Kuu: aprill 2020

Sellest, kuidas heldimus tuli

Postitatud by Kristiina

Ma kord aastas ikka sirvin vanu postitusi ja oh my oh my, mis tundeid see tekitab.

Imelik mõelda, et aasta tagasi me alles hakkasime lammutama alumist korrust, täpsemalt algasid tööd märtsikuus 2019. Nüüd istun ma Peremehe kokku klopsitud köögilaua taga ja kirjutan seda postitust, kassid peavad sõda, kellele see kena heegeldatud vaip ikkagi kuulub. Seinad ja trepp on valmis, põrand all, lagi paigas. Muidugi on veel natuke asju teha- köögis on seinad vaja värvida ja tapeetida, aga ma ei teinud seda teadlikult varem, sest ei teadnud, millise köögimööbli kasuks me otsustame. Ka ei ole meil veel uut ja uhket söögilauda nelja tooliga või liiste põrandal. Aga see vist ei olegi nii oluline. Meil on oma kätega ehitatud kodu, kus olla, kui tuju on natuke paha või õnn üle ääre ajab. Ja seda ei muuda miski.

Enamasti Vahel on ikka lained pea kohal kokku löönud ja see 2017-ndast aastast kestev ehitus on ikka paras peavalu olnud, töömahud on nii suured, eelarve piiratud, aega vähe. Aga ma võin vist öelda, et see maja on seni olnud minu elutöö. Peremees muidugi on oma elus nii mõnegi maja püsti pannud, aga ega temagi enne päris endale ei ole pesakest ehitanud. Me ei ole oma vanusega veel seda hirmsat kolmekümne piiri ületanud, aga meil on kodu, mida mitte keegi meilt võtta ei saa.

Kaks minu lähemat sõbrannat on samuti oma kodu loomise etapis, ühed lõpusirgel, teised alles alustanud. Nemad on palganud endale inimese(d), kes enamuse sellest kohutavast tööst teevad ja vahel ma vaatan ikka kadestusega, kuidas neil on aega ja jaksu oma kodu nautida. Nemad lustivad poodides, et valida sisekujundusega seonduvat, aga mina võin öelda natuke küll naljaga, et oleme seest nii surnud ja võtame esimese, mis vähegi kõnetab. Muidugi oleksime võinud ka meie maksta kellelegi raha, et saaksime selle võrra easymalt elada. Aga me ei teinud nii. Ja võib-olla on see millekski hea ka. Ma üritan ikka endale sisendada, et see on meie enda pisikeste kätega tehtud töö tulemus ja selle üle tuleb uhke olla.

Eksole?

Sellest, kuidas kõik võib veel hästi minna

Postitatud by Kristiina

Tundub, et täna võib olla see õnnis päev, kus Kristiina tellib lõpuks ära köögimööbli. Hurraa? Ei, ma ei julge veel hõisata, sest kuna see mööbli valimise tee on olnud pikk ja lohisev, oleks nii meielik, kui midagi veel untsu läheks.

Otsisin Baltesti lehelt välja üksipulgi kõik kapid ja mehhanismid ja käelisused ja kõrgused ja laiused ning ühesõnaga tegin endale selle kapinduse täielikult selgeks. Miks? Ma ei tea, ilmselt olen ma natuke liiga kontrollifriik ja ei usalda kedagi peale iseenda, hehe. Kõik tundus sobivat, kuni kirjutas mulle nende müügikonsultant, kes soovis kindlasti hinnapakkumist teha ja noh, mis mul selle vastu saaks olla.. kui ma vaid ei peaks ootama FREAKING NÄDAL AEGA VASTUSEID. Ok, ma kõlan küll endale natuke nagu see tropp klient, kes mul teenindussektoris alati südame pahaks ajas, aga no kurat, natuke pahandas küll. Oota ja oota ja oota ja kes mind vähegi teab, siis ma pean saame kõike ja kohe. Õnneks tuli tädi eile tööle tagasi ja saime päris suure hulga kirju vahetatud. Nüüd tuleb ainult keegi rahapatakaga oimetuks lüüa ning see mööbel ära tellida.

