Sellest, kuidas me köögis seinaplaate vahetama hakkame

No jah noh. Peremees andis reedel teada, et mu valitud tumehallid seinaplaadid talle ikka kohe üldse ei meeldi ja tema tahab uusi.

Kuna jõulud on tulekul, mis omakorda tähendab, et mu vanaema hakkab vaikselt end külla sättima, on eluliselt tähtis, et kõik tööd oleksid valmis. See tähendab ka seda, et need armetud köögiplaadid oleksid vuugitud. Vastasel juhul kuuleme vähemalt iga päev, kuidas ikka niimoodi ei sobi noortel inimestel elada. No ja selles vaimus olen hakanud Peremehele aina sagedamini ka mainima, et ole nüüd hea poiss ja tee ära. Seni on ta end kuidagi välja vingerdanud ja mina mõelnud, et küll teeb, kus ta pääseb.

Nüüd siis tuli härra välja seisukohaga, et esimesed plaadid on okse ja tema neid vuukida üldse ei tahagi. Õnneks olen ka mina ajaga kannatlikku meelt arendanud ning leidsime kompromissi, et kui tahab uusi, siis okei, ma valin välja, tema ostab ja paigaldab.

Millised siis need uued plaadid olema peaks? Mul pole õrna aimugi, sest minu arvates on vanad ka normaalsed ja nende kõrval ma teist valikut üldse ei näinudki. Kulus ikka tükk aega enne, kui ma mingi pildi suutsin ette kumada.

Kammisin veidi ehituspoodide kodulehti läbi ja tulemus oli üsna nukker, sest ükski toode ei tekitanud seda tunnet. Või, kui tekitas, maksis ruutmeeter plaati jaburalt palju.

Mõned siiski õnneks natukene kõnetasid. Kas kuusnurksed plaadid või hoopis laduda kalasaba mustrit. Praegu tundub olevat väga populaarne valik telliskivimuster, aga minu jaoks see vist siiski pole. Kindlasti peavad uued plaadid olema heledad, sest muidu poleks väga vahetamisel mõtet. Helehalle ma vist ei panekski, sest siis jääks üldpilt liiga hall.. vist. Ma ei tea, ma ei oska ümber teha asju, mis mulle meeldivad, haha.

Mälestuseks siis armsad tumehallid plaadid (mis ma saan äkki re-use’ida kuskil mujal, khm).