahjupoiss Juku. Kui ma algul olin kindel, et kindlasti tahan simsiga ahju, siis päris nii see ei läinud. Kuna ahi ja korstnajalg tulevad kõrvuti, siis oleks sims täiesti tarbetu ja ehk isegi natuke silma riivav olnud. Ahju viimistlusega samuti meil erisoove ei olnud ja nii jäigi valikuks valge antiikkrohv.

Sau!

Sellest, kuidas kõik ikka hästi on

Alates sellest, kui meie ehituspoe retk aia taha läks, on asjad pidevas liikumises olnud. Ja selle üle on mul ainult hea meel.

Tööde alguseks võib lugeda kahe seina värvimist, mis oli tarvis ära teha enne, kui esimene laepaneel paika läheb. Aknasein ja Peremehe arvutinurga üks sein kannavad nüüd igatahes helehalli kuube.

Lae panek oli üsnagi lust ja lillepidu- mõõda, lõika, pane paika. Aga venis see nädalajagu, sest palgatöö tahtis tegemist ning igal õhtul sai vaid loetud tunnid paneele paigaldada. Nüüd on igatahes lõviosa paneelidest paigas ehk elutoa ja koridori lagi on kaetud. Kuigi lage tuli mingi kolm korda üle rihtida ning veel ka lõpuks jäid osad ebatasasused, jäi tulemus ikkagi väga kena ning vead pole silmale nähtavadki.. kui muidugi just otsima ei hakka, hehe.

IMG_2604

Vahepeal suutsin ära osta ka laelambid, aga no, mis elu see oleks, kui kõik ludinal läheks. Ehk kordus natuke Läti stsenaariumit- midagi pole, jonn, leiame mujalt. Leidsingi. Jälle K-Rautast. Kui ma varem pole sellest poest midagi suuremat arvanud, siis nüüd on meid kahel korral juba välja päästetud ja selle üle pean ma tänulik olema. Skoorisime, nagu plaanitud, üsna tagasihoidlikud valged kohtvalgustid. Lambid ise olid ülihea hinnaga, aga mis natuke muigama pani, oli see, et lõpuks tuli pirnide eest peaaegu sama summa välja käia, mis nelja valgusti eest. Seda sellepärast, et elutoa poolsed lambid on meil dimmerdatavad ehk siis valgust saab muuta erksamaks ja hämaramaks vastavalt enda soovile. Teades, et olen paras reklaamiohver, siis usun ka Osrami juttu, et need pirnid nüüd põlevad meil 25 aastat!

IMG_2621

Vaba nädalavahetus on ees ja see tähendab, et tuleb jälle natuke tööd teha- ühte seina on tarvis tapeet panna ja teine veel korra värviga üle võõbata.

Uudiseid natuke ka- otsustasime kollektiivselt, et pole mulle ikka mingit garderoobi vaja (veel) ja teeme ruumist hoopis panipaiga. Seda ehk seniks, kuni alumine korrus valmis on ja üleliigsed asjad ehk sinna kuskile paigutada saab. Praegu on hea elektritööriistu ja muud pudipadi silme alt ära tõsta.

Ahju me endiselt saanud ei ole, kuid läbirääkimised käivad ja praegu pendeldan kahe firma vahel, kes mulle ilusamaid lubadusi anda suudab. Aga parimal juhul septembri lõpuks on meil siiski üks kena moodulahi olemas.

Panen siia kaks pilti ka. Üks siis sellest, et Peremees palus mul laest pilti teha, et hiljem kunagi mäletada, kust juhtmed jooksevad. Välja kukkus selline veidi vahva mindfuck pilt. Teisel pildil oleme just “sisse kolinud” ehk vedasime sõprade juures laenul olnud diivani üles, ehitasime Itella kastidest telekalaua ja hakkasime elama, hehe.

