Kui Peremees endale puhkust planeeris, oli ta väga optimistlik, et nädalaga saab uus eeskoda valmis. Tuleb tõdeda, et ei saanud.
Ta andis ennast absoluutse maksimumi ja vahel venisid tööpäevad lausa õhtul kella kümneni, kuid paraku on endiselt veel asju, mis lõpetamist tahavad. Aga alustame sealt, kus viimasel korral pooleli jäin!
Seina- ja katusekarkassi ehitamine siiski käis imekiirelt, sest Peremees on selles töös nii vilunud, et võib seda ilmselt pimesi teha. Hommikul alustatud sõrestik oli õhtuks igatahes valmis.
Järgmisel päeval, kui mina töölt saabusin vaatas mulle vastu mingi karbik, mis täitsa juba meenutas kellegi eluruumi. Rõveda ilma kiuste olid seinad kaetud tuuletõkkekipsiga, tagasi pandud isegi välisuks ja ehitatud kahtlaselt korralik “ajutine” trepp. Teadsin, et siin on miski mäda ja hiljem tuligi välja, et Peremees tahtis sellega näidata, et puidust trepp võib kenake olla.
See trepidilemma on meil kodus pikalt õhus olnud, sest Peremees on puidu usku, samas, kui mina pooldan pigem betoonist treppi. Maja teine trepp on betoonist ja ma ei tea, miks me ei peaks samasugust tegema. Kui lisada ka asjaolu, et õigepea saab maha pandud uni-kivi, siis ma isegi korraks ei kaalunud puidu varianti. Lisaks oleks see vihmaga libe ja kulub päikesega ja mädaneb ja… sada häda. Aga Peremees suutis mind siiski pehmeks rääkida, sest plaanis on veel sellel suvel teha üks pisike terrassike köögiakna alla, mis siis sujuvalt läheb trepiks üle. Oskuslikult kasutas ta väljendeid “lihtsam lapsevankrit tuppa lükata” jne, mis ilmselgelt olid õiged nupud, kuhu vajutada, hehe. Kaval!
Emadepäeva hommikul lootsin, et äkki täna tuleb üle mitme nädala Peremehe esimene puhkepäev, aga kus sa sellega. Esimesel võimalusel üritas ta ikka oma redelid kohale vedada ja niiviisi saigi õhtuks peale katus ning peaaegu valmis ka tuulekastid.
Kuna ristiinimesed on kellegi rumala poolt sunnitud puhkama ainult kaks päeva nädalas, siis on ka meil aega nokitseda erinevate projektide kallal ainult nädalavahetuseti. Seni on Peremees õnneks oma energia suunanud eeskotta ja kohe mitte ei suuda ma teda ära kiita.
Nädalakese elasime sellises omamoodi beežika eesruumiga majakeses, mis õnneks õigepea sai endale ülejäänud majaga matchiva punase kuue.
Voodripaigaldusest järgnev nädalavahetus oli nii kehva ilmaga, et me päriselt ka saime puhata. Kuni siis tänaseni… mil Peremees, nagu ikka, alustas juba kuke ja koiduga. Ta lõpetas ära tuulekastid, meisterdas uksele ja aknale põsed ning paigaldas kõik vajalikud liistud. Nüüd sai lõpuks eeskoda oma näo ja mulle väga meeldib, millega hakkama saime.. või noh- Peremees sai, sest minu panus oli väga väike.
Kahjuks ei saa öelda, et eeskoda on nüüd päris valmis väljast ja hakkame beebi tulekut ootama, sest kõigepealt tuleb osta vihmaveerennid, lõpetada vundamendi soojustamine, arvestada ja tellida veeplekid ning välja mõelda, kuidas lahendame trepivärgi. Aa ja uued välisvalgustid on ka vaja hankida. Et vot sulle nädal aega tööd. Põhimõtteliselt oleme kuu aega selle asjaga tegelenud ja ikka ei saa valmis! Aga selles oli Peremehel õigus, et sisuliselt nädal kulus uue onni püsti panemiseks ja ega see ju mulle mingi üllatus ei ole, et lõpphäälestus ongi aeganõudvam. Lisaks on mõned tööd ka tubased, mis ma kindlasti tahan, et need tehtud saaks enne juulikuu lõppu. Hopes up!, et ma oma nõudmistega Peremeest siiski enneaegselt hauda ei aja, aga beebi saab tulla normaalselt korras koju!
LUGU SELLEST, KUIDAS ME ENDALE KODU LOOME 