Sellest, kuidas laiskus peale tuli

Esiteks tahan öelda aitäh uutele ja vanematele lugejatele, et vahel ikka siia lehele eksite. Mu lugejaskond on kasvanud veidi, seetõttu tunnen pidevalt väikest survet midagi kirja panna..

..aga kurb tõsiasi on see, et eelmisel nädalal saabusid suveilmad ja kuigi ma väga-väga tahaks, siis mitte ei suuda end sellise päikesepaistega üles korrusele värvima sundida. Lisaks on ju vaja lilli istutada ja peenraid teha ja koguaeg õues olla, sest üheksa kuud sombuseid ilmasid, vihma ja lund on oma töö teinud. Ma lohutan end sellega, et ilmselt kahe nädalaga saab suvi otsa ja järgmised kolm kuud on mul aega kasvõi hambaharjaga seda seina värvida.

Vahepeal hankisime puuduoleva segu ja peremees sai oma pooliku töö lõpetada, seega sellega on ühelpool.. ja natuke aitas mindki- kattis seinad Aquastopiga.

Edasi saab olema nii:

  1. hirmus laisk perenaine võtab ennast kokku ja värvib selle õnnetu seina ära.
  2. pererahvas meisterdab endale lõpuks valmis seinapaneelid.
  3. peremees viimistleb korstnajala.
  4. kutsume pottsepa, et enne sügist endale lõpuks ahi saada
  5. lihvime ja hullame trepiga, et ka sellest eluloom saaks
  6. lähme ehituspoodi- ostame lae, põranda, seinavärvid ja tapeedid
  7. kolime sisse

Kui seinalahendusest rääkida, siis inspiratsiooni saame omaenda rahvuskaaslaste loomingust- Olikol tegeleb väga kihvtide lahendustega. Aga kuna nende hind meile sobiv ei ole (ühegi firma oma pole, haha!), siis tuleb asi ise korda ajada.

Trepist veel nii palju, et vaene tegelane on praegu eriti nukker, seega tekib väike ärevus, mis me temast välja suudame võluda.

Stay tuned!

Advertisements

Sellest, kuidas meil vahepeal läinud on

Selleks hetkeks, kui ma uut kirjatükki tulen kirja panema, on ilmselt kõik seinad meie majapidamise teisel korrusel värvitud. Hetkel on 3/4 tööst tehtud, kuid kaldsein, vana raip, on ikka veel oma uhkes pahtlises rüüs. Seda lihtsalt sellepärast, et palusin peremehel veel igaksjuhuks vuugid ja nurgad üle vaadata. Jõudsin ühel vabal päeval isegi kõik ära lihvida, aga lihtsalt pole olnud aega, et sein valgeks võõbata. Ehk siis sirged seinad ja garderoob on kahe värvikihi all ja näevad välja nii-nii ilusad, kuigi veidi tõele au andes, siis mõned väikesed puudused tulevad värviga hästi välja küll- mõni vuuk oleks võinud naaa-a-aatukene rohkem pahtlit saada. Aga samas ma leian, et need ilmnenud vead on nii väikesed, et enam pahteldama küll ei hakka.  Kui värvi valisime, siis oli põhiline hind, millega me selle endale saame. Ja tegelikult lõpuks valisimegi hoopis krundi asemel laevärvi. See valik ei oleks saanud rohkem täkkesse minna, sest, okei, üks on hea hind, aga tõepoolest lateksvärv katab üli hästi ja värvikulu on peaaegu olematu.

Seintest veel ka nii palju, et garderoobis jäi meil umbes üks kipsplaat puudu ehk sein oli paljas ja ilmselge, et sõiduautoga ma jurakat plaati koju ei too. Mis teeme? Peremehel oli kohe plaan varnast võtta- paneme mu palavalt armastatud köögipõranda lauad seina. Muide, seda viimast ta palus toonitada- täpsemalt, et see oli tema plaan. Ja väga hea plaan. Mina rahul, sest ometigi sain ma kuskile need ilusad lauad ära kasutada. Peremees rahul, sest lahendus oli lihtne ja efektiivne.

Kui meil pottsepp käis, ütles ta, et enne ahju ehitust on meie tööks ära valada põrand ja viimistleda korstnajalg. Viimasega on nii, et mõtlesime igasuguseid lahendusi (nagu ikka), aga vist jääme dekoratiivtellise juurde. Tahame, et ahi ja korstnajalg oleks võimalikult sarnased, eks siis hiljem saab mõelda, milliseks need viimistleme.  Pühapäeval viskasimegi välja meid hästi teeninud pursuika. See oli omal ajal tõesti üks väärt ost. Maksime selle eest kõvasti alla saja euro, aga sooja andis nii, mis jube. Pärast hakkas peremees hurraaga põrandat valama, aga tuli välja, et ostetud segust jääb väheks, nii et praegu on meil see töö veel täiesti poolik.

