Sellest, kuidas tuleb valida, kust asju osta

Nagu ma juba varasemalt öelnud olen, oli Peremehe unistus üks suur ja punane retrokülmik. Õnneks või kahjuks valik ulmeliselt suur ei ole, kuid pakkujaid on nii mõnigi. Kindlasti ei mahtunud meie eelarvesse uhke Smegi külmkapp, mille eest oleks pidanud lunastama peaaegu kolm tuhat euroopa raha. Vaatasin läbi kõik poed ning pärast väikest taustauuringut otsustasin, et ostame kapi Alfashopist. Kuigi mul kokkupuude antud ettevõttega puudus, oli klientide tagasiside väga positiivne ning teenindus asjalik. Samuti puudusid igasugused makseraskused või ohumärgid, mis oleksid pidanud lambi pea kohal põlema panema. Tellisin külmiku ära aprillikuu lõpus ning lubatud tarneaeg oli 2-4 nädalat ehk hiljemalt maikuu lõpus oleks pidanud kaup kohal olema.

Ootasin kannatlikult mai lõpuni ning juunikuu alguses võtsin ettevõttega ühendust, et millal see kapipoiss siis jõuab. Teatati, et tehasel on tarnega probleeme, kuid õigepea kaup siiski tuleb. Ja nii juhtus veel kaks korda, et kirjutasin neile ise igasugustesse võimalikesse kanalitesse (ainult Facebookist vastati üsna kiirelt, aga see oli ka enamasti “kohe uurin” ja rohkem neist kuulda polnud, haha), kuid kapist polnud haisugi. Kuni lõpuks eelmisel nädalal võeti minuga ise ühendust ja öeldi, et tarne hilineb veelgi ning eeldatav saabumisaeg on juulikuu keskel. No tere hommikust. Kaks ja pool kuud ma ei olnud nõus ootama ning palusin ostusumma tagastada. E-mailidele ma jälle vastuseid ei saanud, seega suhtlesin Facebookis, kus paluti mul jälle oodata, kuni nad asja uurivad, kuid õnneks oli järgmiseks hommikuks siiski raha tagastatud.

Paar nädalat tagasi tekkis mul paanika, kui teist korda tarneaega pikendati ja uurisin teistelt ettevõtetelt, et kas saaksin kapi hoopis neilt ostaja enamasti olid vastused samad – tarneaeg kuni 4 nädalat, sest külmikud on tellimisega ja Eesti laos neid ei ole. Seetõttu olingi nõus veel ootama, sest mõlemal juhul oleks pidanud kaup saabuma enam-vähem samal ajal.

Eelmisel esmaspäeval võtsin ühendust Expert tehnikapoega, kus üks väga-väga-väga asjalik ja meeldiv tütarlaps Ketlin mulle kohe kapi tellis, mis muideks jõuab Eestisse juba ilmselt sellel nädalal. Kahjuks oli see kapp aga oluliselt kallim sellest, mida me proovisime esimesel korral osta, aga noh.. eks lollidelt tulebki raha ära võtta. Sellest olukorrast ma õppisin nüüd vähemasti nii palju, et a-l-a-t-i telli legaalsest kohast endale asjad, mitte ära otsi soodsat hinda. Eksole?

Aga noh, kaua tehtud kaunike, et see ilus punane kapp meil siis kestaks ka, hehe.

Sellest, kuidas vahepeal asjad arenenud on

See trall köögi inventariga viis mind eelmise nädala lõpuks sinnani, et kõik oli paras pudru ja kapsad. Ei teadnud ma, mis on tellitud või vaja tellida, mille eest on makstud, millal miski saabub ja lõpuks läks mul rahaarvestus ka lappama nii, et ma olin paras inimvare. Õnneks tuli kohe koju Peremees, kes asja üsna rahulikult võttis ja õigepea saime selguse majja kah.

