Esimeste mõnusate kevadilmadega haakisin mina endale külge mingi haiguse. Läks lausa nii hästi, et olin nädal aega rivist väljas. Aga see ei tähendanud, et töö seisma oleks jäänud. Peremees ikka rühkis edasi. Ehk oli pisut kurb seltsilise puudumise pärast, aga tööhoogu see ei pidurdanud.
Ja nii saigi päevaga kaks kihti põrandalaudu üles kistud. Kurat teab, mis tõttu neid laudu nii palju oli, aga tehtud see sai.
Põrandate alt mingeid erilisi üllatusi välja ei tulnud ja isegi talad olid täitsa normaalses seisukorras. Osad neist leidsid kasutust meie uue aiapingi näol. Sealt edasi muidugi oli kõvasti liiva, mille esialgu mõtlesime talgute korras keldrisse loopida, kuid esmaspäeval tegi Peremees ka selle töö ise. Nüüd on vaja vaid koridori põrand lahti võtta ja sealne liiv hakkama panna. See jääb küll järgmisesse nädalavahetusse, kus head inimesed meile appi tulevad.
Mõni aeg tagasi tuli Peremees ka mõttele trepi algusesse panna üks pikk ja kitsas aken, mis annaks koridori natuke valgust juurde ja läbi õnne saime me selle akna täitsa tasuta ja juba ta ootabki, et saaks vaid paika pandud.
Hiljuti ma veel kahtlesin ja natuke muretsesin, kas jõuame sellel aastal ikka selleni, et vesi meie majja jõuaks, sest lammutustööd tundusid lõputud olevat. Mõni päev tagasi rõõmustas Peremees mind uudisega, et peale koridori põranda ülesvõtmist ongi see aeg käes, kus torusid tuleb hakata vedama. Hurraa ja pudel shampust!
LUGU SELLEST, KUIDAS ME ENDALE KODU LOOME 