Kõik sai alguse esimesel maipühal, kui hunnik mehi hommikul kell 9 hakkasid igasuguseid huvitavaid juppe mu maja küljest ära kiskuma. Töö edenes kiirelt ja pruukis mul vaid korraks kodust ära käia, kui juba oli enamus lammutusest tehtud.
Eeskoja (hommiku)päikesepoolne külg oli täiesti mädanenud ja sealt oleks võinud lausa rusikaga läbi lüüa. Imestasin, et üldse kuidagi see onn püsti püsis.
Järgmise silmapilgutusega oli lammutatud betoonist trepp,ning hoolega liiva välja kaevatud ja juba ehitas Peremees ajutist välisust, mis näeb üsna totakas välja, kuid täidab oma funktsiooni väga edukalt. Isegi varastele jätsime teate, kui meid juhuslikult ei peaks kodus olema.
Esimene päev lõppes hilja ja mina oma vaalamõõtu kehaga suutsin veel ainult diivanile end vedada ja sinna ma jäingi… et teisel hommikul olla virk ja kraps ning alustada voodrilaudade värvimisega.
Ei ole ju mingi saladus, et ma üks värvikunn olen ja nii ma endale mõnusas päikesepaistes töökohta ette valmistasin. Tuleb tunnistada, et mu füüsiline võimekus on kõvasti langenud ja selle arvelt tõusnud laiskus ja saamatus, sest kui ma kuus tundi hiljem töö lõpetasin, olin kõver nagu raagus puuoks. Selleks päevaks olid minu liigutamised jällegi liigutatud, aga lauad said värvitud, pole midagi öelda.
Peremees ehitas kibekiirelt samal hommikul saalungi ja kui ta onu oli maja ühel küljel vundamendi soojustamisega lõpetanud, said poisid hakata hullama seguga, et taldmik päeva lõpuks ära valada.
Õhtul oli vaja ehitada veel ajutine vihmakaitse, sest esmaspäevaks lubas hullu tormi ja möllu, kuid juhtus hoopis nii, et tuul tuli, aga vihma mitte. Seega sai järjekordse päeva õnnestunuks lugeda, kui tööpäeva lukku panime ja Peremehe laotud fiboblokke vahtisime.
Tänane hommik algas Peremehel ja brigaadil põrandaehitusega ja loodetavasti saab püsti ka seinakarkassid. Siiani on kõik tööd kulgenud ajakavale kohaselt ja isegi natuke kiiremini, kui planeeritud.
Mina oma viimasel puhkusepäeval kulutan asjakohaselt aga liiter värvi, mis ma mõtlematult üsna suurele kogusele laudadele ostsin. Rasedaaju ilmselgelt tõrgub vahel ja ma ei tea, mis ma poes mõtlesin, kui rahulolevalt ainult liitrise purgi haarasin… loll pea on ikka ihu nuhtlus.
LUGU SELLEST, KUIDAS ME ENDALE KODU LOOME 