Sellest, kuidas ma alati kõike vastupidiselt teen

Mulle on külge hakanud mingi eriskummaline komme. Tavaliselt, kui ma ei oska mingis asjas seisukohta võtta, siis arutan asja a) emaga või b) plikadega. Peremehelt ma ka küsin arvamust, aga üldiselt see ei klapi minu omaga ja teen seda rohkem viisakusest.

Ja nii ma olengi küsinud nõu, kui ei osanud valida tasside, külmkapi, köögimööbli ja seinaplaatide valikute vahel. Minu strateegia on seni olnud see, et tõmban inimesed vestlusse, nad mõtlevad hullult kaasa, diskuteerivad.. ja ma teatan neile, et aa kuulge, ma ostan ikka selle esimese variandi, mis mitte kellelegi ei meeldinud. Eranditult kõik ülalnimetatud ostud on nii lõppenud.

Viimane kord olin hädas neljapäeval ehituspoes, kus ema ütles, et seinaplaadid ei ole ilusad. Manni ütles seda. Merily ütles seda. Isegi Peremees natuke vihjas, aga üldiselt oli tal vist savi. Ja ma ostsin plaadid ära. Endale tundub, et ehk natukene isegi kellegi kiuste. Aga tegelikult mulle see rus party ikka meeldis kah.

Aga kui küsida, kas kõikidest ehituspoest ostetud asjadest midagi omale kohale ka sai, siis nope. Esiteks oli nädalavahetusel ilus ilm. Teiseks tõdesime Peremehega mõlemad, et praegu on nii vastumeelne üldse midagi teha peale lesimise ja grillimise ning otsustasime, et ehk mõni teine vaba päev on produktiivsem.

Ma usun, et need helged mõtted saadavad mind täpselt seni, kuni õigepea ja üsna ühel ajal saabub kogu köögisisustus ja ma siis siin üksinda kodus pean elama nagu laohoones. Ja vot siis ma alles kirun enda laiskust.

Sellest, kuidas ma korraks paanikahoo sain

29. aprillist kaheksa nädalat on ei rohkem ega vähem, kui 25. juuni. Täna on 19. mai.

Eile mõtlesin, et kirjutan Baltestisse uurimaks, kuidas meie tellitud köögimööblil läheb. Ja natuke ka võib-olla sellepärast, et kontrollida ega mind ära ei ole unustatud. Kannatamatus lööb ka jalaga tagumikku. Ma üllatan iseennastki, sest ma ei teadnud, et olen nii kärsitu.

Igatahes oleme siin viimased nädalad lulli löönud ja ainult mõelnud-rääkinud, et peaks üht, teist ja kolmandat tegema. Baltestist vastati mulle täna hommikul aga ootamatult, et köögimööbel on valmimisel ning nad loodavad kauba järgmisel nädalal välja saata. Ee, mis asja. Oota, aga mul pole ju tapeetigi. Ega värvi. Ega viitsimist enam remonti teha. Helistasin ruttu Peremehele, et appi-appi, mis nüüd saab.. aga tema vastas stoilise rahuga, et eks tuleb nädalavahetusel ära teha asi. Õhh. Mulle ei meeldi see plaan, aga ilmselgelt tuleb asju teha, sest muidu on meil varsti köök kappe täis ja ole siis mees ning tee viimistlust, onju.

Ja pärast esimest paanikahoogu kirjutasin igaksjuhuks sinna ka, kust külmkapp tulema peaks. Kes teab, äkki ootab juba ukse taga..

Sellest, kuidas naise mõistus töötab

Et see postitus natukenegi loogiline tuleks, siis alustame ülestunnistusest. Ma olen ostusõltlane.. šopahoolik nagu keegi üsna halva keelepruugiga inimene kunagi kuskil minusuguseid kutsuma hakkas. Ma lähen täiesti ekstaasi, kui pean mingeid koduasju ostma. Või noh, tegelikult piisab ka vaatamisest, sest üldjuhul olen ma natukene liiga juut, et üldse midagi osta.