Käisime eelmisel reedel spetsiaalselt veel Vesse esinduses, et veenduda selles, kas kappide värvitoon saab ikka olema see, mida ette kujutanud oleme. Kõik tundub vist ok olevat. Lisaks ei leidnud ma Baltesti enda käepidemete valikust endale sobivaid ja nii seadsin ma sammud Ikea veebilehele, kus jälle pidin end seaks vihastama, sest sobivat toodet nagu on… aga laos pole. Õnneks on isa Soomes ja ostis kapinupud ja -käepidemed ära. Kuigi täna hommikul tuli ka mulle e-mail, et hei, su soovitud toode on jälle laos. Thanks but no thanks.

Vaagisime pikalt, mis tööpinnaga teha. Hinnad ja kvaliteedid on seinast seina ja ütle siis, mis see kõige parem on. Korraks mõtlesime lasta meie ihupuusepal (jah, ma just mõtlesin uue sõna välja) selle ise meisterdada, aga see idee jäi katki. Tuulasin siis e-poode läbi, aga pisikese tootefoto põhjal on keeruline midagi otsustada ja üldse tundus, et see on täielik põrsa kotis ostmine. Mis mulle veel silma hakkas, oli see, et tavapoodides on enamasti kõik tööpinnad pikkusega 3050 mm, mis tähendab meie 1300 x 2550 mm köögi juures seda, et peame kaks tööpinda ostma ja nendest kas siis ise lõikama kokkusobivad tükid või laskma seda kellelgi teha. Millegipärast olin ma välistanud võimaluse, et otse Baltestist koos köögimööbliga ka tööpind tellida. Kuidagi sattusin nende lehel vaatama erinevaid materjale ja torkas silma, et nemad müüvad tööpindu, mille kogupikkus on üle 4 meetri, mis meie pisikesele köögile sobib väga hästi. Nii et selle põrsa ma seal kotis ikka ära ostsin, aga valisime puidutooni, mis tundub selline safe choice, sest seda on meil majas siin niikuinii igalpool. Eks ole näha, kuidas siis jälle see puusalt tulistamine välja kukub.

  • See Ikea seina nurgakapp on muidugi big no-no, aga üldpildi saab kätte.

Sellest, kuidas see köögimööbel meid hauda ajab

Postitatud by Kristiina

No ma ei või! Ma planeerisin köögimööbliga seonduvat enne viirusepuhangut.. ma ei tea, kaks kuud? Kolm kuud? Rohkem? No igatahes mega kaua, eksole. Plaanisin mis ma plaanisin, aga asi läks aia taha, sest me ei julgenud selliseid suuri oste teha, kui pole kindel, kas Peremehel järgmisel kuul töögi on. Matsime mõtte maha ja eeldasime, et räägime uuesti, kui seisud kindlamad. Ja ega mulle 100% esialgne köögi kuvand ei meeldinud ka, koguaeg oli tunne, et midagi on puudu või valesti.

Siis hakkasin ma eelmisel nädalal mõtlema, et noh.. okei, töö ju on veel ja köök vajab tegemist, et teeme siis ise mööbli. Iseenesest oleks see olnud parem variant ainult seetõttu, et kui vahepeal peaks raha otsa saama, siis paar kappi ikka ju seina ääres reas juba on. Rahaliselt selline tegutemine suur võit poleks ilmselt olnud, aga noh, ikka see vana hea omapära. Peremehele mu idee obiously väga meeltmööda ei olnud, aga ma vahepeal ikka tuletasin talle meelde, et käisin mingi mõtte välja. Vastust ei tulnud, a otseselt seenele ta mind ei saatnud.

