Nonii, nonii, nonii!
Ometigi on lõpule jõudnud meie (praeguseks) viimane suur ehitustöö ja valminud on ahjusoe eeskoda. Nagu mäletame, siis tööd algasid mais. Ei saaks öelda, et kiirelt kokku klopsitud, onju. Aga ega ehitus ju polnudki raske ja aeganõudev, pigem venis asi, sest paar kuud oli meie elu täitsa hektiline ning remont lihtsalt seisis. Lisaks olid ehitusmaterjalid nii jaburalt kallid, et lihtsalt ei tõusnud käsi topelt summasid maksma. Aga nüüd on küll eeskoda valmis.
Kui tavaliselt mul ikka progressist on pildimaterjali küll ja veel rohkem, siis seekord see nii paraku ei ole, sest ma lihtsalt ei saanud käsi nii palju külge panna või kasvõi niisama juures passida. Aga ega tööprotsessid olid ju nagu ikka – karkass, vill, kips, pahtel, lihvimine, põrandavalu jaaaaaa nii edasi.
Peremees tõdes, et lapse sünd on pannud meid uutmoodi töötama, sest ajaline ressurss on piiratud ning liigutama peab end topelt kiirusel. Ja nii saigi nii mõnelgi õhtul enne magamaminekut ühtteist nokitsetud ning ka värvirull liikus seinal väga nobedalt.
Viimistlusega läks seekord eriti libedalt, sest seda, milliseid põrandaplaate ma tahan, teadsin juba siis, kui alles kööki ehitasime. Seinavärvi valik sai samuti otsustatud minutiga. Lakke läks valge laud nagu ka koridoris ning köögis ja see polnud isegi kordagi arutluse all.
Kuidagi olin ma kunagi Pinterestist endale silme ette mananud kapilahenduse, mida ilmselgelt poest osta ei saa ja nii pidigi Peremees (nagu ikka) ise mööblitüki valmis ehitama. Aga kuna peitu tahtsid pugeda ka elektrikilbid, siis nendele sai samuti kuub peale meisterdatud.
Kui ma esialgu tahtsin nagid panna kapi juurde seinale rippuma, siis õigepea sai selgeks, et see on halb idee. Nagid peaksid asetsema üsna kõrgel ja pikemaid jopesid niikuinii ei saaks sinna riputada. Ilmselt pean ostma mingi harkjala hoopis, aga selle otsustame jooksu pealt, kui vajadus tekib.
Uskumatu lausa, et polegi midagi enam jube rõvedat majas. Ja kaua meil selleks aega läks? Tõsiselt kaua valminud kaunike.
Aga et meil liiga igav ei hakkaks, siis kohe varsti ehitame teisele korrusele juurde kibekiirelt uue toa. Esialgu oli plaan Oliver panna meie praegusesse suurde magamistuppa, aga aasta ema otsustas, et pole tal midagi nii suurt tuba tarvis esialgu. Eks tulevikus, kui peaksime siin veel elama, siis saame vastavalt vajadusele edasi vaadata.
Stay tuned! Sau.
Ei saa jätta mainimata, et postitus ei ole teps mitte ahjusoe nagu tol hetkel väitsin meie uut eeskoda olevat. Enam pole eeskodagi ahjusoe.. aga noh, eks tibusid loetakse ikka kevadel, eksju. Ütlen kohe ära, et siis, kui kirjatükki üllitasin (novembris) ei saanud vapseeeee see eeskoda valmis. Sest kes see viimaseid viimistlustöid ikka kohe esimese korraga tegema hakkab. Nii saidki põranda-, lae- ja nurgaliistud ning lagi ise paika alles aasta alguses. Mõtlesin veel, et kuna koridorikapp ei ole ka õlitatud, sest ma ei viitsinud seda algul juurde garaaži vedada ja nüüd on soojad ilmad juba varsti varsti tulemas, et las ta siis olla selline nagu on seniks.. kuni enam ei ole.
Aa.. ja me otsustasime, et ülemine korrus vajab ikkagi suuremat remonti. Ups.
LUGU SELLEST, KUIDAS ME ENDALE KODU LOOME 