Sellest, kuidas ma uue armastuse leidsin

Meie peres on kuidagi välja kukkunud selle remondiga nii, et kui midagi liikuma hakkab, siis täiel kiirusel ja kui ei, siis.. noh, üldse ei. Või oli see hoopis nii mu blogi täitmisega…

Enne, kui ma sain viimase postituse avaldada, kerkisid imeväel meie magamistoa akna taha tellingud. See on nüüd sellel aastal kolmas kuu, kus kiunun nagu siga aia vahel, et meil on vaja see armetu majakülg ära värvida. No kohe nii-nii väga on v-a-j-a… ja kohe. No, et Peremees enneaegselt peast halliks ei läheks, siis vahel ta ikka täidab mu soove ka. Enda meelerahu huvides. Ja laupäeval saigi kolme mehe tööna meie osa uue punase kuue.  Loodaks nüüd, et naabrid ka piisavalt teotahtelised on ja suve jooksul oma paar meetrit majast suudaks ära värvida, siis oleks üldpilt juba täitsa kena.

Kui mina ise pole nädalavahetuse jooksul suutnud kodus kohe mitte midagi ära teha, siis Peremees teeb selle eest topelt ja nii oligi täna plaanis osa ehitusprahti veel prügilasse viia. Mõeldud-tehtud. Jälle natuke vähem.

Lisaks skooris Peremees oma õelt ÜLI laheda eseme, mis ühtlasi on meie elutoa kõige esimene mööblitükk. Stockholmis on väga vinge sekkar Myrorna, kust on pärit julgelt pool mu riidekappi ja lisaks müüvad nad ka mööblit ja tehnikat ja muid vidinaid. Kui viimastest on mul üsna ükskõik, siis mööblit käisin küll seal iga kord ammulisui vahtimas. Kui vaid saaks, tassiks kõik minema! Igatahes Myrkast sai alguse ka mu palav armastus “kõrvadega” tugitoolide vastu. Neid oli seal igasuguseid- uusi, vanu, ilusaid, koledaid.. aga nad kõik tundusid just see, mida mina oma koju ükskord tahan. Ja täpselt selline tugitool meil nüüd kodus ilutseb. Või noh, tegelikult on ta praegu üsna kulunud ja väsinud, kuid pole midagi, mida uus ja värske pealiskate ilusaks ei muudaks. Tundub, et mul on jälle üks projektikas!