Vahepeal ostis peremees mulle paar lihvketast, mis käivad relaka otsa. Siinkohal on väga tähtis mainida, et ketaslõikurit ma varem käes pole hoidnud.. vähemalt mitte siis, kui see vooluvõrgus oli. Juhuslikult tahtis ämmamoor, et ta aknalaua uuesti ära lihviksime, sest talle ikka ei meeldinud, et see nii tume oli. Ja no, suure hooga lihvisin ma ka meie oma ära.. aga mitte, et ta ei oleks mulle meeldinud, vaid pigem käsitsi lihvitud pind oli üsna krobeline ja leidsin, et koristamise mõttes on see ääretult ebapraktiline. Relakaga sai aga aknalaua mõnusalt siledaks lihvida. Naistele julgustuseks- relakat ei tasu karta. Kuigi olgem ausad, kõrvaltvaatajale võib asi pentsik tunduda- härrasmees lasi lebolt ühe käega, mina aga hoidsin kahe käe ja surmahirmuga pilli kinni.

Kui järgmisel vabal päeval seinad lõplikult värvitud saan, siis lõpuks on järg trepi ja sellega külgneva seina juures. Seinaga on väike riskibisness, sest üritame ise teha asja, mis muidu on väga lahe ja poes väga kallis.. aga probleem on selles, et me kumbki pole sarnast asja varem meisterdanud. Fingers crossed, et sein tuleks kihvt!

Ja pilte mul ka ei ole näidata, sest arvasin, et tulen siia, kui mul on kõik seinad eeskujulikud, aga läks hoopis nii. Teine kord!

Sellest, kuidas mulle meeldib teha sitast saia

Minu puhul tihti ei kohta suhtumist, et “ah lähme ostame poest uue”. Mulle ikka meeldib see, kui saan vanale asjale uuesti hinge sisse anda. Ilmselt olen selle pisiku saanud emalt, sest mäletan eredalt korda, kui meie suur kineskooptelekas seinal olles surus raskusega kipsplaadile augu sisse. Mõtlesime, et vaatame, mis seal all on. Mõni tund hiljem avastasime end eufooriliselt kipsi maha rebimas, sest leidsime kihvti palkseina. Kulmineerus see üritus sellega, et nädalaid hiljem kirusime endid põrgu põhja, sest pidime iga kuramuse naela välja kiskuma, aga neid naelu ei olnud mitte üks.. ega sada.. Igatahes läbi suure häda saime seina viimistletud ja siiani käin ja paitan, et on alles ilus sein.

Nüüd, oma kodu ehitades, lööb see vana asja kiiks veel eriti välja. Oleme aja jooksul teinud erinevaid projekte, mis minu meelest on väga-väga lahedalt välja kukkunud.

Alguse sai vist asi sellest, kui leidsime ühest vanast hoonest kasti, mida raudteelased kunagi oma tarbeks kasutasid. Oi, kui rõve see oli. Aga mina nägin asjas potentsiaali ja nühkisin nii, et nina verel, seda rohelist värvi sealt puidu pealt maha. Tänaseks on meil üks omanäoline telekakapp, mis kusjuures võttis koha ühe Postimehe konkursi esikolmikus.

Hiljuti leidsime, et meil oleks tulevikus väga (baari)kappi vaja. Ja kuna ma olen täiesti allergiline igasugustele väikestele kummutitele ja kapikestele keset tuba, siis otsustasime enda oma ehitada seina sisse. Mõeldud- tehtud, aga kapile on ju uksi vaja. Kaalusime üht varianti ja siis teist ja veel ka viiekümne neljandat, kuni lõpuks avastasime, et meil on terve kuur täis vanu aknaid. Nonii, me saime oma uksed. Vedasin läbi lumehangede enda arvates sobivad isendid kohale ja hakkasin nikerdama. Aknad olid vanad ja väsinud ning ilgelt paksu värvikihi all, mis tänu toas suitsetavatele korteriomanikele oli juba kollakas-pruunikaks tõmmanud. Alguses sujus värvieemaldus hästi, fööniga ees ja pahtlilabidaga järel. Aga kui jõudsin sisemiste liistude juurde, siis anna kannatust!- föön tuli nurka visata ja edasi KÄSITSI teha. Ja enam ei aidanud pahtlilabidas, vaid pidi välja otsima väiksemad tööriistad ehk töömaht suurenes märkimisväärselt. Lisaks tahtis fööni kuumus klaasi katki teha ja ilmselt varem või hiljem oleks ma sellega hakkama ka saanud. Peremees veel ütles, et savi need liistud, võtame ära ja ostame poest uued. Võite kaks korda arvata, kas ma olin sellise asjaga nõus või mitte. Käsitsi tuli puhastada ka kõik metallosad, mis kujunes välja parajaks täppisteaduseks. Hiljem lihvisin kareda liivapaberiga kõik üle ja voila! Pole veel otsustanud, kas teen raamid vaha/õli/lakiga üle või mitte, sest mulle väga meeldib praegune pilt. Lõplik tulemus selgub alles siis, kui kapp on pahteldatud, värvitud ja sinna sisse on mingid riiulid aretatud, aga ma usun, et asi saab olema super cool.

