Kuu: mai 2021

Sellest, kuidas tehti uus eeskoda vol2

Postitatud by Kristiina

Kui Peremees endale puhkust planeeris, oli ta väga optimistlik, et nädalaga saab uus eeskoda valmis. Tuleb tõdeda, et ei saanud.
Ta andis ennast absoluutse maksimumi ja vahel venisid tööpäevad lausa õhtul kella kümneni, kuid paraku on endiselt veel asju, mis lõpetamist tahavad. Aga alustame sealt, kus viimasel korral pooleli jäin!

Seina- ja katusekarkassi ehitamine siiski käis imekiirelt, sest Peremees on selles töös nii vilunud, et võib seda ilmselt pimesi teha. Hommikul alustatud sõrestik oli õhtuks igatahes valmis.

Järgmisel päeval, kui mina töölt saabusin vaatas mulle vastu mingi karbik, mis täitsa juba meenutas kellegi eluruumi. Rõveda ilma kiuste olid seinad kaetud tuuletõkkekipsiga, tagasi pandud isegi välisuks ja ehitatud kahtlaselt korralik “ajutine” trepp. Teadsin, et siin on miski mäda ja hiljem tuligi välja, et Peremees tahtis sellega näidata, et puidust trepp võib kenake olla.
See trepidilemma on meil kodus pikalt õhus olnud, sest Peremees on puidu usku, samas, kui mina pooldan pigem betoonist treppi. Maja teine trepp on betoonist ja ma ei tea, miks me ei peaks samasugust tegema. Kui lisada ka asjaolu, et õigepea saab maha pandud uni-kivi, siis ma isegi korraks ei kaalunud puidu varianti. Lisaks oleks see vihmaga libe ja kulub päikesega ja mädaneb ja… sada häda. Aga Peremees suutis mind siiski pehmeks rääkida, sest plaanis on veel sellel suvel teha üks pisike terrassike köögiakna alla, mis siis sujuvalt läheb trepiks üle. Oskuslikult kasutas ta väljendeid “lihtsam lapsevankrit tuppa lükata” jne, mis ilmselgelt olid õiged nupud, kuhu vajutada, hehe. Kaval!

Emadepäeva hommikul lootsin, et äkki täna tuleb üle mitme nädala Peremehe esimene puhkepäev, aga kus sa sellega. Esimesel võimalusel üritas ta ikka oma redelid kohale vedada ja niiviisi saigi õhtuks peale katus ning peaaegu valmis ka tuulekastid.

Kuna ristiinimesed on kellegi rumala poolt sunnitud puhkama ainult kaks päeva nädalas, siis on ka meil aega nokitseda erinevate projektide kallal ainult nädalavahetuseti. Seni on Peremees õnneks oma energia suunanud eeskotta ja kohe mitte ei suuda ma teda ära kiita.

Nädalakese elasime sellises omamoodi beežika eesruumiga majakeses, mis õnneks õigepea sai endale ülejäänud majaga matchiva punase kuue.

Voodripaigaldusest järgnev nädalavahetus oli nii kehva ilmaga, et me päriselt ka saime puhata. Kuni siis tänaseni… mil Peremees, nagu ikka, alustas juba kuke ja koiduga. Ta lõpetas ära tuulekastid, meisterdas uksele ja aknale põsed ning paigaldas kõik vajalikud liistud. Nüüd sai lõpuks eeskoda oma näo ja mulle väga meeldib, millega hakkama saime.. või noh- Peremees sai, sest minu panus oli väga väike.

Kahjuks ei saa öelda, et eeskoda on nüüd päris valmis väljast ja hakkame beebi tulekut ootama, sest kõigepealt tuleb osta vihmaveerennid, lõpetada vundamendi soojustamine, arvestada ja tellida veeplekid ning välja mõelda, kuidas lahendame trepivärgi. Aa ja uued välisvalgustid on ka vaja hankida. Et vot sulle nädal aega tööd. Põhimõtteliselt oleme kuu aega selle asjaga tegelenud ja ikka ei saa valmis! Aga selles oli Peremehel õigus, et sisuliselt nädal kulus uue onni püsti panemiseks ja ega see ju mulle mingi üllatus ei ole, et lõpphäälestus ongi aeganõudvam. Lisaks on mõned tööd ka tubased, mis ma kindlasti tahan, et need tehtud saaks enne juulikuu lõppu. Hopes up!, et ma oma nõudmistega Peremeest siiski enneaegselt hauda ei aja, aga beebi saab tulla normaalselt korras koju!

