Sellest, kuidas vaikselt taas asju nokitseme

Ja ei, suure suuga küll oleme pidanud plaane uue magamistoa ehitamiseks, kuid kuna leiame, et kui teha, siis ikka nii, et on ilus ja päriselt ka meeldib… siis on remont seni veninud sobivate ukselahenduse mitteleidmise tõttu.

Variante on laualt läbi käinud mitmeid, aga kõigil olid mingid omad miinused ja nii me alles otsustamisega poole peal olemegi. Esialgne idee oli teha lükanduks. See aga peaks enamus ajast lahti olema, et elutoa osa mingitki valgust saaks. Lisaks ei saaks ust panna “õigele poole” põske, seega kogu kupatus jääks veidi kentsakas. Siis avastasin ma, et ideaalne oleks kahepoolne uks, kus klaasruudud oleksid peaaegu maani. AGA kuna meie ülemine korrus on nagu hiireurg ja väga madala laega, siis standardmõõdus ust paigaldada ei saaks. Leidsin, et kui me maksame mingit roppu raha, siis ma ei ole nõus, et hakkame ukselehte ja lengi ise väiksemaks lõikama. Uurisime, mis maksaks erilahendus ja need numbrid lõid küll mul silme eest kirjuks. Põhimõtteliselt kogu toa eelarve läheks üksnes uste peale. Korra mõtles Peremees et ehitab ise meile sobiva lahenduse, aga see jäi ka soiku. Oleks küll olnud kordades soodsam, aga ma ei suutnud seda kuidagi enda peas ilusaks mõelda. Õnneks on mu isal ühes uksetehases häid tuttavaid, kelle kaudu ehk saab need unistuste uksed nii, et kogu kirsturaha ei pea tallele panema.

See oli küll praegu short story long, aga no.. ups.

Igatahes on ilmad aina paremaks muutumas ja see annab nii palju energiat, kui üldse väikelapse vanematel olla saaks, eksole. Eelmisel nädalal kupatasin Peremehe poodi, et ta jumala eest mulle lõpuks ahjuvärvi koju tooks. See rõve punase tellisega pliit ajas mul aina enam südant pahaks ja otsustasin, et on viimane aeg talle värvikuub selga pintseldada. Ei saa salata, sai sitast saia küll. Muidugi ta mingi meistriteos ei ole, aga silmale ikka natuke ilusam vaadata. Võin öelda, et olen värvimistöödes ikka täitsa vilunud juba, kuid selle pliidi ilme uuendamine oli nagu lapsemäng. Tikkurila Muuri värv on super hea katvusega ja kerge peale kanda. Kattis kogu selle pornograafia juba tegelikult esimese kihiga. Sellegipoolest maalerdasin peale kaks kihti ja juba 30 minuti pärast oli värv puutekuiv.. ja kogu töö oli haisuvaba! Mainin juurde, et plaanisime küll asendada oma õnnetu pliidikese korraliku ahjuga, aga nagu ikka- äkki järgmisel aastal. Tahame seekord oma raha ja energia natuke mujale suunata.

Järgmiseks projektiks kulus meil ei rohkem ega vähem, kui 3 tundi ja kuskil 25 eurot ja selle üle olen ma küll kohe uhke. Idee sain armsatelt Kodukootud kodu Gethelilt ja Laurilt, kelle kodusaaga mind eriti kõnetab, sest ka nemad kasutavad oma pesa renoveerimiseks palju isemoodi lahendusi ja lisaks nokitsevad suures osas asjade kallal ise. Kui muidu on meil Peremees see vend, kes tahab eseme loomisel olla ideest lahenduseni kogu kupatuse autor, siis seekord võttis ta Laurilt snitti ja ehitas Oliverile valmis ronimiseks redeli, mida moodsa nimega kutsutakse Pikleri kolmnurgaks. Või noh, mis ehitas… Enamus au andis ta minu kanda ja oli abiks nõu, natukese jõu ja täpsete lõigetega. Minu kanda jäi mõõdistus, aukude puurimine, liimioperaatoriks olemine ja lihvimine, et lapsel ikka oleks ohutu oma esimesed turnimised teha. Tulemus sai oma aja- ja rahakulu kohta ikka täitsa vahva ja mis kõige tähtsam – pojale meeldis.

Nii me siin ajaga kaasa tiksume, naudime kevadet, aga üritame ikka võimalusel jälle millegagi hakkama saada.