Sellest, kuidas see Depo ikka täielik pask on

Tänaseks oli planeeritud retk Lätti ehituspoodi. Praegu sõidamegi koju, ise väsinud nagu pulmitanud kõutsid.

Ütlen ausalt- oleks eelmisel korral natuke asjalikuma pilguga ringi vaadanud, oleks seekord minemata jätnud. Pood on täis küll odavaid hindu, kuid mina ei leidnud sealt mitte midagi muud, kui meie nurrumootorile uue liivakasti. Ma olin NII pettunud, et pidin keset poodi nutma hakkama. Eelkõige otsisime sealt laepaneele ja tahtsime ikkagi ka osta tapeedi ja seinavärvi. Lisaks ehk ka lae- ja seinavalgustid. Nendel asjadel oli põhirõhk.

Alustame algusest- meile sobiva pikkusega laepaneele seal üldse ei müüdudki. Ainult 2.7m ja mitte grammigi vähem. Okei, no pole hullu, lähme Espakisse, sealt saab ka hea diili.

Hakkasime tapeeti valima. Oli ja nagu ei olnud ka. Peamiselt ikka ei olnud. Häda pärast ehk oleks mingi rõveda saanud, aga me ei ole nii rikkad et ühes aastas kaks korda tapeeti vahetada. No ja kuna sobivat tapeeti ei olnud, siis ei saanud ka seinavärvi osta.

Kõndisime valgustite vahel ja selleks hetkeks kirusin end juba põrgu põhja. No kas oli vaja nii pikk retk ette võtta ei millegi pärast. Jah, lampidega läks samuti aia taha. Kui me oleks soovinud sellist eriti venepärast sitsi-satsi-sädelust või valgusteid aastast 2000, siis poleks jõudnud äragi valida. Aga kuna minu meelest vähemalt peaksid meie laes ja seintes ilutsema tagasihoidlikud, kuid efektiivsed isendid, siis jäin tühjade kätega.

Jalutasime poest välja, minul nutuvõru ümber suu ja jonn täie hooga möllamas, kui tulime ideele, aga miks mitte korraks vaadata Valga K-Rauta ja jumal ole tänatud selle otsuse eest. Saime sealt kõike! Ok, ehk mu ettekujutus ja Peremehe soov oleks olnud ehk naaaaatukene teised, siis jäime lõpuks ikkagi oma valikutega rahule. Lisaks kulutasime poes hulga vähem raha, kui minu linnuaju varem kalkuleerinud oli. Olin tõeliselt õnnelik ja ootan juba homset, et saaksime seinu värvima hakata ja tapeedi ära panna.

WOHOOO!

PS! Kindlasti ei ole Depo nüüd nii pask ja mõttetu nagu mina seda praegu arvan ja on inimesi, kes saavadki sealt endale kõik vajaliku. Aga minu arvamus on minu oma..

Sellest, kuidas jälle plaanid kerkivad

Kui muidu on see blogivärk jooksnud nii, et kord kuus tulen midagi jälle seletama, siis nüüd on möödunud üksainumas nädal ja siin ma olen.

Et mitte enda ja teiste aega liialt kulutada, räägin kiirelt. Panime pühapäeval lõpuni topeltkihi musta põrandat ja laupäeval juba põrutame Lätti, et saaks oma raskelt kogutud raha seintesse, lakke ja mujale toppida – läheme ehituspoodi. Ma olen seal eestlaste paradiisis käinud varasemalt ühel korral, kuid tol hetkel oli see pigem jalutan-läbi-vaatan-mis-silma-hakkab käik ja mingeid numbreid või kindlaid soove minuga kaasas ei olnud. Seekord oleme hästi valmistunud, Peremees on iga viimse kui sentimeetri paberile pannud ja loodame, et saame üle piiri käiguga mõistliku hinna eest võimalikult palju asju.

