No ilmselgelt paar päeva meil ehituse ja remondiga ei läinud, aga arvestades viimase aja tegemisi, siis sellegipoolest üllatavalt kiirelt. Paraku aga sai Peremees toimetada ainult enamasti siis, kui laps magas ja nii need päevad venisid. Aga nüüd on tuba valmis ja mulle täitsa meeldib.
Pärast lae alla võtmist alustasime- nagu ikka- seina ehitusega, millele järgnes pahteldamine, lihvimine, pahteldamine, lihvimine, pahteldamine ja lihvimine. Minu jaoks nii hirmsad tööd, et hoidsin kohe heaga eemale. Siis viskasin kiirelt seina kruntvärvi ja vana korstnajala, mille esialgu kunagi tegin struktuurvärvi ja rulliga, lasin ka pintsliga hoopis üle. Meil alumine korrus, kus on koridor ja vannituba, on nii tehtud ja mulle kuidagi väga meeldib see tulemus, seega otsustasime, et Oliver saab ka endale ühe vaese mehe krohvi meenutava nurgakese. Kui värvid kuivanud (ja taaskord möödas mitu päeva, sest meil oli vaja sünnipäevad ära pidada), said päris õige värvikuue selga ka kolm ja tapeedi alla üks sein. Tööd konti ei murdnud, aga see pidev tolmu sees elamine mulle küll ei meeldinud. Enne last oli lihtne- pigistasid silma kinni, köhisid kurgu puhtaks ja elasid edasi, aga nüüd on üks nelikveoline põnn, kes millegi pärast tahab absoluutselt igal pool mängida ja olla ja siis tuleb teda ekstra pingsalt jälgida.
Aa ja kuidas ma sain unustada- uksed tulid ja kohe pani Peremees need ka ette. Jah, elutoa osa on nüüd märgatavalt pimedam, kui enne, aga õnneks päris kotis ei ela. Uksed ise on niiii-nii ilusad ja kuigi need on pidevalt mingi venna ila ja näpujälgi täis, siis endiselt meeldib tulemus mulle väga. Saangi keskmiselt rohkem lapiga jälle mööda maja joosta.
Nüüd tuleb hakata sisustusele mõtlema. Kuigi Oliver veel päriselt oma tuppa ei koli, siis mänguasjad lähevad küll sinna ja ega tegelikult see aeg, kus ta seal ka magama hakkab, ei ole väga kaugel. Vaiba valisin ma ära, seina- ja laevalgustid jäävad samaks, aga voodit oleks veel mingil ajahetkel vaja ja väikest lauakest ka. Dekoratiivse poole pealt õnneks keeruline ei ole, sest üks sein on nii kirju ja üldse seinapinda nii vähe, et peale ühe riiuli ja sünnipostri ma sinna hetkel midagi muud ei plaanigi. Eks kui vajadus tekib, saab üle vaadata. Akendel on ees valged voldikkardinad ja kõrvale panen ilmselt valged päevakad, sest kuigi tegemist on lapsetoaga, siis mega kirjuks ma seda ajada ei taha.
Olen üritanud Peremehele ikka pähe panna mõtet, et teeme siis õigepea elutoa osale ka värskenduse, aga ta ei võta üldse vedu. Kuna ostsin Oliveri tuppa kogemata hoopis teistsugused laepaneelid, kui enne olid, siis tuleks elutuppa ka samasugused panna ja millegi pärast see plaan mitte kellelegi peale minu ei meeldi. Aga elame-näeme!
Veidike pilte kah, sest seda kirjatükki on pärast nii mitmeid aastaid remonti üsna igav kirja panna ja ma usun, et lugeda ka.