Aga kuna käed rüpes istuda meie majas ei meeldi kellelegi, siis reedel oli hirmsasti vaja midagi teha. Näiteks aknalaudu. Endale ja ämmamoorile. Mina ei tahtnud kindla peale poodi seda ostma minna ja õnneks suutsin ka alumise korruse rahva endaga samamoodi mõtlema panna. Nii, järgmine mure- kust saaks piisavalt laia, eelistatult servamata lauda. Eks ikka puukuuri seinast. Kuna niikuinii on tulevikus idee kaks kuuri omavahel ühendada, ei olnud sellest suurt probleemi. Tassisime mitme meetrised lauad üles objektile, peremees lõikas need vastavasse mõõtu ning nikerdas veidi servade kallal, sest oli puit kohati pehkinud. Ämmakese aknalaud sai ka väheke tooni juurde. Meie ise veel otsustanud ei ole, sarnaselt uste teemaga, kas kasutame ka mingit puidukaitset või ei. Tahaksin, et uksed ja aknalaud jääksid võimalikult sarnased ja naturaalsed. Eks paistab.

Kindlasti ei ole projektid “Vanast uus” meie kodus veel lõppenud, sest üks suurem asi ootab ees- trepp. Kuna meie, praegu roheliseks võõbatud,  puittrepp on selline armas ja iseloomuga, natuke krigisev, siis otsustasime, et jätame talle omase vana välimuse, aga väikese lihvi saab ta ikka värvieemalduse näol.

Kui keegi pärast mu eneseimetlust tunneb, et minu käe läbi võiks ka tema koju midagi uut ja vana, aga lahedat tulla, siis võib vabalt teada anda- mul käed juba sügelevad, et saaks midagi nikerdada!

Sellest, kuidas meile enda remondist väheks jääb

Järjekordne kuu hakkab mööda libisema ja töid-tegemisi jätkub. Seekord ei pajata ma väga meie enese remondist ja edasiminekust, vaid ühest kõrvalprojektist, mis saatuse tahtel tegemist vajas.

Nimelt oli vaja valmis ehitada ämmamoorile magamistuba. Tegemist on ühe toaga korterist, mille me eelmisel aastal endale juurde skoorisime. Ehk siis meie saime köögi ja tema sai teise toa. Kuna nüüdseks on minul vähemalt olemas pilt halvast ja veel halvemast, siis õnneks võib öelda, antud toas me teostasime remondi. Ehituse nime alla ma seda väga ei kategoriseeri. Kuigi noh, seinad oli vaja küll uued ehitada. Peremees ehitajarollis, mina abitöölisena kõrval ja osad tööd jäid Owe onule. Hetkel oleme nii kaugel, et seinad on püsti, pahteldatud, lihvitud ja kruntvärvi all. Hiljuti panime maha ka põranda ning värvisin ära vana, kuid asjaliku plekkahju. Mõned tööd veel on ees ootamas- tapeet ja laepaneelid, aga enamus on tänaseks päevaks tehtud.

Tööle hakkasime nii suure tuhinaga, et ma kahjuks “enne” pilte väga ei jõudnudki teha. Aga long story short– tüüpiline aastaid näinud korter, kus rikaste kombel oli veel kunagi seina saanud kaks kihti kipsi. Kohati oli kõvasti alla pudenenud krohvi, aga üldiselt oli olukord hea.

Vahepeal ikka nii palju oleme endal teinud, et katsime kaldseina kipsplaadiga ja Owe alustas ka pahteldustöid. Aga kuna praegu on õues kõle pakane ja teatavasti ei ole meil funktsioneerivat ahju, siis paraku ei suuda pahtel ilmastikuoludega hakkama saada ja selle kasutamine on võimatu.

