Hämmastavalt pikk paus on olnud viimase blogipostituse ja tänase päeva vahel. Ei, me ei ole alla andnud, ega üürikorterisse kolinud. Mina ei viitsinud kirjutada, sest mul pole väga palju pildimaterjali ja Owe ei viitsinud lihtsalt niisama kirjutada.
Viimases postituses oli valmis pool uuest kaldseina karkassist- Owe on vahepeal suutnud sellegi ära soojustada ja aurutõkke paberiga katta.
Sõbrapäeva paiku käis Steven meil abis ja tegi ära ühe vastikuma töö, mis üldse olla saab- puhastas koridori seinad krohvist. Ei valeta, kui ütlen, et KÕIK kohad olid krohvitolmu täis ja kes teab, siis see tolm on üks hullemaid. Nii peenike ja raske, et ronib igast august sisse.
Pärast Steveni korralikku panust meie pereelu edendamisse kerkisid kui imeväel uued karkassid ka koridori seina ja.. *trummipõrin* MINU GARDEROOBI! Juhhhuu. Sisuliselt võin ma juba seda selle nimega nimetada, sest see meenutab tõesti tuba omaette!
Ma ei mäleta nüüd täpselt, kas garderoobi seinad sündisid enne või pärast huumorikooli elektri vedamisega. Aga ühesõnaga olime sundpuhkusel, sest ootasime päris pikalt elektrikku, kes suudaks voolumõõtja asukoha ära vahetada ja uued kaablid vedada, sest vanad juhtmed olid kindlasti vanemad kui me Owega kahe peale kokku. Nüüdseks on igatahes selle asjaga ühelpool.
Möödunud nädalavahetus oli mul vaba ja süda ka juba valutas, sest olen viimasel ajal väga vähe panustanud objekti valmimisse, siis mõtlesime Owega, et ah.. lammutame koridori seina ära. Töö sai iseenesest kiirelt tehtud, aga miljon aastat vana soojustusmaterjal küll enam mingit viisakat nägu ei näidanud. Seinas oli saepuru ja lae osas kunagine laast pluss kilode viisi männiokkaid. Aga lõpptulemus oli maru hea!
Ei usu isegi siiani, aga see oli viimane suur lammutus. Edasi on natuke koristustöid, et saaks hakata soojustama ja kipsi ja muid materjale seina panema!
Loodan, et Owe leiab ka õhtul kaks minutit, et siia natuke pildimaterjali lisada ja asja väheke kirjumaks teha.
Ciao!
LUGU SELLEST, KUIDAS ME ENDALE KODU LOOME 