Köögimööbel saabuski samal nädalal, kui ma selle välja hõikasin ja sel nädalavahetusel said ühel päeval kokku alumised kapid ning teisel päeval jukerdasid Peremees ja tema onu nende paigaldamise, töötasapinna ja käepidemete kallal.

Ma usun, et meil oleks ammu juba köök valmis, aga kuna Peremees käib veel ikka nädalasiseselt komandeeringus, siis vaba aeg on väga piiratud ja paraku asjad venivad. Kui tuli teade, et köögimööbel on teel, tellisin veel kiirelt nõudepesumasina ära, et see oleks olemas paigaldamise ajaks. Masin saabus reaalselt mingi kahe päevaga ja kõik tundus ok olevat… kuniks tuli hakata seda ühendama. Kui me vett majja vedasime, siis ei olnud plaanis üldse nõudepesumasinat hankida, sest titekarja ega suurt pere meil ei ole ja käsitsi saab ju ka pestud. Niisiis tuli vee äravoolutoru välja põrandast. Ja muidugi, kui ma otsustasin, et ei me ikka ostame masina, jäi see toru nõudekale ette. Peremees mõtles ja jantis seal mitu-mitu tundi ja olime kindlad, et ainuke lahendus on põrand lahti lõhkuda ja torude paigutust muuta. Õnneks siiski piisas ainult väikesest lõhkumistööst ja paika see masin saigi.

Eile, kui mina olin staarhaljastaja ja tegelesin aiatöödega, paigaldas Peremees toas ülejäänud tehnikat ning valamut, mis samuti vahepeal kohale jõudis ning plaatis töötasapinna tagust seina. Päev oli üüratuma pikk, kuid siiski edukas, sest õhtul kell 22 olid kõik alumise rea tehnikavidinad paigas. Plaadid ka. Küll vuukimata, aga seinas. Vett ja kanalisatsiooni ainult ei ole, sest mingil jabural põhjusel tulevad enamus trapisüsteemid ebasobivates suurustes ja Peremees andis mulle ülesandeks poest uus komplekt osta ning see oma peaga paika panna.

Järgmisel nädalal hakkab meil puhkus ja olen positiivselt meelestatud, et selleks ajaks on meil ehk köök valmis ka. Juhhei. Tõenäoliselt jääb puudu ainult mikrolaineahi, sest kuigi see oli tellitud, jäi ta tee peal kadunuks ning uue saabumine võtab aega. No mis seal ikka, sellega õnneks kiire ei ole.

Külmiku saaga väärib aga eraldi postitust, et tulevikus, kui tahan rumalaid otsuseid teha, saan seda lugeda ja ehk tuleb mõistus koju tagasi.

Sellest, kuidas köök peaaegu valmis sai

Nii kui mingid kraadid ülespoole nulli kerkivad, kaob viimanegi viitsimise raasuke toas aega veeta või mis veel jubedam- remonti teha.

Paraku oli meil köögis siiski vaja enne mööbli sisse toomist ühtteist nokitseda. Jumal tänatud, et Peremehel oli natuke rohkem, kui vaba nädalavahetus ja nii oli eile minu töölt saabudes lõviosa asjadest tehtud. Kolm seina said selga värvikihi ning üks tapeedi. Laed ja põrandad said liistud ning isegi enamus pistikuid sai omale kohale. Natuke on siiski veel teha, kuid see on puhtalt minu pärusmaa. Otsustasime, et võõpame üle pliidi, sest see punane telliskivi ikka silmale väga kena ei ole. Niisamuti tuleb natukene veel vahatada aknalauda ja palkseina, mis värvikahjustusi sai. Ja siis vist ongi valmis. Aa ei ole. Elektrit tuleb ka vedada, et mikrolaineahi ka töötama saaks kunagi. No ja siis on valmis.. enam-vähem.