Vahepeal kilkasin, et saan oma köögipõrandal lebavat lauamaterjali koridori seinas kasutada, aga kurb tõsiasi on see, et seda on liiga vähe. Ja me peame jälle midagi uut välja mõtlema. Tõsiselt hakkab juba närvidele käima see, et me ei suuda genereerida lahendust, mis mõlemale meeldiks. Peremees arvab, et võiks panna voodrilaua, minu meelest on see kole. Mina arvan, et võiks hankida kuskilt vana puitlauda (pallet vm) ja sellega teha, aga nüüd vice versa ja talle ei meeldi see. Tuleb hakata otsuseid vastu võtma, sest aeg tiksub armutult.

Mul hakkab vaikselt tunne tekkima, et me kaks enam ei oskagi muud teha oma vaba ajaga, kui ainult ehitust. Mis küll siis juhtuma peaks kui ühel sajandil see kõik valmis saab? Ei kujuta ette.

Sau.

 

Sellest, kuidas pahteldamine on maailma kõige jubedam töö

Töö kiidab tegijat ja pärast eelmise postituse lõppu viskasime klaviatuuri põõsasse ja võtsime kätte pahtlilabidad.

Jube! Jube! Jube! Minu ideaalmaailmas käivad asjad nii, et sa maksad raha, onju.. ja siis vähese vaevaga ongi tulemus käes. Tegelikkuses on nii, et esimese korraga sa astud ämbrisse, vihastad, midagi läheb metsa, vihastad, pahteldad, vihastad, lihvid, vihastad ja nii umbes veel kolm ringi. Jah, midagi siin ilmas ei tule lihtsalt kätte. Lühidalt öeldes ostsime esimese raksuga mingi väga idiootse pahtli, mis ei kannata mittemingisugust kriitikat. Esimese kihi sai peale plätserdatud, aga teist enam teha ei kannatanud ja tuli siiski kallimate ja kvaliteetsemate toodete poole pöörduda.

Kuna mu varasem pahteldamise kogemus on big fat zero, siis arvasingi, et tulemus jääb sama kole nagu piltidelt näha võib. Pole imestada siis, et enamus eesti mehi kardab remonti nagu tuld. Aga Peremees rahustas, et asi ikkagi läheb paremaks. Ja läkski! Pärast teist kihti oli näha, et seinad tõesti muutuvad ühtlasemaks.

IMG_1943

Aga nüüd on natukeseks ajaks külmapühad, sest pahtlike ei taha väga kuivada, kui ruumis jahe on ja ootame veidi soojemaid ilmasid, et saaks viimase lihvi anda.

Natukene teisi mõtteid ka.

Haigestusin vahepeal ning olen veetnud tunde ja tunde internetis, leides lahendust ühele murelapsele. Nimelt soovime me, et trepi küljesein oleks praktiline ja ilus. Praktiline selles mõttes, et kuna trepp on suhteliselt kitsas, siis sealt on väga keeruline näiteks puid üles tuua nõnda, et seina ära ei kriibi ja seetõttu on igasugune värv ja tapeet seal välistatud. Aga mida siis teha. Pusisime ja otsisime meeletus koguses erinevaid lahendusi. Mõtlesime tellise, dekoratiivkivide, liistude, vanade laudade taastamise ja tuhande muu võimaluse peale. Aga ükski neist ei tundunud SEE õige. Käisime isegi ehituspoes ideid ammutamas, aga nähes 51€/m2 hinda ühel kenal dekoratiivkivil tekitas see pigem ängi kui õnnetunnet. KUNI ühe õhtuni, kui Owe oli sunnitud alumise korruse köögi põrandat veidi lahti kiskuma, et sinna saaks veetorusid vedada. Lahendus lebas seal nukralt. Nimelt on sinna aegade jooksul maha pandud kaks kihti laudu- ülemine on täielik rämps, aga sealt alt koorus välja midagi, mille suhtes ma teadsin, et pean seda kuskil kasutama. Aga kuna me köögipõrandat sellisel kujul säilitada ei saa, siis mõeldud-tehtud ja meil on seinamaterjal olemas. Natukene kõpitseda, et ilmet värskendada ja voila! Oh, ma olen nii excited, sest ilmselt oli see saatus kuna ükski teine variant ei tundunud mulle ikka lõpuni õige ja tegelikult istusime me koguaeg lahenduse otsas, aga ise seda ei teadnud vaid!

IMG_1958

 

 

Sellest, kuidas elu sunnib töötama

Dadaaaa! Alustan ülestunnistusega- plaanisime siin pärast viimaseid töid jääda talvepuhkusele. Et kogume veidi eesootavateks kulutusteks raha ja nii märts-aprill hakkame jälle kuskilt otsast nikerdama. AGA!, elu on üllatusi täis ja paraku ei tule mingit puhkust, vaid tuleb koheselt jätkata, et juba kevadeks enam-vähem ülemise korruse viimistlustööd lõpusirgel oleks.

