Sellest, kuidas väikesed muutused on sama tähtsad, kui suured

Nii tore on aegajalt näha, kuidas siia satuvad mõned korrad nädalas mingid inimesed, kes meie väikese blogiurka otsast lõpuni läbi vaatavad. Ju siis meie tegemised kõnetavad või on keegi samas olukorras, kus me. Viimasel juhul- raudset närvi ja palju kannatust!

Oleme täiega ikka beebilainel ja enamus tegevusi toimubki seetõttu, et ta varsti-varsti tulemas on. Nii oli mul ammu juba ka plaanis, et magamistoas vabanenud kummut jääb tema asjade jaoks, mitte ei hakka me uut hankima. Kui eelmisel nädalavahetusel “proovisime”, kuidas kummut teise nurka sobib, siis lõppes see aktsioon sellega, et tõstsime terve toa ringi. Beebi saab oma nurgakese, mis jääb minu voodi poolele, et meil oleks öösiti seal mõnus toimetada. Ostsin öölambi ka ära, et me Peremeest ei häiriks ja mis salata, kasutan seda juba praegu, sest valgus on nii hubane.

Lasin Peremehel natuke beebi kummutit ümber ka teha, et saaksime ta kostüümikesi rippesse panna. Tõenäoliselt pean ühe riiuli veel eemaldama, sest jube mõnus on, kui näed kogu riidevalikut, mitte ei pea sahtlit tagurpidi pöörama, et midagi leida.

See õhuniisutaja on praeguseks hetkeks juba asendunud mähkimisalusega.

Kuidagi nii värske ja mõnus tunne on kohe pärast seda, kui toas ümberkorraldusi tegime. Me küll plaanisime kindlalt enne suve teha suure remondi ka magamistoas, aga praegu on see idee pausile pandud. Kõige tähtsam on siiski see, et saaksime uue eeskoja ning talvel soojas olla. Sellegipoolest mingi remont magamistoas teha tuleb, sest ma tahan vähemasti uut tapeeti ja seinad üle pahteldada ning värvida. Mul on peas olemas täpselt see tapeet ka, mille seina panna.. aga ma ei tea, kas sellist üldse müüakse, hah.

Aa. Ja mingi aeg ostsin peaaegu täitsa olematu raha eest elutuppa kardinad ka, kuigi ma polnud mitu aastat suutnud lahendada probleemi, kuidas need ette panna, kui meil ülemiseks aknapõseks on lagi. Kardinapuu läks üles nii nagu iga teine ja tuleb tunnistada, et mind ei häiri üldse, et see natuke jalus on. Paar korda olen unustanud, et akent saab avada täielikult vaid siis, kui kardinapuu eest ära võtta ja nii on kogu krempel alla sadanud. Aga inimene õpib, onju. Tuba muutus igatahes kohe oluliselt mõnusamaks ja hubasemaks ja mina ei saaks rohkem rahul olla.

Sellest, kuidas see kauaoodatud garderoob lõpuks tuligi

Kolmapäeval, kui perekond Kunglad olid mu viis seinasiini, korvid ja mõne riiuli Ikeast ära toonud, tundsin, kuidas ootan Peremeest koju rohkem, kui kunagi varem. Ja põhjusega. Teda ootas ju pisike paigaldustöö, mille kestvuseks ennustasin tugeva tunni. Õnneks olin ma samal päeval täitnud oma lubaduse ja eeskujulikult kõik seinad ilusti värvikihiga katnud, et Peremehel ei oleks ühtegi põhjust töid koheselt mitte alustada.

Aga nagu ikka aamen kirikus, siis miski meie majas ei lähe plaanipäraselt ja nii kuluski tund tunni järel ja mul oli juba hirm, et ega me sellel päeval asja valmis saagi.

Nagu ma mainisin, siis kasutatavat seinapinda oli meil 100 x 140 cm ja garderoobisüsteemi mõõtmed olid 80 x 140 cm. Kui garderoobi tellisin, küsisin Peremehelt kinnituseks üle, et kas ta võib panti anda oma uuri ja uhkuse, et minupoolne garderoob mahub ära. Pidavat mahtuma. Ei mahtunud. Peremees lõikas mitu head tundi seina, et süsteemi kuidagi toimima saaks ja õnneks ta poleks tema, kui asi lõpuks ei õnnestuks.

Kui me hilisõhtul lõpetasime ja uni juba murdis, siis loomulikult me päeva ei lõpetanud ja ikka oli mul vaja oma hilpusid seal veel mõnda aega sättida. Tuleb tunnistada, et minu asjade jaoks on pinda ikkagi natuke vähevõitu, ups. Aga nutikalt ruumi kasutades paigutasin lõpuks ikka kõik riided ja muu kraami kenasti ära. Vahetasin välja enamus riidepuudest, sest osad olid meil ilmselt mu vanaema vanused, kui mitte vanemad. Neljapäeval hankisin hiiglama suure peegli ka, mis koleda ukseaugu ära katab. Paraku ema kuur seekord ei aidanud ja pidin päris poodi minema. Suurte peeglitega on kaks varianti – neid kas pole või on need väga kallid, kuid õnneks sain ühe 80 x 180 isendi täitsa mõistliku hinna eest.