Tunnistasin just tüdrukutele grupichatis, et ma olen täiesti hullunud. Anna mulle üks soodusmüük ja I’m outta here. Täiesti sõge valmis. Riided ja vidinad mind ei huvita, aga kodusisustus. Appikene.

Sellises vaimus valisin ma täna mingi 3 või 4 tundi endale kohvitasse. No tegelikult algas see protsess varem. Juba kuid varem, aga siis ma pigem käisin niisama vahtimas ja ilastamas. Ma isegi teadsin, millised tassid meie kappides olema hakkavad, aga ikka helistasin emale ja Peremehele, pidasin tüdrukutega nõu, et millised soetada.. ja ostsin esialgu välja valitud tassid ära. Vaja ikka elada oma elu keeruliseks.

Veel sain ma täna Soomemaalt kätte ka lauanõud ning kappide käepidemed. Nüüd on mul küll järele mõeldes hea meel, et ma ei ostnud Villeroy taldikuid, sest kui ma sättisin terve hunniku- 6 salati- ja 6 praetaldikut, 6 pudru- ja 6 supikaussi ning lisaks 6 joogiklaasi lauale ritta pidin tõdema, et teise stsenaariumi järgi oleks mul ainult kaks kallist praetaldrikut sama raha eest. Merily ütles selle kohta kenasti, et lõpuks ei ole ju vahet, mille pealt sa endale toitu sisse ajad. Ja ega vist ei olekski. Ning muidugi, tänu sellele sain ma ikkagi osta Iittala kohvitassid. Hurraa! Ärge Peremehele öelge, aga ilmselt tellin ma ükskord veel samasugused teetassid ka.

Kogu selle looga jõuan ma selleni, et naise mõistus töötab ikka imelikult. Nii meielik oleks, kui enne maja ehitust oleks perenaisel olemas juba voodipesu ja käterätikud. Sest no, läheb ju vaja! Meestel on juba okei siis, kui vihma enam lagipähe ei saja või seinad kannavad, aga naised elavad detailides. Ja ilmselgelt polnud mul neid tasse ja taldrikuid kohe vaja, oleksin võinud selle raha pigem investeerida nõudepesumasinasse või korralikku söögilauda. Aga milleks, onju?

Sellest, kuidas nüüd tuleb detailidele pühenduda

Nii. Köök on tellitud. Tehnika on tellitud. Ja isegi külmkapi saime sellise, mida Peremees väga-väga soovis. Kõik asjad peaksid saabuma ühel ajal- juuni alguses, seega vahepeal on tükk tühja maad ja ideaalne võimalus meil köögiseinad viimistleda, pliitki ära värvida (?) ja teha ruum igas muus mõttes valmis.

Tapeedi osas on mul endiselt täiesti null ettekujutlust, mida ma sooviksin. Oliiviroheline? Beežikas? Hallikas? Ei mina tea. Tean ainult seda, et kaks seina tulevad tapeedi alla, mis ideaalis võiks olla väga tagasihoidliku mustriga, sest koridoris on meil ju udupeen lilleline tapeet ja ilmselt muidu jääks tunne nagu oleks siin mustlane maha tapetud. Pliidi tagant ning seinakappide pealt tuleb kindlasti värvida ja värv võiks ju omakorda matchida tapeediga? Lähen reedel poodi vaatama, mida pakutakse, sest ilmselgelt nii väga kui ma ka ei tahaks, siis netist selliseid asju tellida ei ole mõistlik.

Aina enam veedan ma aega veebipoodides otsides lauanõusid ja sahtlisisusid ja köögitekstiili ja ma vist tean juba une pealt peast, mis keegi kuskil pakub.