Idee poolest võiks väljamaalt ära osta ka tapeedi ja värvi, kuid selles ma sada protsenti kindel ei ole. Paar aastat tagasi, kui ämmal elutoas remonti tegime, siis juhtus selline lugu, et kuna me tahtsime värvi ja tapeeti vaheldumisi panna, siis Bauhausi teenindaja kindel “jah, need värvid jäävad identsed” lõppes sellega, et meil on nüüd beež tapeet ja rohekas värv seinas. Mu esialgne idee oli seekord minna Värvikeskusesse, kus müüakse nii värve ja tapeete ja koos asjaliku värvikonsultandiga endale parim lahendus välja valida. Aga eks paistab, mis saab- kui Lätis ikka super ilusat ja meile sobivat seinakatet näen, ega ma seda sinna ka ei jäta.

Laepaneelid ostame samuti kindlasti ära ja kes teab, ehk parketigi. Kuigi viimases ma nii kindel ei ole, sest tähtsam on hankida villa.. ja see ei ole üldse odav lõbu.

Aga elame, näeme!

Sellest, kuidas.. mul ei ole enam vabandusi

Me ausalt nüüd hakkame jälle asjalikuks. Suvepuhkus küll venis oodatust pikemaks (mais ma ennustasin kahte nädalat, khm), kuid mina vähemalt juba tunnen, et käed sügelevad ja teotahe hakkab endast taas märku andma. Akud on laetud ja enam ei saa olla ühtegi vabandust laiskuseks.

Ja siit läheme jälle edasi uute ideedega. Imelik on mõelda, et kuidas ma kunagi, keset lammutust-ehitust, üldse midagi planeerida sain. Kõik mu ideed on vähemalt kaheksa korda vahetunud või ringiratast käinud ja kui aus olla, ega ma täpselt tea siiani lõpplahendust. Aga vähemalt oleme vahepeal ära otsustanud tapeedi ja seinavärvi suhte- kes kuhu. Tuleb ainult minna tapeedipoodi ja sealt mõlemale sobiv muster leida.. mis ilmselt saab paras triangel olema, aga pöidlad pihku! Paari nädala jooksul ostame ära ka laepaneelid ja veel terve koormaga villa lae peale, et septembris, kui meile ahi paigaldatakse, hoiaks midagi seda soojust kinni ka.

Oma seinapaneelide valmistamisoskuses ma pole endiselt targemaks saanud. Sellel lihtsal põhjusel, et me pole neid paneele valmis teinud. Aga nüüd proovime jälle ja ma väga-väga-väga loodan, et see üritus õnnestub, sest ma ei taha uuesti hakata muretsema, mis meil trepiseina kaunistama tuleb.

Kui eelmisel kuul saime mega cooli tugitooli endale esimeseks mööbliesemeks, siis loetud päevad tagasi ma skoorisin meile hea hinnaga ka väga korraliku kiiktooli. Ma pole kindel, kas ma tahaksin ka kiiktoolil katte vahetada või mitte. Ma väga suur lillesõber ei ole, aga samas, kate on alles hiljuti asendatud uuega ja väga heas seisus.38544000_1870637499898294_2130159979015962624_n

Ma korjan igasugust mööblit kokku ja unistan ühest, teisest ning kolmandast, aga kes see ütleb, kas meil üldse ruumi nende jaoks on…

Jube huvitav on see, et kui ma olen alati mõelnud pigem murega, et millal see kodu (loe: ülemine korrus) valmib, siis nüüd on mind järsku tabanud teadmine- VARSTI! See on ikka väga varsti ja uskumatult väikeste tööde taga kinni.

Õnneks ei ole seda muret, et töö pärast korruse valmimist otsa saaks, sest suurem ju vajab veel tegemist- köök ja vannituba. Aga et end mitte hauda mõelda, siis ma parem juubeldan, et äkki ikka saame enne talve oma elutoas oma telekat vaadata.

