Sellest, kuidas me lõpuks trepiseina (peaaegu) tehtud saime

Kas keegi üldse mäletab, kui kaua ma sellest trepiseina tegemisest olen jauranud? Mina küll mitte.

Aga üle-eelmisel nädalal, kui tellisime eeskoja jaoks puitmaterjali, vihjasin Peremehele, et ostku siis ka distantsliist kohe ära, et ei peaks hakkama neid kuskilt eraldi vedama. Distantsliistu paigaldus seina oli puhtalt Peremehe idee ja kuna ma ise paremat varianti ei suutnud leiutada, siis nii jäigi.

Oma peas olin koguaeg ette kujutanud, et tausta võõpan tumedaks, sest nii jääb tugevam kontrast ja üldse ilusam lõpptulemus. Kuna aga ma olin materjali saabumiseni nii laisk, siis tegemata see jäigi ja otsustasime hoopis riskida ning lihtsalt liistu vahed väiksemad jätta. Aasta ehitajad, haha.

Kuna see otsus sai tehtud pärast materjali tellimist, siis kurb tõsiasi on see, et liiste jäi puudu. Ja kohe päris arvestatavalt. Õnneks sõbrad on Peedu puidulaost (kus muide on super head hinnad!) samuti kraami tellimas, siis võtsime kampa ja äkki saame ülejäänud liistud õigepea kätte. Loodetavasti on Peremehel on pisikese puhkuse ajal võimalik sein ka ära lõpetada.

Aga tulemus jäi minu meelest väga kena ja ma ei kahetse üldse, et ei viitsinud laiskusest tausta ära värvida. Lisaks läks kogu kupatus maksma alla 50 euro ja see meeldib mulle vist isegi rohkem, kui sein ise.

Enne oli see trepinurk üldiselt väga rõve ja kole koht, siis nüüd õnneks jäi koledaks ainult kasside tualeti esine põrand. Ma ei suuda meenutada, miks me selle kunagi tegemata jätsime, kui põrandat panime, aga ju siis oli põhjust. Ja kuigi see karjub meile juba mitu aastat näkku, aga midagi muutunud ei ole. Ehk nüüd?

• 

• 

• 

• 

• 

• 

IGATAHES!, kogu selle tralliga selgus, et nüüd on meil ASAP vaja, khm, uut laevalgustit trepi kohale ja võimalusel ka uuesti üle värvida trepp ise. Ikkagi valgeks. Ja paigaldada trepile vaip. Ärge küsige… aga mu rasedaaju ütleb, et nii peab olema.

Muidugi ma nõuan, aga mulle vist ei jõua kohale fakt, et kõik asjad, mille osas ma leian, et need tuleb ära/üle värvida, siis pean ma seda ise tegema. Seni olen ma avastanud, et värvida tuleb 1) kaldsein 2) uuesti teised ülemise korruse seinad 3) pliit 4) trepp. Arvestades asjaolu, et vähemalt kolme kuu pärast me saame kätte oma beebikese, siis ma isegi ei saa aru, miks ma endale loon unelmaid, et kõik see tehtud saab, hehe.

Sellest, kuidas ehituse planeerimine on keerulisem, kui töötegemine ise

Kahe nädala pärast algab Peremehe 7-päevane puhkus, mille jooksul on vaja 1) meeles pidada kahte tähtsat sünnipäeva, 2) osaleda enda organiseeritud talgutel ja 3) valmis ehitada eeskoda. Mul on natuke kahju, et ise enam sellist panust ei saa anda nagu varasemalt ja kuna mul on tööl veel viimane kuu, siis põhirõhk läheb hoopis sinna. Sellegipoolest usun ja loodan, et kõik vajalikud toimetused me tehtud saame kasvõi hambad ristis. Peremees on tubli ja loodetavasti saab ta kellegi endale appi ka, et natukenegi kiiremini asjad liiguks.

Eelmisel nädalal saabus vajaminev puitmaterjal ja täna tellisin ära ülejäänu – alates vundamendist ning lõpetades katusega. Tuleb tõdeda, et koroonapandeemia on teinud meile karuteene, sest ehitusmaterjalid on oluliselt kallinenud. Ja lisaks läksid meie enda arvutused ka (vist) veidi rappa, sest planeeritud summa asemel oleme juba praeguseks välja käinud üle 500 euro lisaks. Siinkohal on tähtis mainida, et summa sisse ei ole arvatud mitte üks sisetöö ka. Tundub, et tuleb natuke asju ümber mängida ja investeerida eeskotta raha, mida meil veel ei ole.. nagu ikka, hehe.

Mul oli eile paar tundi sellist molutamise aega, mida kasutasin (mitte)oskuslikult unistamiseks. Tegelikult üritasin paika panna oma peas eeskoja siseviimistlust ja asjade paigutust. Õnneks see väga keeruline ei olnud, sest kuigi väliskoridor saab olema uus ja värske, siis tegelikult jääb ta ikka parajaks uberikuks ning ruumi oluliselt juurde ei tule.

Ühte seina jääb endiselt garderoobi osa, kuhu välisriideid ja jalanõusi panna ning vasaku poole hõivab esialgu ilmselt hoopiski lapsevanker. Igatahes erilist funktsiooni ma sellele poolele ruumist mõtlema ei hakanudki, sest tean, et lihtsam on vanker tuppa tirida, kui hakata seda autos või kuuris hoiustama.

Ruumi viimistluse osas on mul juba olemas täpne visioon, mida tahan ka saavutada. Peremees sellest muidugi ei tea, seega võib juhtuda, et ta laseb mu mõtetele kolinal vee peale. Aga igatahes tuleb see ruum hele, seinad osaliselt voodrilauast, osaliselt kipsi ja tapeediga… ja ongi kõik, haha. Põrandale tahaks puiduvärvi keraamilist plaati ja valmis ta ongi. Lihtne, onju?

Iseasi muidugi, millal me jõuame selleni, et ükskord siseviimistluse tehtud saame, kui kogu selleks mõeldud raha juba kulutatud on, ups. Aga kui vaadata ja arvestada kogu selle maja ehitust, siis eks me oleme ennegi ennast hullematest olukordadest välja nipitanud. Pöidlad pihku!

Aa ja vahepeal juhtus meil nii suur õnnetus, et ei teadnudki esimese hooga, kas nutta või naerda, aga kuna asjaga tegeleb kindlustus, siis esimese emotsiooni pealt ma asja kirja ei ole tõtanud panema. Õigepea jagan seda kindlasti ka teiega!