Sellest, kuidas jumal naerab, kui meie plaane teeme

Nii vist on alati. Et meie planeerime ühte ja tegelikkuses läheb hoopis teisiti. Nui neljaks, et läheb.

Kui ma siin koguaeg olen ikka rääkinud ja mõelnud, et tööd on edaspidi oodata nipet-näpet ja ega väga enam teha ei ole, siis tundub, et ikkagi on. Meie plaanimajandus on muidugi nagu bipolaarne tüdruk, ühel päeval tahame ühte ja teisel päeval teist, aga tundub, et varem või hiljem peame ehituse suuremalt, kui tapeedivahetus, taaskord käima lükkama.

Igatahes on lood nüüd nii, et meie perega on otsustanud liituda minu ja Peremehe sünnipäevaks üks väike armas poisslaps ja tõenäoliselt mingis eluetapis oleks vaja talle ehitada oma tuba.

Nüüd ongi küsimus, kas me teeme selle valmis enne tema sündi või mitte. Tegelikult saaksime me vabalt ilma hakkama ka paar aastat ja võib-olla juhtub, et selle paari aastaga me hoopis saame endale uue kodu hankida. Ei tea, eksole.

Oleme Peremehega juba kuid vaaginud igasuguseid variante ja seni pole suutnud lõplikku otsust teha. Muidugi oleks hea teha see töö ära enne lapse sündi, sest kes see tahab pärast objektil elada (no mulle meeldib, aga beebile vaevalt) ja kuna me niikuinii tahtsime ülemist korrust veidi värskendada ja magamistoas natuke suuremat remonti teha, et miks mitte siis kohe kogu töö ära teha, onju. Teisalt ei küsi vastsündinu oma vanematelt veel mitu head aastat midagi ja saaksime hakkama ka kolmekesi meie üsnagi suures magamistoas. Sellisel juhul jääks alles raha, aeg ja meie närvirakud.. ja probleemi lahendus lükkuks lihtsalt edasi. Muidugi on veel ka kolmas stsenaarium – et me üldse kolime mingil ajaperioodil perioodil uude kohta (kas siis ehitame uue kodu või renoveerime mõnda vana maja), aga kuna meil praegu veel midagi kindlat ei ole, siis sellega arvestada väga arvestada ju ei saa.

Mina pooldan muidugi kõige enam seda, et me teeksime kohe suure remondi ära ja elaksime siis oma vanas kodus nii kaua kuni keegi meile uue annab. Aga siin on muidugi jälle mitu miinust. Esiteks on see väga suur töö. Teiseks tuleb lahti võtta suur osa katusest, et paigaldada katuseaken ja kuna meie katus on selline ausõna peale tehtud ning ei vasta kõikidele nõuetele, siis võib juhtuda, et meil on varsti kodus kõva läbisadu. Et seda ei juhtuks, võiksime teha ühe toa ka ilma aknata, aga see ei ole just eriliselt elevust tekitav variant. Raha muidugi tahab ka see töö omajagu, aga ma arvan, et see ei oleks ületamatu takistus, sest noh.. raha ei ole meil kunagi, aga maja ju valmis sai, hehe.

No igatahes, kodus õhtuti teleka ees, on mida arutada. Eks peame tõsiselt maha istuma ja paika panema iga idee plussid ja miinused ja siis vaatama, mille kasuks oleks arukas otsustada.

EDIT: otsustasime üksmeelselt, et suuname energia hoopis magamistoa värskendamisele. Kuna seinad ja põrand tahavad niikuinii ammu juba soojustamist, siis on kõige õigem see enne beebi sündi ära teha. Peremehe arvates on elutoa kaheks löömine kökimöki, seega meest sõnast ja teeme teise magamistoa siis, kui selleks päriselt ka vajadus tekib (tegelikult Peremees ähvardas, et ta kolib ise sinna tuppa ja seetõttu ma ei olnud nõus selle ehitamisega, hehe). Kõigepealt teeme ära väikesed tööd, mida juba iidamast-aadamast oleme planeerinud – trepisein ja garderoob ja vähe soojemal ajal võtame magamistoa ette. Ja päris enne beebi sündi siis ehitame uue eeskoja vast kah!