Järjekordne absurdselt pikk paus praeguse hetke ja viimase postituse vahel. Aga mis teha, ise omal jõul ehitades edenebki maja valmimine veidi aeglasemalt. Kannatust!
Igatahes, et see koht päris välja ei sureks, on mul ka täna väike progress ette näidata.
Eelmisel korral tegime kaldseina. Ütlen ära, et viimane sarikavahe on endiselt tegemata.. kui küsida, miks, siis ega sel vastust ei olegi.. mõnel päeval kulutame paar tundi ja teeme selle kindlasti ära. Tahaks talveks sooja!
Aga vahepeal on edasi arenenud meie põrand. Mõõtmiste ja rihtimiste käigus tuli välja, et erinevate kohtade peal on põranda tasapinna vahe umbestäpselt 7cm. Seega sirgeksajamine oli keskmisest suurem töö. Kord tuli roovi tõsta ja hetk hiljem juba vana põrandat nülgida, et asi loodi saaks. Ühel nädalal Owe katsetuse mõttes alustas akna poolt tegemist ja mingi aeg hiljem, koos Märteniga, veetsid nad pika-pika päeva ja saigi karkass põrandale peale. Nüüd tuleb oodata, et saaks ehituspoest veel veidi villa ja OSB-i osta, et siis põrand täitsa valmis teha.
Vabandage esimese pildi segadus, aga tegemist on siiski OBJEKTIGA.. ja kuigi ma seal vahel ikka püüdlikult oma luua ja kühvliga vehin, siis aetakse mind lõppude lõpuks ikka minema. Teistel piltidel võib näha ajutist OSBi põrandakarkassi katmas, sest kuskil on vaja käia ja keksumäng võib kellelegi jalanihesusega lõppeda.
Aga täna.. See ajalooline päev, kus Owe ja Kristiina said endale esimese ühise ukse. Mõtled, et mis? No jah.. oleme juba mõnda aega koos elanud, aga alumised välisuksed olid meil küll juba elule võlgu. Kõik, mis taevast alla sadas, tuli ka meile vähemal või rohkemal määral tuulekotta. Aeg oli oma töö teinud ja mõlemad uksed “alt ära söönud”.
Esialgu tegime taaskasutust ja võtsime mul ema juurest tema eelmise ukse, et saaks midagigi ette. Kunagi tuleb niikuinii uus ja tugev tuulekoda ehitada, aga seni täidab seegi uks oma rolli.
Meenutuseks, millised laudauksed meil enne olid. Uuega tuleb natuke värvimistööd teha, aga praeguste ilmadega sellest vist midagi välja ei tuleks.
Ainus, millest mul on kahju, on vanade uste peal asuv aken. Oleks hirmsasti tahtnud seda alles jätta, aga pärast korduvaid mõõtmisi ja rehkendusi seda siiski teha ei saanud. No mis seal ikka! Vähemalt on meil nüüd vargakindel uks ja isegi lausa uksekoputi! Võib ukse taha koputama tulla.
Vahel ikka istume ja imestame, kui soojaks meie elamine on muutunud. Teeme üles pursuikasse tuld või alla ahju/pliiti ja lausa palav on! Nii-nii hea on teada, et see asi muutub soojemaks seal, kui ükskord kõik soojustatud on ja korralik ahi platsis.
Pliitidest ja ahjudest rääkides, käis meil ükspäev korstnapühkija ja kiitis alumise uue korteri küttekolded heaks. Suures toas on korralik plekkahi, mille kindlasti alles jätame, köögis aga hiiglaslik pliit. Tema saatust me veel kahjuks ei tea. Tegu on väga usina tööloomaga, kuid kahjuks on see nii suur ja lahmakas ning asetseb väga halvasti, seega on oht, et peame otsustama väiksema isendi kasuks. Aga sellega õnneks veel aega on, sest alumise remondini jõuame alles siis, kui üleval kõik valmis on.. ehk veel isegi sellel sajandil!
Kuulmiseni!
LUGU SELLEST, KUIDAS ME ENDALE KODU LOOME 