Nagu ma ütlesin, oli Peremees eile ääretult tubli ja koju jõudes oli köök nagu kellegi teise kodust pärit. Ok üks apsakas juhtus, aga see pole absoluutselt meist olenev. Nimelt ostsin ma kaks rulli tapeeti kööki, aga ilmselt oli üks neist praak ja nüüd on seinas kerge värvierinevus.. aga ma arvan, et elame natuke aega sellega, eks siis ole näha, kas jääb häirima või mitte.

Esmaspäeval helistati mulle jälle seoses köögimööbliga ning üsna kindel on, et see nädal saame me hunniku kapimolekule kätte kah. Tellimus on valmis ja edastati kullerile. Hurraaderii. Nii rõõmsad lood ei ole paraku tehnikaga, sest nende tarneajad on hetkel veel teadmata. Külmkappi lubati käsi südamel juunikuu lõpuks, aga ma igaksjuhuks ei looda. Aaa.. nõudepesumasina tellisin ära. Sellega vast üle ei saa hehe.

Sellest, kuidas kõik valesti läheb

Ma isegi ei oska praegu öelda, mis mu peas toimub. Kui siin mõni aeg tagasi tegin nalja, et ma saan närvivapustuse ja paanikahoo, siis ilmselt nüüd on asi naljast kaugel. No tõenäoliselt võib-olla ma veidi panen üle kah, aga no ma olen ikka ärritunud as fuck.

Alustame väikestest asjadest. Tellisin kohvitassid. Punased ja nunnud. Olin täiesti veendunud, et need tulevad lubatud 2 tööpäevaga ja enne, kui ma aru saan, luristan päikesetõusul neist kohvi. Sittagi. Esiteks jäid tassid hiljaks ma-ei-tea-mitu-päeva ja kuna ma ei olnud sellega arvestanud, siis seisid need veel teine mitu päeva seal pakiautomaadis ka. Ok. Saime lõpuks tassid koju ja ohohoo, need on mingid üliminid. Ma ei tea üldse, mida ma mõtlesin, kui need ostsin või kas ma üldse mõtlesin. Igatahes tellisin ma uued (seekord ikka kontrollisin hoolega, kui suured tassid on), saatsin vanad tagasi ja nüüd ootan uusi ning seda, millal mulle ükskord raha ka tagasi makstakse. #lasemindmaha

Nii. Aprilli lõpus tellisin kuskilt karutagumikust külmiku, sest meil oli ju kindlasti vaja 1) punast 2) retrtot 3) suht soodsat. No väga hea, mingi Ruslan kirjutas mulle vigases eesti keeles vastu, et kaup saabub 2-4 nädala pärast. Loomulikult nägin ainult mina seda esimest numbrit ja juba kolmandal nädalal hakkasin ma meelitama, et no kus kaup on. Läheb aega. No läheb, siis läheb, aga mai viimasel nädalal lubati kindlasti kapp minuni toimetada. Eile siis hakkasin jälle suhtlema, et tere-tere Russ, kus mu kapp on. Oi-oi-oi, aga teate, see jõuab juuni lõpus. What the shitttt. Ma olin nii pissed off, et päriselt ka pean ootama nii kaua või. Muidugi hakkasin ahvikiirusel läbi helistama teisigi ettevõtteid, kellel kasvõi üksainus retrokülmiku pilt kodulehel on. Kõigil sama jutt- tarneaeg ligikaudu 4 nädalat. Oh, ma ei või. Mul oleks praegu päris tõsiselt 100g kangemat vaja. #lasemindmaha #vol2

No ja tehnika pidi ka eile või täna saabuma, aga mida meil ei ole, on tehnika ja ma isegi ei viitsi selle peale enam närvi minna. #lasemindmaha #vol3

Sellest, kuidas ma alati kõike vastupidiselt teen

Mulle on külge hakanud mingi eriskummaline komme. Tavaliselt, kui ma ei oska mingis asjas seisukohta võtta, siis arutan asja a) emaga või b) plikadega. Peremehelt ma ka küsin arvamust, aga üldiselt see ei klapi minu omaga ja teen seda rohkem viisakusest.