Sellest, kuidas ikka täiega viltu veab

Postitatud by Kristiina

Kuna tundub, et Peremees veel mõnda aega nokitseb eeskoja kallal, siis tähendab see, et seni ei saa ma ka teist osa lõpuni kirjutada. Mingi aeg aga hõikasin siin välja, et meil juhtus maailma suurim õnnetus ja elu hakkab lõppema, seega proovin hoopis selle võla kustutada.

Igatahes oli üks aprillikuu hilisõhtu, kui Peremehega hambaid läksime pesema ja märkasin valamukapi ja vetsupoti vahel, et valgeks värvitud sein on kahtlaselt roosakas. Mõtlesime esialgu, et äkki on Peremees seal määrdunud riietega aelenud, kui meil see kohutav sitauputus oli ja ta vetsupoti ümbert silikooni ära lõikas või lihtsalt valgus mängib imelikult. Siiski ei andnud see mulle rahu ja tõmbasin valamukapi seina eest ära, et näha, kas on ikka silmapete või milles asi. Ei saa öelda, et vaatepilt mul lõuga maani ei vedanud, kui selgus, et nüüd on meil küll üks väga suur probleem.

Kogu valamukapi tagune oli deformeerunud mustaks ja kiire pilk võis kinnitada, et tegemist on hallitusega. Peremees arvas kohe, et kuskil mingid veetorud lekivad ja kuna talvel oli koguaeg sees ka põrandaküte, siis oligi see parim keskkond hallituse tekkele. Olime olukorra ees, kas kiirelt ise tegutseda ja sein ning põrand lahti kiskuda või proovida asja lahendada läbi kodukindlustuse.
Otsustasime, et võtan koheselt ühendust Ergo kindlustusega ja kuna damage was done, siis ootame vähemalt ära, mida nad ütlevad – kas saadavad kohe seenele või võiksid nad selle jama hüvitada.

Meie õnneks tuli juba järgmisel hommikul vastuskiri, et Koduabi tuleb lähipäevil ja fikseerib olukorra ning kõrvaldab arvatava lekke. Nii ka juhtuski ja arvasime, et saime need rattad käima, enam veetorud ei leki ja ootasime rõõmsalt kahjuhindajat. Loetud päevad hiljem saabus temagi ja üsna vahva mehepoeg asus kõike dokumenteerima. Paraku avastas ta, et santehniku kõrvaldatud leke ei olnud siiski toiminud ja see idiootne liitmik tilkus ikka veel samast kohast. Ei jäänud muud üle, kui uuesti kahjukäsitlejaga ühendust võtta, et nad uuesti santehniku saadaks, kes siis omakorda uuesti lekke kõrvaldaks. Seekord võttis torumees asja vähe põhjalikumalt ette ja vahetas kõik liitmikud ja torud lekkepiirkonnas ja tundub, et seni see lahendus toimib.

Kui kahjuhindaja käis, siis oli meil kolm valikut, kuidas olukorda lahendada – kas teeme ise ja kahju hüvitatakse rahaliselt, otsime ehitusfirma, kes tuleb vannituba korda tegema või saadab kindlustus omapoolse koostööpartneri. Vaagisime pikalt esimese ja viimase variandi vahel, sest kõige kindlam oleks ise asi korda teha, aga kuna teatavasti füüsikaseadustele omaselt tilgub vesi allapoole.. sinna, kus on põrand puitkonstruktsioonidega, siis ei osanud mitte üks selgeltnägija ka öelda, mis olukord seal veel ees ootamas on. Seega otsustasime, et las tuleb kindlustuse valitud ehitusfirma ja hakkab seda asja parandama. Arvan, et see on vist kõige kindlam variant, sest kui tuleb välja, et ka põrandal on suured kahjustused, siis saavad nad otse sellega tegeleda. Lisaks oli hinnapakkumises välja toodud see, et nad kavatsevad teostada hallitustõrje ja kuivatada põrandat nädal aega, seega see on juba suur pluss.