Nädalavahetusel timmisime ämma kööki ja sahkerdasime seal ja ma muidugi iga viie minuti tagant heldimusega ikka ohkasin, et “oleks mul kaa”. Ilmselt sellest saigi teema alguse ja Peremees käis täiesti suvaliselt välja idee, et kui me häid ja sobivaid nurgakappe ei leia, paneme siis riiulid. Ma ei tea, kas ma olen siin maininud, aga standardmööblist lahutaski meid ainult põhimõtteliselt külmiku- ja nurgakapp.. need pidid tulema nii idiootsete mõõtudega, et kuidagi ei tahtnud see asi sobida. Okei, igatahes lõid mul kohe silmad särama ja jooksin mõõdulindiga mööda tuba, et kuidas seda asja siis lahendada. Seni raiusin ma koguaeg ühte ja sama varianti, kuidas kapid asetsema peavad ja ehk seetõttu mul asi kiiva kiskuski- ma ei näinud suuremat pilti. Peremees võttis oma uhke AutoCad programmi lahti (mina ju genereerisin ideid heal juhul Ikea Kitchen Planneris, aga üldiselt oma pisikese peanupukese sees) ja KAHEKÜMNE minutiga oli ta meie köögi täiesti ümber teinud. Ainus, mis sama koha peale jäi, oli vist valamukapp. Pliit ja ahi muudavad asukohta ning külmik jääb siiski eraldiseisev. Palju tuleb juurde pisikesi kappe, et saaksime augud täidetud ning esialgse nelja seinakapi asemel hakkab siin ilutsema neid hoopis seitse. No vaatame, mis saab, hetkel on mul asja suhtes hea tunne.

Muidugi on see suurepärane ja mulle isegi väga meeldib, kuidas uus köök asetsema hakkab, aga.. meil on veetud elekter ja ventilatsioon minu ideede järgi. Aga õnneks Peremees ütles, et väga hullu ei ole ja saame veel asjad natuke Kodutunnet tehes ümber mängida. Juhhuu!!

Nüüd olemegi seal, et kuna me ei taha kuskile salongidesse praegusel ajal hängima minna ning tean, et Baltestis on meile sobiv kapiuste toon olemas, siis jääb üle ainult sajastega lehvitada ja see kuramuse köök lõpuks ära tellida!

Hurraa! Loodan väga, et mingi üllatus kuskilt välja ei vupsa, sest neid on meil juba küllalt olnud. Palun mulle üks köögimööbel, aitäh!

Sellest, kuidas ma vist ei saagi konsoollauda osta

Postitatud by Kristiina

Eilses postituses ma juba halisesin kiirelt mainisin, kuidas ma ikka õiget konsoollauda ei leia esikusse.

Ma arvan, et paljudele on tuttav tunne, kui sa tahad endale midagi, aga ei leia seda unistuste asja ja see päevast päeva ainult kipitab sul oimusagarate vahel. Nii on ka minul. Ma ärkan hommikul mõttega konsoollauast ja õhtul uinun samuti. Leidsin nii mõnegi variandi, aga noh.. ei ole ikka see! Võiksin ju osta mitmesaja euroga sellise kalli nagu enam-vähem sobiks või saja euroga nikatsi, mis ka nagu võiks olla ok… aga ma ei taha osta sellepärast, et olemas oleks. Ma tahan, et see asi mulle mingi tunde tekitaks. Alumise korruse remondiga on mulle selgeks saanud, et ega mind välimus enam ei huvitagi, aga story ja omapära küll.

Nii ma eile hakkasin Peremehele kurtma, et ma olen täitsa hädas selle lauaga ja mida teha. Tema muidugi vangutas pead ja ega see vist väga teda ei huvita ka. Sisustamine on täiesti minu pärusmaa ja ma võin põranda kasvõi punaseks värvida, kui väga palju kiunu ajan.

Nii, jorisesin ja jorisesin ja võtsin lahti selle imelise Pinteresti ja enne, kui ma olin üldse mõelnud, kuidas sealt konsoollauda otsida, vaatas mulle vastu see laud. Just nimelt- SEE laud!