Ma olen alati mõelnud, et nõude pealt ma kokku ei hoia, sest noh.. ma ei teagi, miks.. jälle. Mõtlesin, et ostan endale uhked Villeroy&Bochi praetaldrikud ja kappame õnnelikult päikeseloojangusse. Kuniks ma ühel päeval mõtlesin, et tõenäoliselt, kui ma ostan 30€ eest ÜHE taldriku, siis ma ei luba mitte kellelgi sealt pealt süüa. Heal juhul ainult vabariigi aastapäeval kaugelt võib näha. Ja mis siis saab, kui see katki läheb? No siis oleks lõpp ka. Nii jooksin ma saba sorgus jälle Ikeasse (ole tänatud, sa odav pood) ja tegin plaanid ümber nii, et ostan sealt taldrikud ja kausid ja kui rahakotti veel kopikaid alles jääb, siis klapitame nende juurde mingid vahvad kohvitassid ja alustaldrikud kuskilt mujalt.

Kahvlite ja nugadega on õnneks lihtne, sest vanaema kinkis komplekti mulle juba 18-ndaks sünnipäevaks. Tol ajal ma ilmselt nutsin ja mõtlesin, et see on elu halvim kink, aga nüüd, 10 aastat hiljem, mõtlen, et hmm, päris kasulik.

Potte-panne ma ei viitsi isegi veel vaadata, neile mul mingeid kriteeriume ei ole, peaasi, et nad mu pliidi peal töötaks.

Muu osas ilmselt saab jooksvalt vaadata, sest suht kindlalt ei ole mul veel õrna aimu ka, mida mul täpselt siia kööki lõpuks vaja on.

Natuke kärsitu tunne on ka, sest niiii lamp on see, et sa tellid midagi, maksad eeskujulikult raha ära, onju. Ja siis ootad mingi, ma ei tea, kuni 8 nädalat. Kaheksa nädalat. See on nii ilmatuma pikk aeg, et ma enne vist jään pensionile.

Sellest, kuidas heldimus tuli

Ma kord aastas ikka sirvin vanu postitusi ja oh my oh my, mis tundeid see tekitab.

Imelik mõelda, et aasta tagasi me alles hakkasime lammutama alumist korrust, täpsemalt algasid tööd märtsikuus 2019. Nüüd istun ma Peremehe kokku klopsitud köögilaua taga ja kirjutan seda postitust, kassid peavad sõda, kellele see kena heegeldatud vaip ikkagi kuulub. Seinad ja trepp on valmis, põrand all, lagi paigas. Muidugi on veel natuke asju teha- köögis on seinad vaja värvida ja tapeetida, aga ma ei teinud seda teadlikult varem, sest ei teadnud, millise köögimööbli kasuks me otsustame. Ka ei ole meil veel uut ja uhket söögilauda nelja tooliga või liiste põrandal. Aga see vist ei olegi nii oluline. Meil on oma kätega ehitatud kodu, kus olla, kui tuju on natuke paha või õnn üle ääre ajab. Ja seda ei muuda miski.

Enamasti Vahel on ikka lained pea kohal kokku löönud ja see 2017-ndast aastast kestev ehitus on ikka paras peavalu olnud, töömahud on nii suured, eelarve piiratud, aega vähe. Aga ma võin vist öelda, et see maja on seni olnud minu elutöö. Peremees muidugi on oma elus nii mõnegi maja püsti pannud, aga ega temagi enne päris endale ei ole pesakest ehitanud. Me ei ole oma vanusega veel seda hirmsat kolmekümne piiri ületanud, aga meil on kodu, mida mitte keegi meilt võtta ei saa.

Kaks minu lähemat sõbrannat on samuti oma kodu loomise etapis, ühed lõpusirgel, teised alles alustanud. Nemad on palganud endale inimese(d), kes enamuse sellest kohutavast tööst teevad ja vahel ma vaatan ikka kadestusega, kuidas neil on aega ja jaksu oma kodu nautida. Nemad lustivad poodides, et valida sisekujundusega seonduvat, aga mina võin öelda natuke küll naljaga, et oleme seest nii surnud ja võtame esimese, mis vähegi kõnetab. Muidugi oleksime võinud ka meie maksta kellelegi raha, et saaksime selle võrra easymalt elada. Aga me ei teinud nii. Ja võib-olla on see millekski hea ka. Ma üritan ikka endale sisendada, et see on meie enda pisikeste kätega tehtud töö tulemus ja selle üle tuleb uhke olla.