Ja nii ma olengi küsinud nõu, kui ei osanud valida tasside, külmkapi, köögimööbli ja seinaplaatide valikute vahel. Minu strateegia on seni olnud see, et tõmban inimesed vestlusse, nad mõtlevad hullult kaasa, diskuteerivad.. ja ma teatan neile, et aa kuulge, ma ostan ikka selle esimese variandi, mis mitte kellelegi ei meeldinud. Eranditult kõik ülalnimetatud ostud on nii lõppenud.

Viimane kord olin hädas neljapäeval ehituspoes, kus ema ütles, et seinaplaadid ei ole ilusad. Manni ütles seda. Merily ütles seda. Isegi Peremees natuke vihjas, aga üldiselt oli tal vist savi. Ja ma ostsin plaadid ära. Endale tundub, et ehk natukene isegi kellegi kiuste. Aga tegelikult mulle see rus party ikka meeldis kah.

Aga kui küsida, kas kõikidest ehituspoest ostetud asjadest midagi omale kohale ka sai, siis nope. Esiteks oli nädalavahetusel ilus ilm. Teiseks tõdesime Peremehega mõlemad, et praegu on nii vastumeelne üldse midagi teha peale lesimise ja grillimise ning otsustasime, et ehk mõni teine vaba päev on produktiivsem.

Ma usun, et need helged mõtted saadavad mind täpselt seni, kuni õigepea ja üsna ühel ajal saabub kogu köögisisustus ja ma siis siin üksinda kodus pean elama nagu laohoones. Ja vot siis ma alles kirun enda laiskust.

Sellest, kuidas ma korraks paanikahoo sain

29. aprillist kaheksa nädalat on ei rohkem ega vähem, kui 25. juuni. Täna on 19. mai.

Eile mõtlesin, et kirjutan Baltestisse uurimaks, kuidas meie tellitud köögimööblil läheb. Ja natuke ka võib-olla sellepärast, et kontrollida ega mind ära ei ole unustatud. Kannatamatus lööb ka jalaga tagumikku. Ma üllatan iseennastki, sest ma ei teadnud, et olen nii kärsitu.

Igatahes oleme siin viimased nädalad lulli löönud ja ainult mõelnud-rääkinud, et peaks üht, teist ja kolmandat tegema. Baltestist vastati mulle täna hommikul aga ootamatult, et köögimööbel on valmimisel ning nad loodavad kauba järgmisel nädalal välja saata. Ee, mis asja. Oota, aga mul pole ju tapeetigi. Ega värvi. Ega viitsimist enam remonti teha. Helistasin ruttu Peremehele, et appi-appi, mis nüüd saab.. aga tema vastas stoilise rahuga, et eks tuleb nädalavahetusel ära teha asi. Õhh. Mulle ei meeldi see plaan, aga ilmselgelt tuleb asju teha, sest muidu on meil varsti köök kappe täis ja ole siis mees ning tee viimistlust, onju.

Ja pärast esimest paanikahoogu kirjutasin igaksjuhuks sinna ka, kust külmkapp tulema peaks. Kes teab, äkki ootab juba ukse taga..

Sellest, kuidas naise mõistus töötab

Et see postitus natukenegi loogiline tuleks, siis alustame ülestunnistusest. Ma olen ostusõltlane.. šopahoolik nagu keegi üsna halva keelepruugiga inimene kunagi kuskil minusuguseid kutsuma hakkas. Ma lähen täiesti ekstaasi, kui pean mingeid koduasju ostma. Või noh, tegelikult piisab ka vaatamisest, sest üldjuhul olen ma natukene liiga juut, et üldse midagi osta.

