Sellest, kuidas me lõpuks endale garderoobi saame

Ma olen koguaeg pasundanud, et meil on garderoobi jaoks lausa eraldi ruum ja võiks ju eeldada, et see on selline staarilik walk-in closet, aga tegelikkuses on meil üks mõne ruutmeetri suurune, kahest seinast uste ning ühest seinast elektrikilpidega kaunistatud väike uberik. Sellegipoolest saab seal tõenäoliselt väga edukalt kõik oma riided hoiustada ja natuke muud kraami ka.

Olen seni koguaeg seda planeerimist edasi lükanud, sest mulle tundus see ilmatuma raske ja keeruline.. ja üldse ei tea ma garderoobisisudest mitte midagi. Kuniks me käisime reedel mu ema juures ja nii muuseas oli tal seal üks Elfe riiulisüsteemide kataloog. Tal endal on sisustatud sahver nendega ja väga hästi toimib asi. Hakkasime tegutsema. Peremees visandas mõne minutiga paberile enda ettekujutuse asjade paigutusest ja imekombel mulle täitsa sobis see ka. Tegime vaid mõned mugandused ning asusin hinda kalkuleerima. Elfe enda süsteemide lõplik hind mulle ei meeldinud, sest meie eelarve põhirõhk on sellel aastal siiski uue eeskoja ehitamisel ning beebile vajalike esemete soetamisel. Aga mida teeb vaene inimene, kui tal siiski on soov saada endale see õnnetu garderoob? Ta läheb Ikeasse! Olgu taevased jõud tänatud selle poe eest. Lisaks on Ikeal ka väga toredad plannerid, mis mind juba teiskordselt päästsid. Panin oma mõtted programmi ja vähem, kui poole tunni pärast oli meil garderoob olemas. Ja veel poole soodsam, kui Elfe oma! Ei jäänud muud üle, kui rahakoti rauad lahti laksata ja tellimus sisse anda.

Esialgu eeldasime, et saame oluliselt suuremat seinaruumi kasutada, kuid tuli välja, et tänu sellele, et meil on kahes seinas ukseaugud, siis paraku see ei õnnestu. Selle koleda rohelise ukse peab säilitama, sest sealt pääseb katuse alla, mis omamoodi on meile ka nagu panipaik, aga tegelikult väga tähtis ohutuse seisukohast. Elektrikapi seina me küll lõpetame vanade põrandalaudadega ära, kuid ega sinna vist tõenäoliselt midagi muud paigutada ei saa, sest kappi ennast kuskile mujale enam viia ei saa ja riiulid või mingi kummut jääks jälle uksele ette. Seni oleme planeeritavasse garderoobinurka igasugust kolu kogunud ja täiesti teadlikult ei ole ma lasknud Peremehel mingeid riiuleid ehitada, sest mida mugavamaks sa endale elu teed, seda väiksem on tõenäosus, et üldse kunagi midagi muutuks.

Minu ülesandeks on see nädal oma kodust aega natuke paremini planeerida, kui päev otsa ristseliti diivanil pikutada, siis lubasin pühalikult, et hangin garderoobi uue valgusti ning värvin seinad. Peremehega koostöös ehk mõnel õhtul lõikame lauad ära ja ta paigaldab liistud. Ruumi katma jääb tavaline uks. Ma vahepeal mõtlesin, et võiks mingi laheda lükandukse meisterdada, aga see idee ei sobinud mitte ja mis mul siis rohkem kraaksuda. Peegel saab edaspidi asetsema selle rohelise ukse peal ja sellega meenuski, et pean mõõdud võtma ja kuskilt (khm, ema juurest äkki) ühe peeglipoisi koju vedama.

Kasutatavat seinapinda jäi meile lõpuks 100 x 140 cm ja kogukõrgust 2 meetrit. Väga priisata ei ole ja kui alguses plaanisin, et teen meile ühesugused garderoobi pooled, siis lõpuks pidi Peremees ikka leppima ainult 80 cm lahendusega, sealjuures minu pool jääb 140 cm, hehe. Aga arvestades, et meie praegune “riidekappide” lahendus on oluliselt kitsamates oludes, siis tegelikult peaks Peremees päris õnnelik olema. Redeli ruum pidi esialgselt pooleks minema, kuid tõsiasi on see, et minu kasutada on tubli 3/4, sama lugu ka kummutiga. Ups. Ma nüüd ausõna luban, et uues garderoobis ma proovin (!) mitte tema ruumi hõivata oma asjadega.

Selline see uus lahendus jääks. Mitte midagi erilist, aga arvan, et see on piisavalt praktiline ja funktsionaalne, et oma hilbud ja muu kraam sinna ära paigutada ning magamistoas selle arvelt ruumi beebiasjadele teha.