Selle kõige jaoks on peremehel tarvis ära lõpetada killuke põrandast, natuke ehitada garderoobi seinu ning alustada suure hurraaga pahteldustöödega. Esialgu plaanisime lasta kellelgi teadjamal inimesel pahteldamine enda kanda võtta, aga kuna minus vist on natuke juudi verd, siis kokkuhoiu mõttes proovime ikka seda ise teha. Aga noh, meeldetuletuseks- meil on 15 meetrit kaldseina. Ja ma ei ole eluski varem pahteldanud. Naljatlemisi olen endamisi mõelnud, et eks see ole meie suhte proovikivi, sest ilmselt tuleb minu õige iseloom just selle seina juures välja.

Eile käis meil külas pottsepp, kes tuli esialgu hoopis ämmamoori ahju vaatama, kuid lahkus plaaniga, et tulla tagasi augustis. Jah, wohooo, me saame ahju. Ja ilmselt väga ilusa ka veel! Ma ise ruigan rõõmust, sest ma juba kujutan ette, milline see ahjupoiss tuleb ja kui ilus ta on ja oi juudas, tule august, tule juba!

Kui Owe on kodus praegu reaalselt kasulik ja alustas vaikselt pahteldamisega, siis mina sukeldun nüüd veebisaitidesse ja videotesse, et ise ka see oskus omandada.

Sau.

Sellest, kuidas me juba sisse kolime

Laupäeval, täpselt kuussada päeva vähem, kui ma oleks oodanud, sai valmis meie põrand. Sel päeval lasime peaaegu viimased kruvid ja oligi asjaga korras.

Tõele au andes, siis natuke on veel ikka teha, aga elutoa pool on täiesti musta põrandaga kaetud. Tarvis on veel kõpitseda natuke garderoobis- lae ja põranda kallal. Aga see on juba köömes, sest uude aastasse saame me kindlasti minna teadmisega, et üleval korrusel on jäänud ainult ja ainult siseviimistlus.. noh ja ahju ehitus, aga seda õnneks teeb keegi teadjam inimene.

Mingil päeval vedas Peremees üles veel ühe vana nahkdiivani, kus vahel hea jalga puhata ja juba järgmisel hetkel oli seal ka ise kokku klopsitud laud ja lõpuks ka vaibake. Näeb välja küll nagu elutuba juba ning kõik, kes meil vahepeal külas on käinud imestavad ka, et vau, täitsa juba ruumi moodi. Olen väga uhke, et oleme aastaga suutnud ühest peldikust sellise asja välja võluda.

Kuna Peremees on meil suur jõulusõber ja tuba peaaegu ka nagu päris, siis otsustasime, et toome endale esimese kuuse ja kuhu sa ikka ta paned, kui mitte elutuppa, eksole. Ehtisime puu ära ja õhtul tegime sõpradega ka esimesed jõulusöögid. Kui silm kinni pigistada ja mõelda diivanid-lauad-vaibad-seinad natuke teistsuguseks, siis on ikka täielik kodu tunne küll.

Aasta lõpetuseks lisan veel ka pildi ühest päkapikust, kes ilmselt pärit idast.

IMG_1770

Sellest, kuidas me saime endale elu esimese ukse.. ja põrandakarkassi

Järjekordne absurdselt pikk paus praeguse hetke ja viimase postituse vahel. Aga mis teha, ise omal jõul ehitades edenebki maja valmimine veidi aeglasemalt. Kannatust!

Igatahes, et see koht päris välja ei sureks, on mul ka täna väike progress ette näidata.

Eelmisel korral tegime kaldseina. Ütlen ära, et viimane sarikavahe on endiselt tegemata.. kui küsida, miks, siis ega sel vastust ei olegi.. mõnel päeval kulutame paar tundi ja teeme selle kindlasti ära. Tahaks talveks sooja!

Aga vahepeal on edasi arenenud meie põrand. Mõõtmiste ja rihtimiste käigus tuli välja, et erinevate kohtade peal on põranda tasapinna vahe umbestäpselt 7cm. Seega sirgeksajamine oli keskmisest suurem töö. Kord tuli roovi tõsta ja hetk hiljem juba vana põrandat nülgida, et asi loodi saaks. Ühel nädalal Owe katsetuse mõttes alustas akna poolt tegemist ja mingi aeg hiljem, koos Märteniga, veetsid nad pika-pika päeva ja saigi karkass põrandale peale. Nüüd tuleb oodata, et saaks ehituspoest veel veidi villa ja OSB-i osta, et siis põrand täitsa valmis teha.