Sellest, kuidas ma uue armastuse leidsin

Meie peres on kuidagi välja kukkunud selle remondiga nii, et kui midagi liikuma hakkab, siis täiel kiirusel ja kui ei, siis.. noh, üldse ei. Või oli see hoopis nii mu blogi täitmisega…

Enne, kui ma sain viimase postituse avaldada, kerkisid imeväel meie magamistoa akna taha tellingud. See on nüüd sellel aastal kolmas kuu, kus kiunun nagu siga aia vahel, et meil on vaja see armetu majakülg ära värvida. No kohe nii-nii väga on v-a-j-a… ja kohe. No, et Peremees enneaegselt peast halliks ei läheks, siis vahel ta ikka täidab mu soove ka. Enda meelerahu huvides. Ja laupäeval saigi kolme mehe tööna meie osa uue punase kuue.  Loodaks nüüd, et naabrid ka piisavalt teotahtelised on ja suve jooksul oma paar meetrit majast suudaks ära värvida, siis oleks üldpilt juba täitsa kena.

Kui mina ise pole nädalavahetuse jooksul suutnud kodus kohe mitte midagi ära teha, siis Peremees teeb selle eest topelt ja nii oligi täna plaanis osa ehitusprahti veel prügilasse viia. Mõeldud-tehtud. Jälle natuke vähem.

Lisaks skooris Peremees oma õelt ÜLI laheda eseme, mis ühtlasi on meie elutoa kõige esimene mööblitükk. Stockholmis on väga vinge sekkar Myrorna, kust on pärit julgelt pool mu riidekappi ja lisaks müüvad nad ka mööblit ja tehnikat ja muid vidinaid. Kui viimastest on mul üsna ükskõik, siis mööblit käisin küll seal iga kord ammulisui vahtimas. Kui vaid saaks, tassiks kõik minema! Igatahes Myrkast sai alguse ka mu palav armastus “kõrvadega” tugitoolide vastu. Neid oli seal igasuguseid- uusi, vanu, ilusaid, koledaid.. aga nad kõik tundusid just see, mida mina oma koju ükskord tahan. Ja täpselt selline tugitool meil nüüd kodus ilutseb. Või noh, tegelikult on ta praegu üsna kulunud ja väsinud, kuid pole midagi, mida uus ja värske pealiskate ilusaks ei muudaks. Tundub, et mul on jälle üks projektikas!

 

36780615_1694548847280280_3008765676228706304_n

Sellest, kuidas ikka veel midagi ei liigu

Kui tulid soojad ilmad ja üheselt perre ka laiskus, arvasin, et mõlemad on mööduvad. Ent siiski, on juuli algus, suvi on olnud oma parima käitumise juures ja meie maja teisel korrusel puhub preeriatuul.

Okei, tegelikult ma natuke liialdan. Asjad siiski mingil määral juba edenevad. Otsustasime mõni aeg tagasi, et kuna saepuruplaat meie raskust ei kanna ja ilmselt võib kunagi saatuslikuks saada, siis on mõistlik teine kiht musta põrandat risti peale panna. Nädalavahetusel Peremees põrandateoga ka alustas, eilegi sai veidi nikerdada ja paariks päevaks nüüd on veel tööd. Vähemalt on teada, et põrand peab vastu.