Tunnistasin just tüdrukutele grupichatis, et ma olen täiesti hullunud. Anna mulle üks soodusmüük ja I’m outta here. Täiesti sõge valmis. Riided ja vidinad mind ei huvita, aga kodusisustus. Appikene.

Sellises vaimus valisin ma täna mingi 3 või 4 tundi endale kohvitasse. No tegelikult algas see protsess varem. Juba kuid varem, aga siis ma pigem käisin niisama vahtimas ja ilastamas. Ma isegi teadsin, millised tassid meie kappides olema hakkavad, aga ikka helistasin emale ja Peremehele, pidasin tüdrukutega nõu, et millised soetada.. ja ostsin esialgu välja valitud tassid ära. Vaja ikka elada oma elu keeruliseks.

Veel sain ma täna Soomemaalt kätte ka lauanõud ning kappide käepidemed. Nüüd on mul küll järele mõeldes hea meel, et ma ei ostnud Villeroy taldikuid, sest kui ma sättisin terve hunniku- 6 salati- ja 6 praetaldikut, 6 pudru- ja 6 supikaussi ning lisaks 6 joogiklaasi lauale ritta pidin tõdema, et teise stsenaariumi järgi oleks mul ainult kaks kallist praetaldrikut sama raha eest. Merily ütles selle kohta kenasti, et lõpuks ei ole ju vahet, mille pealt sa endale toitu sisse ajad. Ja ega vist ei olekski. Ning muidugi, tänu sellele sain ma ikkagi osta Iittala kohvitassid. Hurraa! Ärge Peremehele öelge, aga ilmselt tellin ma ükskord veel samasugused teetassid ka.

Kogu selle looga jõuan ma selleni, et naise mõistus töötab ikka imelikult. Nii meielik oleks, kui enne maja ehitust oleks perenaisel olemas juba voodipesu ja käterätikud. Sest no, läheb ju vaja! Meestel on juba okei siis, kui vihma enam lagipähe ei saja või seinad kannavad, aga naised elavad detailides. Ja ilmselgelt polnud mul neid tasse ja taldrikuid kohe vaja, oleksin võinud selle raha pigem investeerida nõudepesumasinasse või korralikku söögilauda. Aga milleks, onju?

Sellest, kuidas nüüd tuleb detailidele pühenduda

Nii. Köök on tellitud. Tehnika on tellitud. Ja isegi külmkapi saime sellise, mida Peremees väga-väga soovis. Kõik asjad peaksid saabuma ühel ajal- juuni alguses, seega vahepeal on tükk tühja maad ja ideaalne võimalus meil köögiseinad viimistleda, pliitki ära värvida (?) ja teha ruum igas muus mõttes valmis.

Tapeedi osas on mul endiselt täiesti null ettekujutlust, mida ma sooviksin. Oliiviroheline? Beežikas? Hallikas? Ei mina tea. Tean ainult seda, et kaks seina tulevad tapeedi alla, mis ideaalis võiks olla väga tagasihoidliku mustriga, sest koridoris on meil ju udupeen lilleline tapeet ja ilmselt muidu jääks tunne nagu oleks siin mustlane maha tapetud. Pliidi tagant ning seinakappide pealt tuleb kindlasti värvida ja värv võiks ju omakorda matchida tapeediga? Lähen reedel poodi vaatama, mida pakutakse, sest ilmselgelt nii väga kui ma ka ei tahaks, siis netist selliseid asju tellida ei ole mõistlik.

Aina enam veedan ma aega veebipoodides otsides lauanõusid ja sahtlisisusid ja köögitekstiili ja ma vist tean juba une pealt peast, mis keegi kuskil pakub.