Vabandage esimese pildi segadus, aga tegemist on siiski OBJEKTIGA.. ja kuigi ma seal vahel ikka püüdlikult oma luua ja kühvliga vehin, siis aetakse mind lõppude lõpuks ikka minema. Teistel piltidel võib näha ajutist OSBi põrandakarkassi katmas, sest kuskil on vaja käia ja keksumäng võib kellelegi jalanihesusega lõppeda.

Aga täna.. See ajalooline päev, kus Owe ja Kristiina said endale esimese ühise ukse. Mõtled, et mis? No jah.. oleme juba mõnda aega koos elanud, aga alumised välisuksed olid meil küll juba elule võlgu. Kõik, mis taevast alla sadas, tuli ka meile vähemal või rohkemal määral tuulekotta. Aeg oli oma töö teinud ja mõlemad uksed “alt ära söönud”.

Esialgu tegime taaskasutust ja võtsime mul ema juurest tema eelmise ukse, et saaks midagigi ette. Kunagi tuleb niikuinii uus ja tugev tuulekoda ehitada, aga seni täidab seegi uks oma rolli.

Meenutuseks, millised laudauksed meil enne olid. Uuega tuleb natuke värvimistööd teha, aga praeguste ilmadega sellest vist midagi välja ei tuleks.

Ainus, millest mul on kahju, on vanade uste peal asuv aken. Oleks hirmsasti tahtnud seda alles jätta, aga pärast korduvaid mõõtmisi ja rehkendusi seda siiski teha ei saanud. No mis seal ikka! Vähemalt on meil nüüd vargakindel uks ja isegi lausa uksekoputi! Võib ukse taha koputama tulla.

Vahel ikka istume ja imestame, kui soojaks meie elamine on muutunud. Teeme üles pursuikasse tuld või alla ahju/pliiti ja lausa palav on! Nii-nii hea on teada, et see asi muutub soojemaks seal, kui ükskord kõik soojustatud on ja korralik ahi platsis.

Pliitidest ja ahjudest rääkides, käis meil ükspäev korstnapühkija ja kiitis alumise uue korteri küttekolded heaks. Suures toas on korralik plekkahi, mille kindlasti alles jätame, köögis aga hiiglaslik pliit. Tema saatust me veel kahjuks ei tea. Tegu on väga usina tööloomaga, kuid kahjuks on see nii suur ja lahmakas ning asetseb väga halvasti, seega on oht, et peame otsustama väiksema isendi kasuks. Aga sellega õnneks veel aega on, sest alumise remondini jõuame alles siis, kui üleval kõik valmis on.. ehk veel isegi sellel sajandil!

 

Kuulmiseni!

Sellest, kuidas möödus üks töine nädalavahetus

Lõpuks saabus ka see hetk, kus pere naishingel oli aega ja tahtmist ehitusele käsi külge panna. Siiani on suuremas osas siiski ehitustöid teostanud peremees- sellel lihtsal põhjusel, et tema oskab ja nädalavahetused on tal samuti vabad. Mina jälle ei oska väga ja tihtilugu on see ka põhjuseks, miks ma entusiastlikult esirindel ei ole. Lõvi iseloomule on muidugi omane tahe kõike kohe hästi osata ja pahatihti teeb kurvaks.. või lausa kurjaks, kui oskusi napib. Ja mina olen nii lõvi, kui vähegi olla saab. Siinkohal ka pikk-pikk pai peremehele, kes kannatab mu vihahood välja, kui näiteks kruvi ei taha puitlaastplaadi sisse minna või mingi muu pisiasi valesti läheb.

Kuna katus on vahetatud, siis remont jätkub hooga. Üle-eelmisel nädalal proovis peremees sirgeks saada meie hirmus kõvera lae. Vahel ikka naljaga ütlen, et meil läheb rihtimisklotse vist lõpmatuseni vaja, sest pole ühtegi asja majas, mis poleks kõver.  Aga pole raskust, mille ees Owe alla vannuks ja nii oligi ühel hetkel juba lagi piinliku täpsusega sirgeks aetud.

Laupäeval väisasime ehituspoodi, kus sai kaldseina jaoks vajaliku ostetud- puitlaastplaati ja tuuletõket. Pärastlõunal alustasime ja töö lausa lendas. Peremees tegi prussidest mulle villale ilusad pesad ja asus ise tuuletõket paigaldama, samal ajal kui mina soojustasin. Tuli kohe täis pikk tööpäev!
OSB plaadiga on meil veel see naljakas lugu, et esimese satsi tõi meile mu isa ja kuna tol hetkel oli 15 mm plaat sooduspakkumisega, siis võttis ta loomulikult seda, kuigi olime soovinud õhemat. Nüüd aga pole kuskil enam häid hindu ja maksame paksema plaadi eest põhimõtteliselt topelthinna! Kuna õnneks pind pole suur, siis konti see summa ei murra, aga vot, mis juhtub, kui kahte sammu ette ei mõtle!