Eksole?

Sellest, kuidas kõik võib veel hästi minna

Tundub, et täna võib olla see õnnis päev, kus Kristiina tellib lõpuks ära köögimööbli. Hurraa? Ei, ma ei julge veel hõisata, sest kuna see mööbli valimise tee on olnud pikk ja lohisev, oleks nii meielik, kui midagi veel untsu läheks.

Otsisin Baltesti lehelt välja üksipulgi kõik kapid ja mehhanismid ja käelisused ja kõrgused ja laiused ning ühesõnaga tegin endale selle kapinduse täielikult selgeks. Miks? Ma ei tea, ilmselt olen ma natuke liiga kontrollifriik ja ei usalda kedagi peale iseenda, hehe. Kõik tundus sobivat, kuni kirjutas mulle nende müügikonsultant, kes soovis kindlasti hinnapakkumist teha ja noh, mis mul selle vastu saaks olla.. kui ma vaid ei peaks ootama FREAKING NÄDAL AEGA VASTUSEID. Ok, ma kõlan küll endale natuke nagu see tropp klient, kes mul teenindussektoris alati südame pahaks ajas, aga no kurat, natuke pahandas küll. Oota ja oota ja oota ja kes mind vähegi teab, siis ma pean saame kõike ja kohe. Õnneks tuli tädi eile tööle tagasi ja saime päris suure hulga kirju vahetatud. Nüüd tuleb ainult keegi rahapatakaga oimetuks lüüa ning see mööbel ära tellida.

Käisime eelmisel reedel spetsiaalselt veel Vesse esinduses, et veenduda selles, kas kappide värvitoon saab ikka olema see, mida ette kujutanud oleme. Kõik tundub vist ok olevat. Lisaks ei leidnud ma Baltesti enda käepidemete valikust endale sobivaid ja nii seadsin ma sammud Ikea veebilehele, kus jälle pidin end seaks vihastama, sest sobivat toodet nagu on… aga laos pole. Õnneks on isa Soomes ja ostis kapinupud ja -käepidemed ära. Kuigi täna hommikul tuli ka mulle e-mail, et hei, su soovitud toode on jälle laos. Thanks but no thanks.

Vaagisime pikalt, mis tööpinnaga teha. Hinnad ja kvaliteedid on seinast seina ja ütle siis, mis see kõige parem on. Korraks mõtlesime lasta meie ihupuusepal (jah, ma just mõtlesin uue sõna välja) selle ise meisterdada, aga see idee jäi katki. Tuulasin siis e-poode läbi, aga pisikese tootefoto põhjal on keeruline midagi otsustada ja üldse tundus, et see on täielik põrsa kotis ostmine. Mis mulle veel silma hakkas, oli see, et tavapoodides on enamasti kõik tööpinnad pikkusega 3050 mm, mis tähendab meie 1300 x 2550 mm köögi juures seda, et peame kaks tööpinda ostma ja nendest kas siis ise lõikama kokkusobivad tükid või laskma seda kellelgi teha. Millegipärast olin ma välistanud võimaluse, et otse Baltestist koos köögimööbliga ka tööpind tellida. Kuidagi sattusin nende lehel vaatama erinevaid materjale ja torkas silma, et nemad müüvad tööpindu, mille kogupikkus on üle 4 meetri, mis meie pisikesele köögile sobib väga hästi. Nii et selle põrsa ma seal kotis ikka ära ostsin, aga valisime puidutooni, mis tundub selline safe choice, sest seda on meil majas siin niikuinii igalpool. Eks ole näha, kuidas siis jälle see puusalt tulistamine välja kukub.