Ma olen alati mõelnud, et nõude pealt ma kokku ei hoia, sest noh.. ma ei teagi, miks.. jälle. Mõtlesin, et ostan endale uhked Villeroy&Bochi praetaldrikud ja kappame õnnelikult päikeseloojangusse. Kuniks ma ühel päeval mõtlesin, et tõenäoliselt, kui ma ostan 30€ eest ÜHE taldriku, siis ma ei luba mitte kellelgi sealt pealt süüa. Heal juhul ainult vabariigi aastapäeval kaugelt võib näha. Ja mis siis saab, kui see katki läheb? No siis oleks lõpp ka. Nii jooksin ma saba sorgus jälle Ikeasse (ole tänatud, sa odav pood) ja tegin plaanid ümber nii, et ostan sealt taldrikud ja kausid ja kui rahakotti veel kopikaid alles jääb, siis klapitame nende juurde mingid vahvad kohvitassid ja alustaldrikud kuskilt mujalt.

Kahvlite ja nugadega on õnneks lihtne, sest vanaema kinkis komplekti mulle juba 18-ndaks sünnipäevaks. Tol ajal ma ilmselt nutsin ja mõtlesin, et see on elu halvim kink, aga nüüd, 10 aastat hiljem, mõtlen, et hmm, päris kasulik.

Potte-panne ma ei viitsi isegi veel vaadata, neile mul mingeid kriteeriume ei ole, peaasi, et nad mu pliidi peal töötaks.

Muu osas ilmselt saab jooksvalt vaadata, sest suht kindlalt ei ole mul veel õrna aimu ka, mida mul täpselt siia kööki lõpuks vaja on.

Natuke kärsitu tunne on ka, sest niiii lamp on see, et sa tellid midagi, maksad eeskujulikult raha ära, onju. Ja siis ootad mingi, ma ei tea, kuni 8 nädalat. Kaheksa nädalat. See on nii ilmatuma pikk aeg, et ma enne vist jään pensionile.

Sellest, kuidas heldimus tuli

Ma kord aastas ikka sirvin vanu postitusi ja oh my oh my, mis tundeid see tekitab.

Imelik mõelda, et aasta tagasi me alles hakkasime lammutama alumist korrust, täpsemalt algasid tööd märtsikuus 2019. Nüüd istun ma Peremehe kokku klopsitud köögilaua taga ja kirjutan seda postitust, kassid peavad sõda, kellele see kena heegeldatud vaip ikkagi kuulub. Seinad ja trepp on valmis, põrand all, lagi paigas. Muidugi on veel natuke asju teha- köögis on seinad vaja värvida ja tapeetida, aga ma ei teinud seda teadlikult varem, sest ei teadnud, millise köögimööbli kasuks me otsustame. Ka ei ole meil veel uut ja uhket söögilauda nelja tooliga või liiste põrandal. Aga see vist ei olegi nii oluline. Meil on oma kätega ehitatud kodu, kus olla, kui tuju on natuke paha või õnn üle ääre ajab. Ja seda ei muuda miski.

Enamasti Vahel on ikka lained pea kohal kokku löönud ja see 2017-ndast aastast kestev ehitus on ikka paras peavalu olnud, töömahud on nii suured, eelarve piiratud, aega vähe. Aga ma võin vist öelda, et see maja on seni olnud minu elutöö. Peremees muidugi on oma elus nii mõnegi maja püsti pannud, aga ega temagi enne päris endale ei ole pesakest ehitanud. Me ei ole oma vanusega veel seda hirmsat kolmekümne piiri ületanud, aga meil on kodu, mida mitte keegi meilt võtta ei saa.

Kaks minu lähemat sõbrannat on samuti oma kodu loomise etapis, ühed lõpusirgel, teised alles alustanud. Nemad on palganud endale inimese(d), kes enamuse sellest kohutavast tööst teevad ja vahel ma vaatan ikka kadestusega, kuidas neil on aega ja jaksu oma kodu nautida. Nemad lustivad poodides, et valida sisekujundusega seonduvat, aga mina võin öelda natuke küll naljaga, et oleme seest nii surnud ja võtame esimese, mis vähegi kõnetab. Muidugi oleksime võinud ka meie maksta kellelegi raha, et saaksime selle võrra easymalt elada. Aga me ei teinud nii. Ja võib-olla on see millekski hea ka. Ma üritan ikka endale sisendada, et see on meie enda pisikeste kätega tehtud töö tulemus ja selle üle tuleb uhke olla.