Pühapäeva hommikul, kui enamus inimesi eelmise õhtu tagajärgi kahetsesid, kobisime meie objektile ja jätkasime sellega, millega eelneval õhtul pooleli jäime. Lisaks villale sai ka kolmveerandi seina ulatuses juba paigaldatud ka OSB plaat. Töötahet oli küll ja veel, kuid päev hakkas õhtusse veerema ning tuli oma pillid kokku korjata.

Praegugi, kui mina leiba teenin ja seda postitust kirjutan tegeleb peremees üleval seinaga ja usume, et selle nädala jooksul saab see vast valmis ka. Juhhei!

Viimaseks pildiseeria, mis väga ilmekalt tekitab mulje nagu mina üksi oleks selle seina teinud. Hehe, oleks see vaid nii. Ikka üheskoos!

Sau.

Sellest, kuidas ma ikka ei tea, mida tahan

Kui üldjuhul tulen ma blogisse näitama mingit progressi ja edasiminekut, siis seekord otsustasin teha veidi enda jaoks kinnistava postituse. Natuke selgituseks- olen korduvalt erinevates kirjatükkides maininud, et varsti on käes siseviimistluse aeg. Ja mida aeg edasi, seda lähemale kõik tuleb. Aga oh häda- mul pole endiselt ideid ega tervikpilti, milliseks mida teha võiks. Kõik on meie enda kätes, valikuid on lõpmatult ja selle kõige õigema valimine tundub üle mõistuse raske. Ja kui ma veedan õhtuid ja lugematuid tunde erinevaid lehti sirvides, siis tegelikult, kui ideid ei talleta, siis lähevad nad ajaga lihtsalt meelest. Seega tahan täna siin piltide ja trükimusta näol natukene endalegi selgemaks teha, kuidas ja mis lahendusi me varsti leidma hakkame.

Kõige kurvem loo juures on see, et ma olen vist maailma kõige olematuma kujutlusvõimega inimene. Seda on mu ema mulle alati öelnud ja ma vist isegi nõustun temaga. Mulle ei ole antud võimet mõelda välja erinevaid lahendusi ja neid omavahel klappima panna.  Aga kuna ma olen valge tüdruk, siis minu õnneks on loodud Starbucks ja Pinterest. Kuna mul siin Aegviidu männimetsade vahel Starbucksi pole, siis jääb üle lõbutseda eelnimetatud veebikeskkonnas ja sealt skandinaavialikke sisustusideid ammutada. Ma ei taha olla popp ja noortepärane, aga tean, et ülemine korrus peab meil heledam tulema. Seda lihtsalt sellepärast, et meil on üsna madalad laed (üle kahe meetristel meestel meie juurde kahjuks asja tulevikus ei ole) ja tahan, et suur tunduks veel suurem. Pluss ma ei ole väga selline sigrimigri ja segasummasuvila austaja.

Tõele au andes, siis on Pinterest ja ülejäänud internet täis väga kihvte lahendusi, mida endale sobival viisil kokku sobitada ja nii ma olengi boardside ja pinside maailmas nagu väike laps kommipoes.

Enne, kui ma asun piltide juurde, toonitan, et tänases postituses on ainult ja ainult minu mõtted. Peremehega me milleski kokku leppinud ei ole ja võib-olla tahab tema hoopis kõik seinad elektrisiniseks teha ja tuppa panna liumäe. Kindlasti ei saa meie arvamus üks olema ja edasine kompromisside leidmine, ma tean, saab olema oi, kui raske. Aga kui mul on vähemalt mingi siht silme ees, siis on mul kergem enda eest seista ja visioone läbi pressida. He he he.

Kuna ülemine korrus saab olema koosseisus elutuba, garderoob, magamistuba ja esik, siis neile ma keskendungi ning vannituba ja köök jäävad õnneks veel üsna kaugele tulevikku. Peamine mure seisnebki elutoa viimistlemises, sest magamistuba on meil hetkeseisuga valmis ja seal veel esialgu muutusi läbi viima ei hakka. Ja no, garderoob.. ega sellega mingit erilist muret ei olegi, kui siis ainult riiulilahendused, et ruumi võimalikult ratsionaalselt kasutada ja võimalikult palju väikesele pinnale mahutada.

