Väike clickbait ka ikka algusesse, sest nii rikkaks me vahepeal siiski saanud ei ole, et endale uus trepp hankida. Aga küll see jõukas Kanada vanaonu ka lõpuks oma rahalaevadega tuleb.
Trepisaaga on selle blogiga ikka käsikäes käinud ja teadagi, et see teekond lihtsate killast olnud ei ole. Alguses oli meie trepp tumeroheline (nagu kõik siin majas) ja värvikihi all peitus veel igasugust möksi, mis kunagi leiutatud on. Kui minu algne unistus oli kogu kupatus puhtaks küürida ja katta ainult õliga, siis õigepea sain aru, et soovitud tulemust me ei saavuta. Mingites meeltesegadustes värvisime me trepi küljed valgeks ja astmed tumepruuniks. Käis ju kah, aga ega see mulle ei meeldinud.
Mina oleks kohe trepi valgeks võõbanud, aga Peremees ei olnud nõus. Jäi siis nii. Kuniks tuli välja, et uue värvikihi peal on sokiga ikka väga libe mööda treppi liuelda. Hakkasime plaani pidama, et mis edasi teha. Peremees pakkus, et võiksime panna astmetele libisemiskindla teibi, aga teades oma kassihärrasid, siis olin kohe vastu, sest teip koguks üsna palju mustust.
Siis jõudsime kokkuleppele, et paneme hoopis astmevaibad ja nii need täitsa vähese raha eest ära ostsingi. Aga endiselt jäid mind kripeldama need pruunid astmed ja võtsin nõuks, et saagu, mis saab, mina värvin need valgeks.
Kui ühel pühapäeva hommikul ilmselgelt enda tahtest olenemata ärkasime kell 6, mõtlesin aega ratsionaalselt kasutada ja lapse une ajal kiirelt astmed üle võõbata. Järgnes aga paras fiasko. Juhtumisi oli laps sellel päeval pahas tujus ja kippus pahasti nutma, Peremees arvas, et ma peaksin sekkuma, üks kass juba oli saba pidi värvipotis ja teine üritas mööda seinu põgeneda. Kõige selle kiuste sain ma aga pooleks päevaks 16 astet värvikihi alla. Ja kõik jäid veel ellu ka, hehe.
Pärast värvi kuivamist tegi Peremees, nagu ikka, astmevaipu ümber, et need paika saaks.. ja valmis ta oligi! Ma ei ütle, et olen loobunud uuest trepist unistamast, aga igal asjal on oma aeg. Praegune lahendus on küll paras Kodutunne, aga vähemalt on kõigil nüüd jälle natuke ohutum.
LUGU SELLEST, KUIDAS ME ENDALE KODU LOOME 