Ma isegi ei kujuta ette, mida siin viimati kirja käisin panemas. Tean ainult seda, et olin päris rase. Tänaseks on meie pere viieliikmeline ja viimane uus tulija saab õigepea juba kahe kuuseks.
Mis me vahepeal teinud oleme? Kui aus olla, siis mitte midagi. Seni oleme uue elukorraldusega harjunud ja kuna olukord on kõigi jaoks võõras, siis avastamist ja kohanemist on õige palju.
Sellegipoolest on Peremees siiski paari asja kallal nikerdanud ja plaanis veel paljutki. Näiteks tuleb enne talve kindlasti ära valada esiku põrand, et paigaldada sinna küte. Muidu on meie esimene korrus jälle kevadeni jaburalt külm. Ideaalis saab õigepea valmis kogu ruum, sest tööd seal palju ei ole. Paraku ei ole Peremehel ka aega küllalt palju, et tegeleda igapäevatööga, oma ettevõtte töödega, kasvatada poega ja teha veel kodus ka asju. Aga tasa ja targu, ilmselt varsti siiski valmib ka esik.
Kuna mul jälle aega on, aga paraku on minu esmane missioon elus hoida meie pisipoega, siis selle tõttu tunnen end enamus aja suhteliselt kasutuna. Õnneks aga laps kasvab ja meie koos temaga, seega aina enam tekib rohkem vabu momente või lihtsalt võimekus tema rutiinist aru saada ning oma päevaplaani selle järgi sättida.
Sellega seoses loodan õigepea ära värvida meie trepikese. Ikka valgeks, kui keegi küsis. Seda seetõttu, et otsustasime paigaldada astmevaibad kuna sokiga käies on trepp väga libe ja viimane, mis me tahaks, on see, et keegi lapsega sealt alla sajaks. Kuna aga valitud vaip on hall, siis pruun aste sinna alla ei sobi kuidagi. Peremees mu ideega muidugi nõus ei ole, aga no vaatame, eksju.
Lõpuks aga lisan siia pildikesed meie “uutest” mööbliesemetest.
Mänguasjakast, sest Oliveril on oma vanuse kohta juba praegu väga palju mänguasju ja prognoosin, et ega neid vähemaks ei jää.
Teiseks pidi Peremees kiirelt ehitama telekalaua, sest ostsime uue teleka ja paraku see vana peale enam ei mahtunud. Nagu ikka- materjaliks vana põrandalaud ja tulemus mu meelest väga okei.
LUGU SELLEST, KUIDAS ME ENDALE KODU LOOME 