Hahaa.. miski selles pealkirjas ei klapi. Mina ja kunst? No ei.
Aga igatahes, kui algusest alustada, siis ühel suvepäeval leidsin internetist mingi suvalise lehe, kus näidati igasuguseid lahedaid seinapilte ja muid -kaunistusi. Kuna aga ma ei oska ega taha ise mingeid asju meisterdada, siis sinna see jäi. Kuniks sõitsime eksprompt ühel hommikul põhjarannikut avastama. Käisime igalpool ringi ja tagasiteel koju leidsin ma ühe viljapõllu, kus ääres kasvas lugematul arvul värvilisi taimi. Pirn lõi pea kohal põlema ja käskisin Peremehel ahvikiirusel auto seisma jätta, et siis läbi nõgeste unistuste poole sumbata. Haarasin kaasa kõike, mis kätte jäi ja kujutasin ette, kuidas kodus hakkan taimi raamatu vahel taimi kuivatama ja hiljem kaunistab seina üks lahe herbaarium…i laadne asi.
Minu õnnetuseks oli imeilusatest mooniõitest koju jõudes ainult üks elutu kogum alles jäänud. Ülejäänud vitsad viskasin ikkagi raamatu vahele ja… sinna nad jäid. Peaaegu kaheks kuuks.
Kuna suurem tuhin läks üle, aga seina midagi tahtsin, siis ostsin vähemalt ühe suvalise valge A3 formaadis pildiraami, milles minu õnneks juba oli sees mingi joonistus, mis koridori seinale ka enam-vähem sobis.
Nädalavahetusel hakkasin kuurist midagi otsima ja nii leidsin ka oma poolelioleva projekti riismed. Kanarbikku olin ka kuskilt hankinud ja see nüüd ainult pudises seal, aga raamatu vahel olid sõnajala lehed ning muu malts isegi täitsa okeilt ära kuivanud ja mõtlesin, et lähen proovin, kas neid saaks pildiraami paigutada.. kui ei, siis vähemalt saab head tulehakatust.
Aga raami nad läksid ja tulemus sai minu meelest täiega lihtne ja täiega lahe. Onju?
Sai küll! 🙂
MeeldibMeeldib