Kui magamistoas on meil seinad toonides valge ja hall, siis elutoas ma seda kindlasti rakendada ei tahaks ja kuigi üldpilt jääb hele, siis kindlasti mingit värvi ma sisse toon.

Algusest peale olen ma tahtnud meil mingi seina katta lauamaterjaliga. Ja mitte lihtsalt sisevoodrilauaga, sest see oleks maru igav ja saunaeesruumilik, vaid pigem sellise rustikaalse lähenemisega. Õnneks see on meil ühine otsus ja nüüd jääb ainult välja mõelda, kuhu peaks see sein tulema. Ma ise kujutan seda ette pigem koridori kõrges seinas, sest usun, et seal oleks see efektiivne ja pilkupüüdev. Samas väga nutikas oleks ta panna hoopis trepi kõrvale seina, sest pidev puude tassimine ja muu rikuks kindlasti kas siis värvi või tapeeti, mis sinna muidu tuleks.

 

Midagi sellist mulle hirmsasti meeldiks. Esialgu köitis see esimene variant, kuid nüüdseks on mõte veidi oma rada jooksnud. Ideaalis jookseks laud hoopis pikkupidi, kuid millegipärast ma sellist kena lahendust näitamiseks ei leiagi.

Suur murelaps on meil ka trepp. Kuigi see on juba vana ja kohati väsinud, siis olen kindel, et uut me ei hakka hankima, vaid üritame nagu ikka- vanast uut teha. Istume selle trepi näol varanduse otsas ja mõte sellest mulle hirmsasti meeldib. Kindlasti peame me trepiastmeid kõvasti putitama, sest need on juba väga kulunud. Selleni me muidugi veel jõudnud ei ole, kuidas. Aga üks idee mul on ka trepiga. Ja see tundub kuidagi väga mitte minulik, aga ma vist tahaks tulevikus näha trepiga koos jooksvat led-riba.

 

Garderoobiga, nagu ma juba ütlesin, on suht lihtne. Meile jääb sinna ruumi üks uks, kust kaudu saab katuse alla minna ja et see mõttetult ruumi ei raiskaks, siis panen, sinna täies ulatuses peegli. Edasi tulevad riiulid, nagid, stanged ja väikesed panipaigad siis kas hooajariietele või muule. Ruum iseenesest on üsna väike, kuid ega seal tantsu ja tralli saama hakkagi. Peaasi, et kõik riided kenasti ära mahuvad.

 

Nüüd siis suurimast murekohast- elutoast. Kuna meil on keset pinda korstnajalg, kuhu kõrvale tuleb ehitada ka ahi, siis jagab see enam-vähem pooleks ruumi. Akna poole jääb elutoa nurk, kuhu teoreetiliselt mahubki ainult diivan ja telekas. Nipetnäpet muidugi veel, aga rohkemat sinna ei tule. Aga pärast korstnajalga.. sellega ma olen hädas. Varem, kui meil veel alumist korterit ei olnud, siis oli kindel, et sinna tuleb kööginurk ja ongi mure murtud. Aga kuna nüüd liigub köök esimesele korrusele, siis on suur hulk katmata maad. Peremees muidugi tahtis endale arvutinurka ja selleks see ahjuesine ka sobiks. Aga eks elame-näeme.

Värvilahendusest nii palju, et ma olen juba üsna pikalt olnud tumelilla fänn. Ja mida sügis edasi, seda rohkem see end sisendab. Ja diivani taguse seina ma tahakski tegelikult teha selles toonis. See on muidugi üdini naiselik lahendus, aga loodan, et peremees lepib sellega.

 

Tegelikult olin ehituse algul täiesti kindel, et diivani tagune tuleb krohvitud. Aga no, nüüd on aeg nii kaugel, et kips on seinas ja vastav ettevalmistus selleks tegemata. Õnneks on tänapäeval loodud erinevad dekoratiivvärvid, millega väga ägedaid tulemusi saab. Kuna ma pole elus varem kunagi krohvinud, siis ilmselt on isegi hea, et sõelale jäi hoopis seinavärv, sest värvimises olen ma ilmselt ikka tükkmaad osavam. Ja kui mu lilla sein läbi ei lähe, siis õnneks on mul kohe järgmine variant tagataskust haarata. Inspiratsiooni leidsin ON24 lehelt juba ammu aega tagasi, kui täitsa juhuslikult meile uut vaipa otsisin.

IMG_1138

Aga tundub, et hetkel on aeg otsad kokku tõmmata. Ideed on välja käidud, nüüd on aeg käed mustaks teha ja viimased ehitustööd teostada, et lõppude lõpuks saakski hakata viimistlema!

Sau.