Minu puhul tihti ei kohta suhtumist, et “ah lähme ostame poest uue”. Mulle ikka meeldib see, kui saan vanale asjale uuesti hinge sisse anda. Ilmselt olen selle pisiku saanud emalt, sest mäletan eredalt korda, kui meie suur kineskooptelekas seinal olles surus raskusega kipsplaadile augu sisse. Mõtlesime, et vaatame, mis seal all on. Mõni tund hiljem avastasime end eufooriliselt kipsi maha rebimas, sest leidsime kihvti palkseina. Kulmineerus see üritus sellega, et nädalaid hiljem kirusime endid põrgu põhja, sest pidime iga kuramuse naela välja kiskuma, aga neid naelu ei olnud mitte üks.. ega sada.. Igatahes läbi suure häda saime seina viimistletud ja siiani käin ja paitan, et on alles ilus sein.
Nüüd, oma kodu ehitades, lööb see vana asja kiiks veel eriti välja. Oleme aja jooksul teinud erinevaid projekte, mis minu meelest on väga-väga lahedalt välja kukkunud.
Alguse sai vist asi sellest, kui leidsime ühest vanast hoonest kasti, mida raudteelased kunagi oma tarbeks kasutasid. Oi, kui rõve see oli. Aga mina nägin asjas potentsiaali ja nühkisin nii, et nina verel, seda rohelist värvi sealt puidu pealt maha. Tänaseks on meil üks omanäoline telekakapp, mis kusjuures võttis koha ühe Postimehe konkursi esikolmikus.
Hiljuti leidsime, et meil oleks tulevikus väga (baari)kappi vaja. Ja kuna ma olen täiesti allergiline igasugustele väikestele kummutitele ja kapikestele keset tuba, siis otsustasime enda oma ehitada seina sisse. Mõeldud- tehtud, aga kapile on ju uksi vaja. Kaalusime üht varianti ja siis teist ja veel ka viiekümne neljandat, kuni lõpuks avastasime, et meil on terve kuur täis vanu aknaid. Nonii, me saime oma uksed. Vedasin läbi lumehangede enda arvates sobivad isendid kohale ja hakkasin nikerdama. Aknad olid vanad ja väsinud ning ilgelt paksu värvikihi all, mis tänu toas suitsetavatele korteriomanikele oli juba kollakas-pruunikaks tõmmanud. Alguses sujus värvieemaldus hästi, fööniga ees ja pahtlilabidaga järel. Aga kui jõudsin sisemiste liistude juurde, siis anna kannatust!- föön tuli nurka visata ja edasi KÄSITSI teha. Ja enam ei aidanud pahtlilabidas, vaid pidi välja otsima väiksemad tööriistad ehk töömaht suurenes märkimisväärselt. Lisaks tahtis fööni kuumus klaasi katki teha ja ilmselt varem või hiljem oleks ma sellega hakkama ka saanud. Peremees veel ütles, et savi need liistud, võtame ära ja ostame poest uued. Võite kaks korda arvata, kas ma olin sellise asjaga nõus või mitte. Käsitsi tuli puhastada ka kõik metallosad, mis kujunes välja parajaks täppisteaduseks. Hiljem lihvisin kareda liivapaberiga kõik üle ja voila! Pole veel otsustanud, kas teen raamid vaha/õli/lakiga üle või mitte, sest mulle väga meeldib praegune pilt. Lõplik tulemus selgub alles siis, kui kapp on pahteldatud, värvitud ja sinna sisse on mingid riiulid aretatud, aga ma usun, et asi saab olema super cool.
Aga kuna käed rüpes istuda meie majas ei meeldi kellelegi, siis reedel oli hirmsasti vaja midagi teha. Näiteks aknalaudu. Endale ja ämmamoorile. Mina ei tahtnud kindla peale poodi seda ostma minna ja õnneks suutsin ka alumise korruse rahva endaga samamoodi mõtlema panna. Nii, järgmine mure- kust saaks piisavalt laia, eelistatult servamata lauda. Eks ikka puukuuri seinast. Kuna niikuinii on tulevikus idee kaks kuuri omavahel ühendada, ei olnud sellest suurt probleemi. Tassisime mitme meetrised lauad üles objektile, peremees lõikas need vastavasse mõõtu ning nikerdas veidi servade kallal, sest oli puit kohati pehkinud. Ämmakese aknalaud sai ka väheke tooni juurde. Meie ise veel otsustanud ei ole, sarnaselt uste teemaga, kas kasutame ka mingit puidukaitset või ei. Tahaksin, et uksed ja aknalaud jääksid võimalikult sarnased ja naturaalsed. Eks paistab.
Kindlasti ei ole projektid “Vanast uus” meie kodus veel lõppenud, sest üks suurem asi ootab ees- trepp. Kuna meie, praegu roheliseks võõbatud, puittrepp on selline armas ja iseloomuga, natuke krigisev, siis otsustasime, et jätame talle omase vana välimuse, aga väikese lihvi saab ta ikka värvieemalduse näol.
Kui keegi pärast mu eneseimetlust tunneb, et minu käe läbi võiks ka tema koju midagi uut ja vana, aga lahedat tulla, siis võib vabalt teada anda- mul käed juba sügelevad, et saaks midagi nikerdada!
LUGU SELLEST, KUIDAS ME ENDALE KODU LOOME 
su käed võivad sügada end selle kollase tugitooli kallal, mille ma endale koju vedasin
MeeldibMeeldib