Minu ootused on igatahes kõrgel ja süda kuidagi kahtlaselt rahul, kuigi tööd algavad alles tuleval nädalal. Kuu aega tagasi tundus see olukord kohutav ja masendus tuli peale, aga nagu ikka asjadel on kombeks – need laabuvad.
Hopes up ja loodame, et rohkem selle vannitoaga mingeid sekeldusi ei tule!

Aa ja teinekord ma kindlasti kohe pärast remonti ei ütle, et krt oleks pidanud tumedamad/heledamad/teistsugused põrandaplaadid ostma, võtame põranda üles vä?!

Sellest, kuidas tehti uus eeskoda vol 1

Postitatud by Kristiina

Kõik sai alguse esimesel maipühal, kui hunnik mehi hommikul kell 9 hakkasid igasuguseid huvitavaid juppe mu maja küljest ära kiskuma. Töö edenes kiirelt ja pruukis mul vaid korraks kodust ära käia, kui juba oli enamus lammutusest tehtud.

Eeskoja (hommiku)päikesepoolne külg oli täiesti mädanenud ja sealt oleks võinud lausa rusikaga läbi lüüa. Imestasin, et üldse kuidagi see onn püsti püsis.

Järgmise silmapilgutusega oli lammutatud betoonist trepp,ning hoolega liiva välja kaevatud ja juba ehitas Peremees ajutist välisust, mis näeb üsna totakas välja, kuid täidab oma funktsiooni väga edukalt. Isegi varastele jätsime teate, kui meid juhuslikult ei peaks kodus olema.

Esimene päev lõppes hilja ja mina oma vaalamõõtu kehaga suutsin veel ainult diivanile end vedada ja sinna ma jäingi… et teisel hommikul olla virk ja kraps ning alustada voodrilaudade värvimisega.

Ei ole ju mingi saladus, et ma üks värvikunn olen ja nii ma endale mõnusas päikesepaistes töökohta ette valmistasin. Tuleb tunnistada, et mu füüsiline võimekus on kõvasti langenud ja selle arvelt tõusnud laiskus ja saamatus, sest kui ma kuus tundi hiljem töö lõpetasin, olin kõver nagu raagus puuoks. Selleks päevaks olid minu liigutamised jällegi liigutatud, aga lauad said värvitud, pole midagi öelda.

Peremees ehitas kibekiirelt samal hommikul saalungi ja kui ta onu oli maja ühel küljel vundamendi soojustamisega lõpetanud, said poisid hakata hullama seguga, et taldmik päeva lõpuks ära valada.

Õhtul oli vaja ehitada veel ajutine vihmakaitse, sest esmaspäevaks lubas hullu tormi ja möllu, kuid juhtus hoopis nii, et tuul tuli, aga vihma mitte. Seega sai järjekordse päeva õnnestunuks lugeda, kui tööpäeva lukku panime ja Peremehe laotud fiboblokke vahtisime.

Tänane hommik algas Peremehel ja brigaadil põrandaehitusega ja loodetavasti saab püsti ka seinakarkassid. Siiani on kõik tööd kulgenud ajakavale kohaselt ja isegi natuke kiiremini, kui planeeritud.

Mina oma viimasel puhkusepäeval kulutan asjakohaselt aga liiter värvi, mis ma mõtlematult üsna suurele kogusele laudadele ostsin. Rasedaaju ilmselgelt tõrgub vahel ja ma ei tea, mis ma poes mõtlesin, kui rahulolevalt ainult liitrise purgi haarasin… loll pea on ikka ihu nuhtlus.