Sellest, kuidas see köögimööbel meid hauda ajab

No ma ei või! Ma planeerisin köögimööbliga seonduvat enne viirusepuhangut.. ma ei tea, kaks kuud? Kolm kuud? Rohkem? No igatahes mega kaua, eksole. Plaanisin mis ma plaanisin, aga asi läks aia taha, sest me ei julgenud selliseid suuri oste teha, kui pole kindel, kas Peremehel järgmisel kuul töögi on. Matsime mõtte maha ja eeldasime, et räägime uuesti, kui seisud kindlamad. Ja ega mulle 100% esialgne köögi kuvand ei meeldinud ka, koguaeg oli tunne, et midagi on puudu või valesti.

Siis hakkasin ma eelmisel nädalal mõtlema, et noh.. okei, töö ju on veel ja köök vajab tegemist, et teeme siis ise mööbli. Iseenesest oleks see olnud parem variant ainult seetõttu, et kui vahepeal peaks raha otsa saama, siis paar kappi ikka ju seina ääres reas juba on. Rahaliselt selline tegutemine suur võit poleks ilmselt olnud, aga noh, ikka see vana hea omapära. Peremehele mu idee obiously väga meeltmööda ei olnud, aga ma vahepeal ikka tuletasin talle meelde, et käisin mingi mõtte välja. Vastust ei tulnud, a otseselt seenele ta mind ei saatnud.

Nädalavahetusel timmisime ämma kööki ja sahkerdasime seal ja ma muidugi iga viie minuti tagant heldimusega ikka ohkasin, et “oleks mul kaa”. Ilmselt sellest saigi teema alguse ja Peremees käis täiesti suvaliselt välja idee, et kui me häid ja sobivaid nurgakappe ei leia, paneme siis riiulid. Ma ei tea, kas ma olen siin maininud, aga standardmööblist lahutaski meid ainult põhimõtteliselt külmiku- ja nurgakapp.. need pidid tulema nii idiootsete mõõtudega, et kuidagi ei tahtnud see asi sobida. Okei, igatahes lõid mul kohe silmad särama ja jooksin mõõdulindiga mööda tuba, et kuidas seda asja siis lahendada. Seni raiusin ma koguaeg ühte ja sama varianti, kuidas kapid asetsema peavad ja ehk seetõttu mul asi kiiva kiskuski- ma ei näinud suuremat pilti. Peremees võttis oma uhke AutoCad programmi lahti (mina ju genereerisin ideid heal juhul Ikea Kitchen Planneris, aga üldiselt oma pisikese peanupukese sees) ja KAHEKÜMNE minutiga oli ta meie köögi täiesti ümber teinud. Ainus, mis sama koha peale jäi, oli vist valamukapp. Pliit ja ahi muudavad asukohta ning külmik jääb siiski eraldiseisev. Palju tuleb juurde pisikesi kappe, et saaksime augud täidetud ning esialgse nelja seinakapi asemel hakkab siin ilutsema neid hoopis seitse. No vaatame, mis saab, hetkel on mul asja suhtes hea tunne.

Muidugi on see suurepärane ja mulle isegi väga meeldib, kuidas uus köök asetsema hakkab, aga.. meil on veetud elekter ja ventilatsioon minu ideede järgi. Aga õnneks Peremees ütles, et väga hullu ei ole ja saame veel asjad natuke Kodutunnet tehes ümber mängida. Juhhuu!!

Nüüd olemegi seal, et kuna me ei taha kuskile salongidesse praegusel ajal hängima minna ning tean, et Baltestis on meile sobiv kapiuste toon olemas, siis jääb üle ainult sajastega lehvitada ja see kuramuse köök lõpuks ära tellida!

Hurraa! Loodan väga, et mingi üllatus kuskilt välja ei vupsa, sest neid on meil juba küllalt olnud. Palun mulle üks köögimööbel, aitäh!