Ma ei tea, kas see on nüüd saatuse tahe või lihtsalt rumal kokkusattumus, aga ma olen otsustanud- saagu, mis saab, ma tahan sarnast lauda enda koju.

Ja kuna osta teadupärast seda ilmselt ei saa (jumal tänatud!), siis peab Peremees lihtsalt ehitama hakkama. Kui nüüd järele mõelda, on sellise laua kokku klopsimine nii kerge, et ma saaks ilmselt isegi hakkama.

Mida vaja läheb? Tollist lauda, nelja trepi käsipuu posti ja kruve. No ja värvi ka, aga ma ei tea, mis tooni see lauake võiks jääda. Esialgne idee oli teha valge, sest noh.. mina ja valge – match made in heaven, eksole, aga siis me hakkasime mõtlema, et kuna meie uus vaip (mis ootab juba pakiautomaadis!!) on ka valge ja liistud on ka valged ja trepi küljed on ka valged ja lagi on ka valge, et siis ehk jääb see valge natuke liiast. Muidugi mulle meeldib selline vana kulunud kollane nagu originaalideel ka, aga kuna meil on päikesekollane ruloo, siis äkki jääb too much. Mina ka ei tea. Aga ma olen super õnnelik, sest selline laud on ilusam, kui mis tahes poes müüdav eksemplar.

Nüüd tuleb ainult Peremehele see mõte maha müüa, sest ega ta eile ülemäära õnnelik ei olnud.. aga elame-näeme!

Sellest, kuidas see koridor lõpuks valmis sai

Postitatud by Kristiina

Kuigi praegu on juba natuke imelik seda postitust kirjutama hakata, sest pildimaterjal on varasemalt jagatud, olen ma siiski võlgu endale ja teile pisikese loo koridori valmimisest.

Tuleb tõdeda, et tänu viiruspuhangule see ruum meil valmis saigi ja selleks kulus ei rohkem ega vähem, kui kaks pikka-pikka ja mõni natuke lühem tööpäev.

Põrandaga meil vist suuri probleeme ei olnudki, kuigi nikerdamist oli palju. Kööki ja esikusse läks põrand ühe jutiga ning Peremehel oli palju arvutamist ja mõtlemist, et kõik õige saaks. Ja sai ka ning nelja-viie tunniga saime kõik tehtud.

Tapeedipanek oli muidugi veidi rohkem tsirkus Barcelonas, sest vahepeal oli mul tunne, et Peremees lööb mind maha. Tahtsin, et ta natuke sätiks paanide ühenduskohti, aga lõpuks juhtus nii, et üks paan läks üldse aia taha. Aga meie õnneks oli Peremees ikka korraliku varuga tellinud tapeeti, seega midagi hullu õnneks ei juhtunud.

Eelmisel pühapäeval värvisin liiste umbes terve päeva, sest kuigi Peremees soovis need naturaalseks jätta, olin mina oma peakeses otsustanud, et need tulevad valged. Ja no, tuleb tõdeda, et valge jäigi palju ilusam. Need kuidagi nüüd ühendavad treppi ka koridoriga ja toovad tapeedi rohkem esile.

Tellisin Deverist pikale koridori aknale ruloo ja kuigi esialgu tahtsin ma sinepikollast, siis seda neil ei olnud ja pidin leppima suviselt rõõmsa võilillekollasega. Noh, las ta siis praegu olla. Talviseks ajaks on mul juba plaan panna sinna tumeroheline ruloo.

