Alustasime nädala alguses köögiseinte lammutamist. Pool saime tehtud, kui Peremees arvas, et meil on vaja pliit välja lõhkuda, sest me lihtsalt ei mahu muidu tööd edasi tegema. Ma ei ütle, et see uudis mind ei kurvastanud. Üritasin ikka erinevaid variante genereerida, et pliit võimalikult kauaks jääks. Ponnistustest hoolimata oli plaanis täna see pliit maha võtta.
Peremehel oli see pliidilammutus järjekorranumbriga neli, minul alles esimene. Seetõttu arvasin, et mässame hilisõhtuni välja, ise nõgised olles, nii, et ainult silmamunad paistavad.
Paraku vahel juhtub nii, et ka mina eksin ja seda ka seekord. Ja eksisin absoluutselt kõiges! Alustame algusest..
Algusest peale ei meeldinud mulle idee, et peame sellest pliidist lahti ütlema. Välimus küttekehal oli ju väga kena, veidi kole värv, kuid igast muust küljest vinks-vonks. Vahepeal isegi mõtlesin, et äkki ikka saame selle pliidi endale jätta. Aga mul on hea meel, et see ei juhtunud. Lammutus näitas, et see pliit oli nii läbi kui läbi. Jah, väljast igati eeskujulik, kuid seesmised tellised ja segu olid juba pudruks muutumas.
Järgmiseks- lammutus kestis 4 (!) tundi. Mida? Misasja? Ma ei osanud unes ka näha, et nii kiiresti selle asjaga ühele poole saame. Aga hea, et nii läks.
Ja muidugi- eeldasin, et pärast tööpäeva on kõik kohad tahma ja sodi täis. Alustades meist ja lõpetades voodilinadega. Aga väga hullu õnneks ei olnudki. Peremees küll vahetas oma nahavärvi veidi, kuid pärast põhjalikku pesu oli valge mees tagasi.
Nii kiirelt ja kergelt see suur töö tehtud saigi! Homse võtame vabaks ja naudime ilusat ilma, kuid edasi on vaja veel kaks seina lammutada enne, kui saame põrandate kallale minna.
LUGU SELLEST, KUIDAS ME ENDALE KODU LOOME 