Nädalavahetusel tundis Peremees end veidi veidralt ja kuna on koroonaajastu, siis püsisime eeskujulikult kodus. Muidugi on temal esimeste soojadega juba energiat nii palju kogunenud ja koguaeg ta tahaks midagi ehitada. Mõeldud-tehtud ja mees lõpetas üle mitme aasta ära garderoobi ühe seina, kus on voolumõõtja ning paigaldas sinna meie köögist pärit vanad põrandalauad. Garderoob nüüd ongi vist enam-vähem valmis, tarvis on paigaldada kahte seina liistud, mis meil isegi täitsa olemas on, ära osta laelamp, mis oleks samasugune nagu elutoas ja esikus ning meisterdada lükanduks. Algul mõtlesime, et paneme tavalise ukse, aga mulle kuidagi ei tundunud see üldse õige asi. Siis mõtlesin, et okei, teeme lükandukse, kui juba tuli Peremehe poolt miljon põhjust, miks me seda teha ei saa. Õnneks olen ma vist äärmiselt veenev (või häiriv) ja pärast pikka arutelu me (loe: ma) siiski otsustasime, et saab ikka küll lükandust paigaldada. Et aga ehituspoed on nädalavahetusel kinni, siis tuleb leida sobiv hetk tööpäevadel ja uksesiinid ning mööbliplaat hankida. Käepide vist kah.

Sellest, kuidas me lõpuks endale garderoobi saame

Ma olen koguaeg pasundanud, et meil on garderoobi jaoks lausa eraldi ruum ja võiks ju eeldada, et see on selline staarilik walk-in closet, aga tegelikkuses on meil üks mõne ruutmeetri suurune, kahest seinast uste ning ühest seinast elektrikilpidega kaunistatud väike uberik. Sellegipoolest saab seal tõenäoliselt väga edukalt kõik oma riided hoiustada ja natuke muud kraami ka.

Olen seni koguaeg seda planeerimist edasi lükanud, sest mulle tundus see ilmatuma raske ja keeruline.. ja üldse ei tea ma garderoobisisudest mitte midagi. Kuniks me käisime reedel mu ema juures ja nii muuseas oli tal seal üks Elfe riiulisüsteemide kataloog. Tal endal on sisustatud sahver nendega ja väga hästi toimib asi. Hakkasime tegutsema. Peremees visandas mõne minutiga paberile enda ettekujutuse asjade paigutusest ja imekombel mulle täitsa sobis see ka. Tegime vaid mõned mugandused ning asusin hinda kalkuleerima. Elfe enda süsteemide lõplik hind mulle ei meeldinud, sest meie eelarve põhirõhk on sellel aastal siiski uue eeskoja ehitamisel ning beebile vajalike esemete soetamisel. Aga mida teeb vaene inimene, kui tal siiski on soov saada endale see õnnetu garderoob? Ta läheb Ikeasse! Olgu taevased jõud tänatud selle poe eest. Lisaks on Ikeal ka väga toredad plannerid, mis mind juba teiskordselt päästsid. Panin oma mõtted programmi ja vähem, kui poole tunni pärast oli meil garderoob olemas. Ja veel poole soodsam, kui Elfe oma! Ei jäänud muud üle, kui rahakoti rauad lahti laksata ja tellimus sisse anda.

Esialgu eeldasime, et saame oluliselt suuremat seinaruumi kasutada, kuid tuli välja, et tänu sellele, et meil on kahes seinas ukseaugud, siis paraku see ei õnnestu. Selle koleda rohelise ukse peab säilitama, sest sealt pääseb katuse alla, mis omamoodi on meile ka nagu panipaik, aga tegelikult väga tähtis ohutuse seisukohast. Elektrikapi seina me küll lõpetame vanade põrandalaudadega ära, kuid ega sinna vist tõenäoliselt midagi muud paigutada ei saa, sest kappi ennast kuskile mujale enam viia ei saa ja riiulid või mingi kummut jääks jälle uksele ette. Seni oleme planeeritavasse garderoobinurka igasugust kolu kogunud ja täiesti teadlikult ei ole ma lasknud Peremehel mingeid riiuleid ehitada, sest mida mugavamaks sa endale elu teed, seda väiksem on tõenäosus, et üldse kunagi midagi muutuks.

Minu ülesandeks on see nädal oma kodust aega natuke paremini planeerida, kui päev otsa ristseliti diivanil pikutada, siis lubasin pühalikult, et hangin garderoobi uue valgusti ning värvin seinad. Peremehega koostöös ehk mõnel õhtul lõikame lauad ära ja ta paigaldab liistud. Ruumi katma jääb tavaline uks. Ma vahepeal mõtlesin, et võiks mingi laheda lükandukse meisterdada, aga see idee ei sobinud mitte ja mis mul siis rohkem kraaksuda. Peegel saab edaspidi asetsema selle rohelise ukse peal ja sellega meenuski, et pean mõõdud võtma ja kuskilt (khm, ema juurest äkki) ühe peeglipoisi koju vedama.

Kasutatavat seinapinda jäi meile lõpuks 100 x 140 cm ja kogukõrgust 2 meetrit. Väga priisata ei ole ja kui alguses plaanisin, et teen meile ühesugused garderoobi pooled, siis lõpuks pidi Peremees ikka leppima ainult 80 cm lahendusega, sealjuures minu pool jääb 140 cm, hehe. Aga arvestades, et meie praegune “riidekappide” lahendus on oluliselt kitsamates oludes, siis tegelikult peaks Peremees päris õnnelik olema. Redeli ruum pidi esialgselt pooleks minema, kuid tõsiasi on see, et minu kasutada on tubli 3/4, sama lugu ka kummutiga. Ups. Ma nüüd ausõna luban, et uues garderoobis ma proovin (!) mitte tema ruumi hõivata oma asjadega.

Selline see uus lahendus jääks. Mitte midagi erilist, aga arvan, et see on piisavalt praktiline ja funktsionaalne, et oma hilbud ja muu kraam sinna ära paigutada ning magamistoas selle arvelt ruumi beebiasjadele teha.