Olen praegu ka konsoollaua jahil, aga mitte ükski ei tundu õige ja kui tundub, on ettevõte, kes seda müüb, üsnagi kahtlane. Kuna ma mingeid hiigelsummasid ei ole nõus välja käima, siis on kaks varianti – a) riskin ja ostan esimese ettejuhtuva või b) sebime kuskilt jälle puitmaterjali ja teeme ise. Selle viimase variandi käis Peremees eile välja ja kui ma leian kasvõi üheainsama vana põrandalaua, siis kindlasti me kappi ostma ei hakka. Aga kui materjali ei leia, siis ilmselt lähen esialgse mõttega kaasa ja ostan sahtli(te)ga valge laua, mida ilmestan natuke uute värviliste kapinuppudega.

Ja vaipa on ka vaja. Ümmargust. Alguses olin ma raudpolt kindel, et ostan džuudivaiba , sest need on nii lahedad, aga ma kardan, et kuna meil on selline tammekas põrand, kaob see sinna natuke liiga palju ära. Siis!!! leidsin ma, et veel tuusam oleks ise heegeldada vaip. No peaaegu teostatav, kui välja arvata fakt, et ma heegeldasin viimati koolis.. ilmselt kümme või rohkem aastat tagasi. Aga nüüd on vaibavalik otsustuse küsimus, sest õnneks head käsitöölised teevad ilusaid heegeldatud vaipu üsna samas hinnaklassis nagu saaks džuudika. Kumb võtta, kumb jätta?

EDIT: Ok, ma just ostsin tegelikult selle heegeldatud vaiba ära, sest see oli nii hea hinnaga #ups.

Sellest, kuidas põrandalauad meid hästi teeninud on

Postitatud by Kristiina

See oli pühapäeval, kui hoolega värvisin lae- ja nurgaliiste ning Peremees ehitas meile ajutist tööpinda, kus toiduaineid ja muud hoida saab. Nii muuseas mainisin talle, et kuule, mul on nüüd ühte korralikku lõikelauda vaja ja mingi paar hetke hiljem see mul ka olemas oli. Nagu ikka, ei läinud me poodi, vaid Peremees vedas oma ustavad sõbrad relaka ja ketassae välja ja nii sündiski üks armas lauake. Ja millest? Muidugi ikka 150. aastat vanadest põrandalaudadest.

Aga see viis mu mõtte natuke lendlema ja uurisin Peremehelt, et kas tema mäletab, kui mitmeid asju me oleme saanud nendest laudadest meisterdada? Nimekirja koostamisel võtsime mõlemad ikka mõne mõttepausi kah.. aga siin nad on!

  1. AKNALAUAD

Ülemisel korrusel on meil elu- ja magamistoas ka küll puidust aknalauad, aga siiski õhemast servamata lauast. Esimesele korrusele sai tehtud nii koridori- kui ka köögiaknale ühed kassiküünekindlad tegelased.

2. ARVUTILAUD

Selle üle tunnen ma küll uhkust, sest nii ilusat asja polnud mu silmad juba ammu näinud. Ja, et minu kallis härra selle oma väikeste kätega valmis meisterdas.. vau!

3. DIIVANILAUD

Inspireerituna arvutilauast kiunusin nagu väike paks siga Peremehele kõrva, et ta ometigi meile samasuguse diivanilaua teeks. Tegi!

4. RAAMATURIIULID

.. ja muude asjade hoiustamise riiulid. Kui ma need viitsiks lõpuks üle ka teha mingi kemüüsega, siis oleks 10/10. Kolm väga praktilist riiulit, kus kõige ülemisel hoiustab Peremees oma õlunaadi, teine on Jasperile hüppelauaks, sest talle meeldib natuke liiga palju ahju otsas aega veeta ja alumine on siis minu päralt, kus kord nädalas käin oma Harry Potteri ja Millenniumi sarja raamatutelt tolmu võtmas. Aga silmale ikka ilus!

5. LÕIKELAUD

Pisike, aga armas. Ja mulle meeldib, et ta on auguga! Enamustel muudel tehtud asjadel on ka see punni auk säilinud ja mulle hirmsasti on see meelepärane! Õlitasime toiduõliga veel kiirelt üle ja õhtul oli juba täitsa vahva seal peal paprikat lõigata.