Ahjujuttu ka. Paras peavalu on see saaga ikka olnud. Mõtteviis “aega on” viis meid sinnani, et ahjumees ütles, et meil võib ju aega olla, aga temal ei ole. Esiti ma ei teadnudki, mida teha, kust kaljult end alla visata. Aga nüüd, olles siin erinevaid lahendusi uurinud, leian, et ehk on isegi hea, et pottsepp meile ise ahju ehitama ei tule. Miks? Meile tulema pidanud ahi oleks kaalunud  4-5 tonni. See tähendab, et kõige hullem stsenaarium oleks viinud meid mõne aasta jooksul koos selle ahjuga esimesele korrusele. Teiseks ei saanud ma vist täpselt esiti aru, milline see ahi välja nägema hakkaks. Kui reaalsus kohale jõudis, siis ohkasin kergendatult- hea, et ma oma jonni jätsin. Kuna meile kõrgusesse ahju ehitada ei saa- laed on 2m, siis oleks pidanud ehitama laiusesse. Ja see tähendab, et meil oleks väga väga madal, aga väga väga lai soojuskeha keset elamist jäänud. Kolm asjatundjat neljast soovitas meile valmisahju. See on vähemalt poole kergem, poole väiksem.. ja poole ilusam. Mina siis kohe võtsin kõik võimalikud kontaktid ette, et kes siis kellest parem on ja kes mulle kõige ilusama ahju maha müüb. Selleni ma ei jõudnudki. Aga kõikidest kõige rohkem imponeeris Ahja moodulahi. Tundub selline, mis võiks meid truult teenida, kuid kuni me pole seda ise oma silmaga vaatama jõudnud, otsust veel teha ei saa.

Seega järgmine käik on ahjupoodi, et teada saada, kas meil on match made in heaven või saame jälle vastu pükse.

Kui juhtub, et kõik lähebki hästi, siis tuleb küll lõpuks ahvi kiirusel jalad tagumiku alt välja võtta, korstnajalg viimistleda ja lagi paika panna, sest neid töid pärast ahju paigaldamist teha ei saa.

Sau!

Sellest, kuidas sein lõpuks värvitud sai

Selleks kulus enam-vähem üks kuu ja kuus tundi, et meie teise korruse viimase seina (krunt)värvitööd oma lõpu saaksid. Täpsemalt siis kuu aega hoovõttu ja kuus tundi armutut rullimist, mis täna isegi mu tuharates tunda annab. Tundsin eile nii suurt vastumeelsust üles minna, kus juba ämblikud endale koha sisse olid võtnud ja hunnikute viisi kärbseid ja muid putukaid õhtusöögiks nautinud. Ja kui lõpuks mu töö tehtud oli, oi, kus ma olin uhke. Ja natuke oli silmas ka häbi- et ma nii laisaks olin muutunud ja seda tööd aina edasi lükanud. Aga tulemus sai kena. Väga kena isegi. Peremees kiitis samuti heaks, eks tuleb uskuda.

Eile, kui tulemust imetlesime, võtsime vastu ka otsuse, et peab vist teise kihi musta põrandat risti peale panema. Me kaotame sellega küll oma niigi napikat toakõrgust, kuid vana põranda lahtivõtmine ja alt kiiludega toestamine oleks hirmus suur töö. Rumal, rumal, rumal oli oma ideest kõrvalde kalduda (osb panna) ja minna odavama vastupanu teed. Aga no. Konkreetselt meile kahele paari sentimeetri kaotamine midagi hullu ei tee, kämbud nagu me oleme. Aga siis saab vähemalt kindel olla, et tulevikus ei pea saepuruplaate JA parketti üles võtma.

Hea on küll suvel lebotada ja aias nokitseda ja ujumas käia ja päikese käes akusid laadida, kuid loodan, et järgmised kolm kuud tuleb lisaks ka koledaid ilmasid, sest meil on väga palju tööd teha suve jooksul. Alustades siis ahjust, korstnast, trepist ja lõpetades eeskoja soojustamisega. Suvi on ainus ideaalne, ja ka viimane aeg nende tööde teostamiseks ja mul on isegi palju-palju puhkust, kuid minust üksi on vähe, sest Peremehel on tööasjades hooaeg ja see kitsendab meie võimalusi kõik sügiseks valmis saada oluliselt. Aga fingers crossed, et laiskus jälle peale ei tuleks ja saaks sügiseks ikka oma elutoas oma telekat vaadata.

Panen siia paar pilti ka, mis hommikul unise peaga tundusid telefonis vaadates täitsa arvestatavad inimestele näitamaks.. nüüd mu arvamus on muutunud. Kui viitsin teen millalgi uued, hehe sau!