Eksole?

Sellest, kuidas kõik võib veel hästi minna

Tundub, et täna võib olla see õnnis päev, kus Kristiina tellib lõpuks ära köögimööbli. Hurraa? Ei, ma ei julge veel hõisata, sest kuna see mööbli valimise tee on olnud pikk ja lohisev, oleks nii meielik, kui midagi veel untsu läheks.

Otsisin Baltesti lehelt välja üksipulgi kõik kapid ja mehhanismid ja käelisused ja kõrgused ja laiused ning ühesõnaga tegin endale selle kapinduse täielikult selgeks. Miks? Ma ei tea, ilmselt olen ma natuke liiga kontrollifriik ja ei usalda kedagi peale iseenda, hehe. Kõik tundus sobivat, kuni kirjutas mulle nende müügikonsultant, kes soovis kindlasti hinnapakkumist teha ja noh, mis mul selle vastu saaks olla.. kui ma vaid ei peaks ootama FREAKING NÄDAL AEGA VASTUSEID. Ok, ma kõlan küll endale natuke nagu see tropp klient, kes mul teenindussektoris alati südame pahaks ajas, aga no kurat, natuke pahandas küll. Oota ja oota ja oota ja kes mind vähegi teab, siis ma pean saame kõike ja kohe. Õnneks tuli tädi eile tööle tagasi ja saime päris suure hulga kirju vahetatud. Nüüd tuleb ainult keegi rahapatakaga oimetuks lüüa ning see mööbel ära tellida.

Käisime eelmisel reedel spetsiaalselt veel Vesse esinduses, et veenduda selles, kas kappide värvitoon saab ikka olema see, mida ette kujutanud oleme. Kõik tundub vist ok olevat. Lisaks ei leidnud ma Baltesti enda käepidemete valikust endale sobivaid ja nii seadsin ma sammud Ikea veebilehele, kus jälle pidin end seaks vihastama, sest sobivat toodet nagu on… aga laos pole. Õnneks on isa Soomes ja ostis kapinupud ja -käepidemed ära. Kuigi täna hommikul tuli ka mulle e-mail, et hei, su soovitud toode on jälle laos. Thanks but no thanks.

Vaagisime pikalt, mis tööpinnaga teha. Hinnad ja kvaliteedid on seinast seina ja ütle siis, mis see kõige parem on. Korraks mõtlesime lasta meie ihupuusepal (jah, ma just mõtlesin uue sõna välja) selle ise meisterdada, aga see idee jäi katki. Tuulasin siis e-poode läbi, aga pisikese tootefoto põhjal on keeruline midagi otsustada ja üldse tundus, et see on täielik põrsa kotis ostmine. Mis mulle veel silma hakkas, oli see, et tavapoodides on enamasti kõik tööpinnad pikkusega 3050 mm, mis tähendab meie 1300 x 2550 mm köögi juures seda, et peame kaks tööpinda ostma ja nendest kas siis ise lõikama kokkusobivad tükid või laskma seda kellelgi teha. Millegipärast olin ma välistanud võimaluse, et otse Baltestist koos köögimööbliga ka tööpind tellida. Kuidagi sattusin nende lehel vaatama erinevaid materjale ja torkas silma, et nemad müüvad tööpindu, mille kogupikkus on üle 4 meetri, mis meie pisikesele köögile sobib väga hästi. Nii et selle põrsa ma seal kotis ikka ära ostsin, aga valisime puidutooni, mis tundub selline safe choice, sest seda on meil majas siin niikuinii igalpool. Eks ole näha, kuidas siis jälle see puusalt tulistamine välja kukub.